Marko Mihkelsoni blogi

Saksamaa liidukantsler Angela Merkel teatas oma tänases raadioläkituses rahvale, kui väga ta ootab eeloleval neljapäeval Berliini visiidile saabuvat Venemaa presidenti Dmitri Medvedevit. Ikka selleks, et süvendada Saksamaa ja Venemaa häid strateegilisi suhteid. Nii Merkel kui äsja Tallinna külastanud Prantsusmaa peaminister François Fillon (pildil koos autoriga reedel Riigikogus) rõhki uvad väga selgelt majanduslikele huvidele suhetes Venemaaga. Fillon ei varjanud Tallinnas, et usub Venemaa suundumist õigusriigi ja vabaturumajanduse suunas. Seepärast tuleb ka panustada majandussuhete edendamisele ning poliitiliste suhete normaliseerimisele, pakkus Fillon. Sama meelt näib olevat ka Merkel. Nii üks kui teine ei taha omakorda eriti vabalt arutleda NATO edasise ittalaienemise ehk siis julgeolekupoliitilistel teemadel, kuna kardavad Venemaa isoleerimist. Siin aga peitubki Euroopa suurte tõsine dilemma. Prantsusmaa kaubavahetus Venemaaga kasvas 2007. aastal kolm korda. Saksamaa on aga Venema...

Sellise pealkirja all ilmus tänases The Moscow Timesis kaks arvamuslugu Arnold Meri protsessist ja selle lahtimõtestamisest. Üks nendest kuulub Vene Riigiduuma saadikule Ilja Ponomarjovile, teine mulle. Lisaks otseviitele panin oma teksti ka siin üles. In recent days, the court proceedings in the small Estonian town of Kardla, where Arnold Meri stands trial for crimes against humanity, have gained much attention in the Russian press. Unfortunately, this case reveals dramatically how biased and truth-fearing the media landscape of Russia is today. Naturally, no word is spoken or written about the fact that Meri is accused of carrying out deportations under Estonian legislation and international law. The Russian media only proclaim that Meri was given the Hero of the Soviet Union award and that, in their view, the court case of the 88-year-old veteran is only a political trial orchestrated by the Estonian authorities. It is all supposed to serve the purpose of "rewriting" the ...

Ajal, mil diislikütus Tallinnas on inimeste sissetulekuid arvestades kallim kui näiteks Pariisis, ei väsi ilmselt keegi küsimast, kaua need hinnatõusud meid veel vaevavad? Kes oleks suutnud ennustada, et 100 dollarit naftabarreli eest on tänaseks juba kauge minevik. Või, et mida arvate nendest ettekuulutustest, et aasta lõpul maksab sama kogus juba 200 dollarit. Igatahes ei oska ükski analüütik kindlamat prognoosi pakkuda. Kas otseselt või kaudselt, kuid energiaturul toimuv on mõjutamas ka toiduainete maailmahindasid. Korra sellel teemal juba siin kirjutasin. Nüüd tahaks lihtsalt osutada ühele väga huvitavale uuele materjalile. Äsja avaldatud mahukas raport põllumajandussaaduste hinnaväljavaadetest ( "OECD-FAO Agricultural Outlook 2008-2017" ) lähema kümnendi jooksul midagi lohutavat ei paku. Sisuliselt nii nagu energiasektoris nii ka toiduainete puhul on odava hinna ajastu vähemalt määratavaks ajaks lõppenud. Kuigi tururegulatsioon eeldab ka hinnalangusi, näevad analüütikud...

