Venemaale järeleandmistele pole põhjust

Mõneti üllatavalt otsustas president Toomas Hendrik Ilves oma tänases intervjuus "Aktuaalsele Kaamerale" muuta riigi kolm aastat püsinud ametlikku hoiakut, mille kohaselt Eesti on piirilepingud Venemaaga ratifitseerinud ning et nende lõplik jõustamine sõltub Riigiduumast ja Vene presidendist. Ootamatult kuulsime, et Eesti-Vene suhete parandamine sõltub nüüd hoopiski Eesti parlamendist.

Ma usun, et president hea välispoliitikuna esitas siin siiski vaid retoorilise küsimuse. Ka olen veendunud, et vaatamata tema isiklikule kriitilisele hoiakule ratifitseerimisseaduse sisu suhtes ei eita president vähimalgi määral Eesti õiguslikku järjepidevuse põhimõtet ning selle selget rõhutamist.

Laupäevasel kohtumisel Venemaa presidendi Dmitri Medvedeviga oli Ilvese sõnul pidevalt üles tõusnud piirilepingute teema. Sellest sõltuvat kogu kahepoolsete suhete tulevik, andis Medvedev mõista. Loomulikult ei peetud probleemiks mitte seda, et Venemaa on pretsedenditu sammuna võtnud ühepoolselt allkirja lepingutelt ning keeldub neid ratifitseerimast. Probleem olevat hoopiski Eestis. Milline üllatus!!

Kahjuks ei näita see vähemalt mulle muud, kui Venemaa soovimatust rajada suhteid Eestiga heanaaberlikkuse ning vastastikkuse põhimõttel. Pidev ärritav toon ning uutele ja uutele ühepoolsetele järeleandmistele sundimine ei suurenda kindlasti usaldust kahepoolsetes suhetes.

Kui palju paranesid suhted, kui Eesti loobus oma Tartu rahu järgsest territooriumist või registreeris Moskva õigeusu kiriku? Ka siis lubati Moskvast suure suuga suhete normaliseerimist. Mida ei juhtunud, see on suhete normaliseerimine. Seepärast tuleb lõplikult loobuda illusioonist, nagu annaksid Eesti ühepoolsed järeleandmised mingeid märkimisväärseid tulemusi.

Eesti on piirilepingud Venemaaga ratifitseerinud. Ma ei näe täna võimalust, et Riigikogu naaseks 2005. aasta juunis heaks kiidetud ratifitseerimisseaduse juurde, tühistaks selle ning võtaks vastu mingi muu otsuse.

Piirilepingute ratifitseerimise juurde peaks hoopiski asuma Venemaa. Ning kui parafraseerida härra presidenti, siis Eesti-Vene suhete parandamise võti pole mitte Riigikogus, vaid Riigiduumas.

Küll aga ei tee paha juba sügise hakul Riigikogu väliskomisjonis põhjalikult läbi vaadata Eesti-Vene suhete hetkeseis. Viimati vaadati sama teema põhjalikult üle 2004-2005, mil väliskomisjon koostas valitsusele enam kui 50 erinevat soovitust Eesti-Vene suhete kohta.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
See on küll üsna irratsionaalne seisukoht, milliseid ei tahaks 21. sajandi välispoliitikas kohata. Sulgeda silmad selle ees, et see käkk kirjutati preambulasse vastu kõiki lubadusi puhtalt Isamaaliidu populistlikust jonnist. Ja korrata nüüd täiesti jaburat soovunelmat, nagu oleks reaalne, et Venemaa selles küsimuses Eesti sõnapidamatute rahvuslaste põikpäisusele järele annaks. Siiralt, Marko Mihkelson, kas te peate seda reaalseks? Ja õigustada oma jonnist kinni hoidmist sellega, et Venemaa niikuinii ei hindaks meie järeleandlikkust. Kamoon, Marko Mihkelson, see on riikide vaheline poliitika, mitte liivakastimäng. Pidurdada oma lolli uhkuse ja jonni pärast piirilepingu sõlmimist - see on õõvastav ja lapsik. Sellise välispoliitikaga algatati maailmasõdasid. Või kuulute nende hulka, kes Petserimaad tagasi loodavad? Lubage naerda :)
02 juuli, 2008 16:09
Anonüümne ütles …
Tõnis Tatar ei saa ilmselt aru, et Tartu rahu maninimine on eelkõige järjepidevuse doktriini järgimise seisukohalt.