Midagi pole öelda - vaatamata mitmetelegi erimeelsustele valitseb Eesti ja Prantsusmaa vahel väga hea koostöövaim ning poliitikute tihe suhtlus. Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni eilsed ja tänased kohtumised siin Pariisis vaid kinnitasid seda tõsiasja. Meie seekordse visiidi ajastatus on peaaegu kümnesse, sest Prantsumaa on aktiivselt valmistumas eesistumiseks. Kõik teemad - energia- ja kliimapoliitika, kaitsepoliitika, immigratsioon ning ühine põllumajanduspoliitika, on mõistagi Euroopa Liidu "kuumad kartulid". Eriti põnev saab olema muidugi kaitse- ja julgeolekupoliitika edasiarendus, kus Pariis tahab sisse võtta aktiivse juhtpositsiooni. Eelseisvates aruteludes on mõistagi tähtis, et Euroopa Liidu tõsiseltvõetavuse kasvatamise tuhinas ei tekitataks koormavat dublaaži NATOle. Aga sellega pole Prantsuse nädal veel läbi. Juba reedel peame Tallinnas kohtumise Prantsusmaa peaministri Filloniga, kes jõuab 24 tunniga käia nii Eestis kui Soomes.

Pole midagi öelda, sellest nädalast saab tõepoolest Prantsuse nädal. Homme hommikul võtame kolleegidega Euroopa Liidu asjade komisjonist ette kahepäevase töövisiidi Pariisi. Eesmärgiks on tutvuda Prantsusmaa peagi algava eesistumise prioriteetidega ning tutvustada omalt poolt Eesti seisukohti kõige olulisemates Euroopa Liidu poliitikavaldkondades. Pean ütlema, et prantslastega on meil viimastel aastatel kujunenud päris hea läbisaamine ja kontaktide tihedus annab silmad ette teistele Euroopa suurriikidele. Loomulikult ei tähenda see korraga seda, et kõiges nõustume, kuid võimalusi teemade läbivaidlemiseks on piisavalt. Üks sellistest siis ongi meie eelseisev töövisiit. Kuid sellega nädal ei piirdu. Kolmapäeval peaks Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy oma visiidil Poola pealinna Varssavisse teatama, et tööjõu vaba liikumise piirang Ida- ja Kesk-Euroopa riikidele kaob juba järgmisel aastal. Algselt oli selleks tärminiks Pariis pakkunud 2010. aastat. Ja see pole veel kõik. Neljapäeva õ...

Kogu üldise meediavoo taustal on viimasel ajal suhteliselt vähe tähelepanu pööratud sellele, mis sünnib Põhja-Kaukaasias. Täpsemini on peaasjalikult Vene nuditud uudiste kaudu meieni jõudnud küll sõnumeid sellest, et ühes või teises Põha-Kaukaasia vabariigis on toimunud relvastatud kokkupõrkeid, kuid selle taust või omavahelised seosed pole leidnud pikemat kajastamist. Ajakirja "Maailma Vaade", mille värske number on just ilmunud, palvel püüdsin omalt poolt lühidalt kokku võtta, mis minu arvates seal sündimas on. Kindlasti on see vaid pelk sissevaade väga keerulisse teemasse, kuid arvestades 2014. aasta Sotši taliolümpiat või ka äsjast pingete süvenemist Moskva ja Tbilisi vahel vajab see teema ehk meilgi pisut enamat läbivaidlemist. Lisaks siinkirjutaja loole võib "Maailma Vaate" mahukast numbrist leida mitmeid põnevaid lugusid nii meie kui Euroopa autoritelt. Seega head lugemist ja kaasamõtlemist!

Eesti võrkpallikoondis tegi täna tõesti ajalugu. Kahjuks ise olin autos teel Lätist tagasi koju ega saanud seda mängu ise näha, kuid emotsioon on muidugi võimas. Montenegro pakutud kingitus kasutati kõige dramaatilisemal ja meeldejäävamal moel ära. Ka upitab eestlaste tänane võit võrkpalli meie kõige edukamaks meeskonnaalaks. Ehk väravpall võiks olla samale tasemele lähedal, samas kui jalgpallil või korvpallil on veel kõvasti kasvada või lihtsalt õnne vaja. Igatahes suutsid võrkpallurid kummutada selle arvamuse, et eestlastel pole tänapäeval asja meeskonnaalade suurvõistlustele. Kui ma ei eksi, siis viimati tegid meie korvpallurid imet 1993. aasta Euroopa meistrivõistlustel 6. kohaga. Kui võrkpallis läks meil hästi, siis Sopoti-laadseks lauluvõistluseks kujunenud Eurovisioonil tuli leppida karmi kõrbemisega. Kuid sellegipoolest ei jaga ma preili Evelyn Sepa arvamust, kes Kreisiraadio esituse maapõhja tallas. Evelyn on vist unustanud, kes ja kuidas laulu Serbiasse saatis. Aga nõus olen ...

Iga aasta mai lõpus Jurmalas peetav " Balti foorum " on üks iselaadne üritus. Sisuliselt on tegemist Moskva ühe sõpruskonna kogunemisega, kes teavad teineteist oma paarkümmend aastat ning on käinud Jurmalas viimased kümme aastat. Seltskonna vaimseks isaks on Igor Jürgens, kes on viimasel ajal tuntud ka kui president Medvedevile reformiprogrammi pakkuja. Kahepäevasel konverentsil räägiti Euroopa Liidu ja Venemaa suhetest (selles blokis esinesin ka mina), energipoliitikast, Venemaa suhetest Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega, Venemaa enda tulevikust. Midagi väga üllatavat konverents ei pakkunud. Venemaa esindajad (alates Irina Hakamadast ja lõpetades Aleksei Puškoviga) rääkisid suhetes Läänega eeskätt majandushuvidest ning hoidusid väärtusteemasid (a la õigusriigi teema) puudutamast. Positiivne oli siiski see, et Venemaa poolt kõlas ka arvamus, et ajalugu võiks taanduda vahetust päevapoliitikast. Kusjuures võimalusena viidati kuritegude eest vabandamist, nagu seda on tehtud Tšehhi...

Venemaa Riigiduuma tänane ühehäälselt (poolt olid 426 saadikut) vastuvõetud avaldus seoses Arnold Meri kohtuprotsessiga on kahjuks taaskordseks kinnituseks, et Moskvas ei mõisteta või ei taheta mõista õigusriigi toimimise aluseid. Täpselt nii, nagu Aleksandr Litvinenko juhtumi puhul ründas Moskva Briti kohtusüsteemi politiseerituses, nii püütakse Eesti õigussüsteemi tembeldada poliitiliste tellimustööde tegijaks. Teisipeävases blogiloos ma juba viitasin Eesti-Vene suhete pingete ühele peategurile - ajaloole ehk täpsemini selle kasutamisel poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Venemaa on võtnud ette omamoodi ristiretke ajaloo "ümberkirjutajate" (eeskätt Balti riigid, aga ka Ukraina, Poola ja mõned teised Ida-Euroopa riigid) vastu, et kaitsta oma Võidu puutumatust. Ühtlasi muidugi püütakse naeruvääristada kohtuprotsesse, mis käsitlevad inimsusevastaseid kuritegusid. Selleks sobivad ka kõige primitiivsemad propagandavõtted (kangelase teema muidugi veel eriti magus), nagu me o...

Venemaa sõjaväeprokuratuuri keeldumine Katõni veretöö uurimise materjalide avalikustamisest, mida kohtu kaudu nõuavad Poola hukatud ohvitseride sugulased, viitab kahjuks tõsiasjale, et Moskvale tunnustab vaid valikulist tõde. Ajal, mil Vene ajakirjanikud on saadetud kampaania korras Arnold Meri kohtuasja suureks ja kõveraks puhuma, ei võta Moskva ise ette ühtegi sammu ajaloo võigaste inimsusevastaste kuritegude uurimiseks, nagu seda peegeldab suhtumine Katõni veretöösse. 2005. aastal sõjaväeprokuratuuri poolt lõpetatud ja salastatud uurimine Katõni asjus kätkeb endas 183 toimikut, nendest 116 sisaldavad riigisaladust. Huvitav, milline riigisaladus võiks seal siiski varjul olla? Kas mitte see, et selle võika veretöö detailides on kirjas täidesaatjate nimed, kes siiani on karistamatust nautinud? Igatahes on Katõni küsimus (eriti veel Wajda filmi linastumise eel), nagu siingi varem kirjutanud olen, muutumas üheks president Medvedevi testimiseks. Kui ta tahab olla liberaalsem kui Putin, ...