Territoriaalsed nõudmised on eelkõige Kossatšovi, Lavrovi, Putini jt. hirm. Samuti kardavad nad igasugu kahjunõudeid Nõukogude okupatsiooni eest.
02 juuli, 2008 18:49
Anonüümne ütles …
Tõnis Tatar ei saa ilmselt aru, et Tartu rahu maninimine on eelkõige järjepidevuse doktriini järgimise seisukohalt.

Territoriaalsed nõudmised on eelkõige Kossatšovi, Lavrovi, Putini jt. hirm. Samuti kardavad nad igasugu kahjunõudeid Nõukogude okupatsiooni eest.
02 juuli, 2008 18:49
... ütles …
Tere,

Hr Mihkelson: Miks Eesti ei nõua Venemaalt okupatsioonikahjusid välja? Kas kardtakse, et ei suudeta okupatsiooni tõestada?

Teatavasti on Genfi konventsiooni järgi keelatud okupantidel okupatsiooni ajal okupeeritava riigi demograafilist situatsiooni muuta. Samas tuleb okupandil okupatsiooni lõppedes taastada okupatsiooni eelne olukord. miks me rahvusvahelisi õigusi oma kasuks ei rakenda?

Miks meie propaganda ei kasuta vne natsilembust, väikerahvaste tväljasuretamist jne ära?? seal lõikavad natsid haakristilippude all inimestelt päid otsast ja filmivad. Meil naiskaitseliitlane kandis kõrvas väikest haakristikest - arvake ära, kumma sündmuse peale tõusis avalikkuses suurem kärs natsismi taasärkamisest??

Propagandaministeeriumit olks vaja. Ainest on rohkem kui küll...

Leedus nõutakse okupatsioonikahjude hüvitamist, keelati natsi ja nõukogude sümbolid. lätis tehti film 2the Soviet Story2. (Muide lukas vist ütles, et see film on liiga jube, et koolis näidata. KUID TÄNAPÄEVAL ANNAB JU FILMI PILTI HÄGUSTADA SEAL KUS VAJA, NII, ET MIDAGI EI PAISTA, MIS PAISTMA EI PEA. ÕELGE SESDA LUKASELE KA!)

Aga mida Eesti teeb??

Tänan.

Kristjan
03 juuli, 2008 01:03
(Tõnis) ütles …
Kuna Marko Mihkelson pole reageerinud, vastan Marko K-le. Kas piirileping on ikka kõige mõistlikum koht, kus oma ajalookäsitlust pushida? Mõistetav, et Venemaa ei ole vaimustuses meie poolsetest potentsiaalsetest kahjutasunõuetest. Kas Tartu rahu mainitigi preambulas tagamõttega kunagi midagi Venemaalt välja õngitseda? Kui nii, saan ma Mihkelsonist ja co'st isegi aru - selline motiiv oleks vähemalt ratsionaalne. Täna lugesin uudist, et Ene Ergma leiab, et ratifitseerimisseaduse muutmiseks puudub põhjus. Tule taevas appi. Kui teise poole keeldumine lepingut sõlmida pole põhjus, siis mis üldse on. Kokkuvõttes adun mõlemalt poolelt üksjagu idiootset "rahvuslikku uhkust", kahjuks saan Eesti kodanikuna kritiseerida ainult meie poolt.
04 juuli, 2008 00:01
Marko Mihkelson ütles …
Tonis: vaatad kogu maailma pisut liiga pindmiselt ning vorst-vortsi vastu stiilis. Kui paned kokku Eesti valispoliitika pohiprintsiibid, meie eesmargid suhetes Venemaaga ning Venemaa enda kaitu,ise/arengud, siis jouad ehk teise seisukohani. Kindlasti voib uskuda, et koiges on syydi vaid Eesti "rahvuslased" voi IRL. See oleks ju lausa suureparane voimalus suhteid Venmaaga normaliseerida.Et teeks moned jareleandmised ning ongi koik korras. Paraku on tegelik elu palju keerulisem.