Georgia tänaste parlamendivalimiste peamine tulemus on nende toimumine. Eriti veel, kui arvestada, millise välise surve tingimustes need toimusid. Ka täna hommikune bussitulistamine Abhaasia lähistel on viide jõududele, kes näeksid Georgia sisemisi arenguid pigem kaose suunas. Lävepakuküsitlused annavad veenva võidu president Saakašvili erakonnale. See peaks tähendama, et lähematel aastatel Tbilisi poliitika püsib stabiilsena. Samas võib liidererakonna suur edu mõjuda toimeka opositsiooni tekkimisele negatiivselt. Viimane ongi jätkuvalt suurimaks väljakutseks nii presidendile kui tema erakonnale. Kui Georgia suudaks turbulentse tänavapoliitika suunata parlamenti, nagu see on õnnestunud Ukrainas, siis oleks ka välise manipulatsiooni võimalused väiksemad. Igatahes peaksid tänased valimised ja nende tulemused veenma neid, et Georgia on teinud tõsise sammu edasi riigi demokratiseerimisel. Midagi taolist poleks olnud päriselt võimalik veel viis aastat tagasi. Täpselt sama kehtib ka Ukraina ...

Mis on Eesti-Vene suhetes tänaseks suurimaks komistuskiviks? Eesti poliitiline eliit ja selle teenistusse rakendunud ajakirjanikud, nagu pakub Rein Veidemann tänases Postimehes või hoopis Venemaal võimu eviva eliidi seos endise KGBga? Tegelikult ei üks ega teine. Suurimaks takistuseks ning üldiselt madala usaldusfooni loojaks on kaks väga erinevas suunas liikuvat identiteedilugu ehk väärtusruumi. Otsati on tegemist objektiivse paratamatusega (ajalugu ju ei muuda), kuigi eriti jõuliselt on see tunnetatav viimase kümnendi jooksul. Samal ajal, kui Eestist on saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaa, on Venemaa kiirelt tagasi pöördunud endale mugava autoritaarsuse juurde. Seejuures suurimaks lahutajaks on kujunenud ajalugu. See teadmine jätab kahjuks tänastele poliitikutele nii Moskvas kui Tallinnas üpris ahta tegevusruumi. Viimaste päevade uudised reageeringutest Moskvas Läti dokumentaalfilmile The Soviet Story , Eesti lipu rüvetamisest Peterburi võiduparaadil või Venemaa massimeedia prop...

Mihkel Muti tänane Postimehe kolumn blogidest on talle omaselt sisukas ning mõtlemapanev. Kindlasti vajab tõsisem pool (pean siin silmas selgete autoritunnustuega ajaveebe) meie blogimaailmast aegajalt korralikku ja kriitilist analüüsi. Muti kolumni läbiv küsimus on blogilugude, eriti siis poliitikute kirjete kuuluvus. Keda poliitik ikka esindab, kui oma blogis sõna võtab? Ja kas see on ikka päris sõnavõtt või lihtsalt niisama sooja auru väljalaskmine? Kindlasti on ajaveebid oma olemuselt erinevad. Nii nagu igal autoril on oma käekiri ning igal poliitikul eeldatavalt ka oma profiil, nii on ka nende avalikud esinemised, sealhulgas siis blogimaailmas osalemine erinev. Oma loos toob Mutt suvalise näite minu blogile viidates (mille eest olen talle muidugi tänulik:)). Ta küsib: kellele kuulub seisukoht, kui selle siin kirja panen? Kas see on Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe (Mihkel arvab eklslikult, et olen väliskomisjoni aseesimees:)), IRLi fraktsiooni liikme, lihtsalt poliitiku või...

Täna juba üheteistkümnendat päeva Venemaa presidendiametit pidava Dmitri Medvedevi suurimaks iseseisvustestiks saab Mihhail Hodorkovski ning tema edasine saatus. Medvedev on korduvalt mõista andnud, et tahab riigis korrastada õigussüsteemi õigusriigile kohaste põhimõtete järgi. Kui seda võtta sõna sõnalt, tähendaks see Augeiase tallide puhastamisele sarnast ettevõtmist. Kuid siiski. Medvedevit peetakse Putini meeskonna vankumatuks liikmeks, kes ei pürgi iseseisvusele ning on rahul Putini kui parteijuhi ja peaministri domineerimisega. Ometi pole välistatud, et Medvedev võib mõne sammuga näidata oma tahet olla vähemalt näiliselt sõltumatum ja vabameelsem riigipea. Nagu öeldud, tema suurimaks testiks saab siin Mihhail Hodorkovski poliitilise vangistuse lõpetamine üldamnestia alusel. See ei viitaks mitte üksnes Medvedevi valmisolekule oma ilusaid sõnu tegudega kinnitamast, vaid annaks ka otsese viite, et ta ei ole vahetult mõjutatav Putini tšekistidest. The Sunday Timesi tänasele väljaande...

Saksamaa välisministri Frank-Walter Steinmeieri viiepäevane visiit Venemaale pole midagi muud, kui jõuline kinnitus Berliini ja Moskva erisuhtele. Kui siia lisada veel seegi, et Venemaa vastne president Dmitri Medvedev teeb esimese Lääne visiidi Saksamaale, siis jooksevad otsad kenasti kokku. Kuid mida siis ikkagi Steinmeier Venemaal tegi? Ehk kõige tähelepanuväärsem oli tema kõne Jekaterinburgi ülikoolis. Seda väärib lugeda ning analüüsida. Olgugi, et Steinmeier laseb kõnes Saksamaa kõrvale ka Euroopa Liidu, ei hooli ta kordagi ühestki murettekitavast hetkest. Muidugi surub ligi 60 miljardi euro suurune kaubavahetus Saksamaa ja Venemaa vahel Steinmeierit poliitilisele viisakusele, kuid ikkagi võinuks kõnes kasvõi diplomaatiliselt peegelduda vastasseis poltiiliste vabaduste (Hodorkovskist Kasparovini) piiramisele või naabrite nagu Gruusia ja Ukraina tümitamisele. Steinmeier nautis välisministrile enneolematult pika visiidi jooksul suurt tähelepanu. Ükski teine läänemaailma liider ega ...

The New York Timesi kolumnist Thomas L. Friedman arvab , et USA tulevane president saab olema uue Külma sõja aegne riigipea. Tõsi, tema meelest hargneb uus Külm sõda Lähis-Idas ning vastasteks on Iraan ja tema liitlased. Kindlasti on Friedmanil õigus sesosas, mis puudutab Iraani kasvavaid ambitsioone ning tema taktikat lääneriikide, eeskätt USA huvide tasalülitamisel Lähis-Idas. Annapolise protsess on hääbumas, Liibanon on sügavas sisekriisis, Iraagis jätkub kurnav sissisõda. Need on vaid mõned viited kuhjuvatele probleemidele. Just Türgis kolleegidega kohtudes viitasid mitmed, et Iraaniga suheldes oleks parem taktika rääkimine, mitte aga ähvarduste ja sanktsioonide poliitika. Ankara ise on viimase aasta jooksul olnud vahendajaks Iisraeli ja Süüria pinnakompimisele. Samas on siiski raske uskuda, et näiteks ekspresident Carteri lähenemine Hamasile palju kasu tooks. Nii Hamas Gazas kui Hezbollah Liibanonis on vilkad tööriistad Teherani ja Damaskuse strateegide käes, kes ei jäta kasutamat...

Kui tahate Türgis Youtube'i kasutada, siis see on ka täna võimatu. Nii Ankaras kui siin Istanbulis avaneb Youtube'i asemel ekraanil järgmine kiri: Access to this web site is banned by "TELEKOMÜNİKASYON İLETİŞİM BAŞKANLIĞI" according to the order of: Ankara 5. Sulh Ceza Mahkemesi, 30/04/2008 of 2008/599 . Põhjus on aastataguses " virtuaalsõjas " Kreeka ja Tüprgi vahel. 7. märtsil 2007 otsustas Türgi kohus sulgeda kogu ligipääsu Youtube'ile, kuna selles on üles riputatud Mustafa Kemal Atatürki laimavad videoklipid. Samas on Türgi parlament hiljuti tegelenud karistusseadustiku kuulsa "artikkel 301" pehmendamisega, mis käsitleb Türgi identiteedi vastaseid kuritegusid. Igatahes näib blokeering täna kuidagi liiga karmi lahendusena. Eriti riigilt, kes pürgimas Euroopa Liidu poole.