PS: kahjuks ilma tappideta, kuna teisel arvutil Prantsusmaalt:(
04 juuli, 2008 00:16
Anonüümne ütles …
Mis järeleandmisi me kogu aeg korrutame? Jutt on juriidilisest korrektsusest. Preambul on rahvusvahelise lepingu, mitte ratifitseerimisotsuse sissejuhatav osa (vt ÕS). Kui lepinguga seotud dokumendile lisatakse preambul, mida seal allakirjutamise hetkel polnud, siis on täiesti loogiline, et üllatatav pool kutsub oma allkirja tagasi. President ilves tahab suhetes Venemaaga edasi minna ja tõkke sellel teel kõrvaldada. Mis on selles halba? Ilmselt aga ei meeldi see nendele poliitilistele jõududele, kuhu kuulub ka Marko Mihkelson. Kogu asi on selles. Jätkem ükskord Liimi-taoliste äärmuslaste lootuste toitmine!
04 juuli, 2008 15:28
Anonüümne ütles …
Niinimetatud "piirilepe" on vastuolus Eesti Põhiseadusega ning tuleb seetõttu Eesti poolt DENONSSEERIDA. Praegu on kujunenud absurdne olukord, kus riigireetmine ei saa teoks vaid tänu meie vaenlaste "armulikkusele". Denonsseerimine lõpetaks selle absurdi. Toetage Seto Kongressi Vanematekogu õiglasi nõudmisi! http://www.petserimaa.ee/
05 juuli, 2008 12:13
Anonüümne ütles …
Jah, Tõnis T., Tartu rahu on suht hea valik oma ajalonägemusest lähtumisel.
05 juuli, 2008 21:54
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Verine Beslani tragöödia ikka lahenduseta

Kujutis
Paari päeva eest ilmusid meediasse teated selle kohta, et Beslani koolis 2004. aasta 1. septembril pantvange võtnud terroristide hulgas oli üks Moskva heal järjel perekonnast pärit noormees. Tegelikult pole siiani teada, kas Beslani terroriste oli 32 (nagu väidavad võimud) või 60-70 (nagu väidavad ellujäänud pantvangid). Võtsin seepeale veidi lähemalt uurida, mis seisus on üldse selle kohutava tragöödia uurimine ning ohvrite õigusnõuete rahuldamine. Midagi üllatavat ma paraku ei leidnud - ametnikud kaitsevad katastroofini viinud rünnakuprovotseerimist jäägitult. Lugege, uurige ja vaadake ise materjale koduleheküljelt Tõde Beslanist . Et mitte laskuda põhjatutesse detailidesse, toon vaid ühe kõneka tsitaadi läinud aasta septembris avaldatud brošüürist "Beslani tõde" : "Kannatanute õiguseid rikutakse järjekindlalt, kohtud hoiavad prokuratuuri poole, aga prokuratuurid kaitsevad kõrgeid ülemusi. Süsteem kaitseb ennast, aga lapsi ei suutnud keegi kaitsta. Vabastades pantvange...
Lisateave

Are we ready for World War III?

Kujutis
"Are you ready for war?" This was the question asked from me last August near Bakhmut by the Commander of the legendary 24th Mechanised Brigade and decorated Hero of Ukraine Colonel Ivan Holishevsky.   He knew what he was talking about. His motto as a Brigade Commander is simply “Honour is earned in battle”. In his fight for the freedom of his country he has witnessed the determination of the enemy to destroy everything on its path that it finds alien or resistant. He knows that we must not underestimate Russia because a nuclear country that is waging a great war and has no regard for human lives is a threat to the whole world.   Last week, as we visited New York together with our Nordic and Baltic colleagues, we had the opportunity to meet the real heavyweight of Ukraine’s diplomatic frontline, the UN Ambassador Sergiy Kyslytsya. The diplomat who skilfully deflects Russia’s stone-faced lies on the international political arena and expertly defends his country’s interests rem...
Lisateave

Venemaa valmistub Gruusiat okupeerima

Kujutis
Viimaste tundide uudised annavad alust arvata, et Vene Föderatsioon ei pruugi piirduda üksnes Abhaasia ja Lõuna-Osseetia täieliku hõivamisega, vaid kogu Gruusia territooriumi okupeerimise ning seadusliku valitsuse tagandamisega. Venemaa välisminister Sergei Lavrov oli telefonijutus USA riigisekretärile Condoleezza Rice'ile öelnud, et nende Moskva nõuab president Saakašvili tagandamist. Sama keelt räägib ka Medvedevi-Putini retoorika sõjakurjategijate karistamisest. Mõistagi on selleks kurjategijaks Saakašvili. Seega on raske eeldada, et Venemaa peaks tänaseid Gruusia võime nn legitiimseks partneriks. Mäletan ühte episoodi juba 2006. aastast, mil Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel küsisin Lavrovilt: miks Venemaa on kõigiti vastu Gruusia demokraatiapüüdlustele. Vastus sisaldas diplomaatilist sõimu ning rõhutust, et "Saakašvili režiim" olla mittelegitiimne. Seega tuli on hõõgunud tuha all alates Rooside revolutsioonist saati. Tänase öö rindeteated räägivad sellest, e...
Lisateave