Viimasel ajal on mõned Eesti suurettevõtjad arvanud, et me peaksime rohkem panustama kahepoolsete suhete parandamisele Venemaaga. Loomulikult on raske vastu vaielda mõttele, et meil võiksid olla suhted kõigi naabrite, sealhulgas Venemaaga normaalsed, heanaaberlikud ning vastastikku kasutoovad. Ma olen nõus sellega, et kohati võiks meil Venemaa suunal tõepoolest olla rohkem laiemat strateegilist või sihipärast mõtlemist. Tihti on pelgad emotsioonid rohkem määranud, kui kaine analüüs või üksikküsimuste pragmaatiline lahtiarutamine. Samas tuleb mõista, et vaid ühe poole soovist jka tahtest suhete parandamiseks ei piisa. Jüri Mõis toob suhete parandamise eeskujuks Paasikivi-Kekkoneni näite. Et vaadake, millised on Soome suhted täna Venemaaga. Tore, kuid selline lähenemine on meile põhimõtteliselt välistatud. Miks? Lihtsalt ajalood on olnud erinevad, millele midagi rajada. Eestile lihtsalt põhimõtteliselt ei sobi soometumine. Eesti peab täna panustama hoopis teises suunas. Meie kahepoolset...

Tänane päev ning veel kolm eelolevat mööduvad minu jaoks koos kolleegidega väliskomisjonist Türgis. Pärastlõunal siia Ankarasse jõudes pidasime kohtumise Türgi parlamendi kolleegidega. Hea oli taas kohtuda ammuse tuttava Murat Mercaniga, kes on siinse väliskomisjoni esimees. Töötasin temaga koos 2003-07 Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees. Peamiseslt käis jutt Türgi püüdlustest liituda Euroopa Liiduga. Samuti tuli jutuks olukord Georgias ning Lähis-Idas. Türgi väliskomisjon oli just äsja väisanud Moskvat, mistõttu oli huvitav kuulda ka nende muljeid Venemaa viimastest hoiakutest. Homme on ees kohtumised välisministri, parlamendi aseesimehe ning sõprusgrupi juhiga. Seejärel juba lend Istanbuli ning kohtumised seal.

Leedu äsjane loobumine vetost avab tõenäoliselt juba suvel läbirääkimised Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. Need ei saa kindlasti olema lihtsad, sest probleeme on aastatega kogunenud rohkem, kui neid on suudetud lahendada. Viimati peeti sarnaseid kõnelusi 1990ndate aastate esimesel poolel. Tunnistagem, võrreldes toonasega on palju muutunud nii Venemaal kui Euroopa Liidus. Väärtusruumide suured käärid on teinud jutud strateegilisest partnerlusest väga õõnsaks. Kuid sellegi poolest on kõnelused paremad tuimast vetostamisest. Eriti muidugi siis, kui tead, mille nimel vaidled ja milliseid huve kaitsed. Seepärast on Eesti valitsusel kõige kiiremas korras vaja selgusele jõuda kõigis olulisemates prioriteetides, mis peaksid kajastuma uues partnerlusleppes või sellega kaasnevatel läbirääkimistel. Samuti on siin oluline, et suudaksime oma positsioone kaitsta läbi tiheda koostöö oma partneritega. Veidi murelikuks teeb teadmine, et Eesti pole olnud kuigi nähtav Leedu murede mõistmisel ning komprom...

Vaatamata sellele, et Hillary Clintonil on Lääne-Virginia eelvalimiste eel tervelt 43punktiline edumaa Barack Obama ees, jäävad tema võidulootused üha ahtamaks. Eriti kõnekas on asjaolu, et Obama on esimest korda võrdsustanud seisu ka nn superdelegaatide osas või koguni Clintonist möödunudki. See võib sundida endist esileedit loobuma veel enne augustikuist parteikongressi. Obama kampaaniajuht on selles päris kindel . Seega võib demokraatide siseheitlusest väljuda võitjana 46aastane Obama. Kui läheb nii, siis minu arvates on John McCainil novembris suuremad võiduvõimalused. Ma võin küll eksida, kuid pastori-skandaal ning hajusus julgeolekuküsimustes (Hamas on suhtunud soosivalt Obamasse) võivad teha Obamast põhikampaanias haavatava kandidaadi. Demokraadid saavad muidugi mängida "muutuste muusikale", kuid see ei pruugi olla lõpuni kandvaks jõuks. Igatahes on veel 4. novembrini kuhjaga aega ning peakampaania pole veel alanudki.

Moskvas peetud sõjaväeparaad oli kindlasti oma välises hiilguses muljetavaldav. Viimati nähti midagi ligilähedast Punasel väljakul 18 aastat tagasi, mil eksisteeris veel Nõukogude Liit. Pole kahtlust, et 9. mai on kaasaegse Venemaa kõige tähtsam püha. Või nagu ütles värske president Medvedev - rahvusliku ühtsuse päev. Võit Suures Isamaasõjas on kaasaegse Venemaa identiteediloo vaieldamatu peatee, mille ümber on viimastel aastatel kasvatatud sisemist uhkust ning välist respekti. Paraku on see aga liiga kitsas ülistuslugu, mis ei kätke oma loos koostööd ei Lääne liitlastega ega ka teatavat patukahetsust meeletute inimkaotuste ees, mida nõudis "Stalini võit". Samuti eeldaks juba 63. aastapäev siiski enam ka tänase maailma tajumist ning mõistmist, et Saksamaa pole ammu enam see, mille Punaarmee kunagi vallutas. Vähemalt osa pidupäevast võiks viidata ka sellisele arusaamisele ja leppimisele. Vähemalt hukkunud sõdurite mälestamise näol. Medvedevi kõne oli oodatult patriootiline nin...

International Herald Tribune 'i homne väljaanne trükibki ära lühikese arvamusloo, mille toimetamata kujul avaldasin paar päeva tagasi siinsamas blogis. Elektrooniliselt on see juba kättesaadav Heraldi koduleheküljel . Nad muutsid küll pisut pealkirja dramaatilisemaks, kuid sellele vaatamata pole sugugi paha, et sellele Coheni arvamusele sai väike vastus antud ning see nüüd siis ka lehe enda veerule jõuab.

Saksa konservatiivide (CDU/CSU) parlamendifraktsioon avaldas eile 19leheküljelise poliitikadokumendi " Julgeolekustrateegia Saksamaale ", milles räägitakse suurimatest julgeolekuohtudest ning kus tehakse ettepanek luua liidukantsleri büroo juurde Rahvusliku Julgeoleku Nõukogu (Nationaler Sicherheitsrat). Tegemist on paraja poliitilise maavärinaga. Esiteks väljendub selles initsiatiivis Saksamaa juhtiva koalitsioonierakonna soov algatada diskussiooni riigi välis- ja julgeolekupoliitiliste eesmärkide ja prioriteetide üle, mis on olnud kogu Teise maailmasõja järgse aja arusaadavalt tagaplaanil. Viie tähtsama teemana on välja toodud võitlus terrorismiga, tuumarelvastuse levik, energiajulgeolek, kliimamuutused ja konfliktide ennetamine. Kriitiliselt võiks ju arvata, et dokument jääb üldsõnaliseks (näiteks Venemaa kui ohu hindamisel), kuid samas on ta ikkagi märgatavalt julgem samm, mida Saksamaa välispoliitilises diskussioonis on seni astutud. Teiseks tegi liidukantsler Angela Mer...

Täna keskpäeval see siis juhtubki. Dmitri Medvedev annab vande ning asub Venemaa presidendi ametisse. Paljud suhtuvad sellesse "võimujärgluse tseremooniasse" tõsise umbusuga. Üks nendest olen ka mina. Pigem võiks tähtsamaks sündmuseks homme pidada seda, et Vladimir Putinist saab Ühtse Venemaa esimees. Kuid ikkagi. Olgugi, et Medvedevit ei valitud presidendiks demokraatlike ja ausate valimiste kaudu, oleks mõistlik anda talle vähemalt 100 päeva enda näitamiseks. Medvedevit on peetud pisut "liberaalsemaks" ning "pehmemaks" figuuriks, kes võiks Putini kruvitud pinget veidi leevendada. Lootus on ju kena, kuid seda peaksid toestama ka selged tegevused. Igatahes alustas Putin kohe pärast presidendiks saamist 2000. aastal oma käikude astumist. Üks esimesi nendest oli telekompanii NTV suukorvistamine. Mida võiks või peaks tegema Medvedev? Kui ta vähegi tahaks luua endast demokraatlikumat ja õigusriigi põhimõtteid austava poliitiku kuvandit, siis üheks esimeseks sa...

Alljärgnev on minu tänane kõne Praha julgeolekukonverentsil. Tegemist oli väga esindusliku ettevõtmisega (esinejad alates NATO peasekretärist ja peaminister Topolanekist kuni USA kongresmenideni), mille kaudu siinsed võimud püüdsid kasvatada rahva toetust ja arusaamist raketikaitsesüsteemide (antud juhul radarijaama) vajalikkusest. Tänase päeva seisuga on vähemalt 60 protsenti avalikkusest radarijaama vastu. Peaminister Topolanek (kes on homme Eestis) andis mõista, et valitsusel on tahet küsimus lahendada. Tõenäoliselt kirjutatakse lepetele USAga alla veel juunis. Aga siin see kõne: "I am honoured to address this very distinguished audience and talk briefly about our common threats and risks from the Estonian point of view. As an MP I allow myself to be a bit more open and maybe even provocative. This is my little privilege. Previous speakers have done a good job outlining the various threats and risks our alliance faces in 21st century. These vary from conventional and asymmetric...

I was truly shoked by the article of Stephen F. Cohen , in which he presented in my understanding dangerous misreading of current Russia („ Russia: The missing debate “, Views, May 3-4). He argues that Russia’s backlash during president Putin is caused by US active support of transition to democracy and free market in Central and Eastern Europe. He says also that „America was entitled to Russia’s traditional sphere of security and energy supplies, from the Baltics, Ukraine and Georgia to Central Asia and the Caspian“. For the change of attitude and „saving relations“ with Russia he calls to stop NATO enlargement to Ukraine and step back from the idea of building missile defence units in Czech Republic and Poland. His article is reflecting rather old Yalta’s world thinking than modern post-Soviet western view of the state of affairs. He has difficulties to recognise that Soviet/Russian Empire is on the way to history and free nations on the borders of Russia have their right to decide a...

Tegelikult ei vääriks see suuremat tähelepanu. Aga parem mitte ka vaikida. Nii nagu oli Vene välisministeeriumi hiljutine aprillisündmusi meenutav avaldus provokatiivselt jõuetu, nii ei hiilga millegi uuega ka täna hommikul alanud hajali meilirünnak Riigikogu X koosseisu kuulunud liikmete aadressitel. Ru-lõpuga kontodelt lähtuvad meilisõnumid räägivad pronkssõdurist, võidupühast, meie "fašismilembusest" ja muul tuttaval repertuaaril. Vene küberruumis ringleb laialt Riigikogu X koosseisu meilipõimik, mistõttu pole kuigi raske ka sellist aktsiooni ette võtta. Pole küll jälginud, kuid ilmselt on selle poliitspämmi genereerijaks mingid vestlusruumid. Kuidagi liiga ajastatult on see meilispämm liikuma hakanud. Paar "stiilinäidet". Üks viisakamatest "tervitustest" kõlab järgmiselt: С ДНЁМ ВЕЛИКОЙ РУССКОЙ ПОБЕДЫ вас, господа!!!! МЫ ВСЁ ПОМНИМ И ЗАПОМИНАЕМ!!!. С ДНЁМ ПОБЕДЫ, С 9 мая!!! СКОРО-СКОРО… Või veel üks: Поздравляю с наступающим, величайшем праздником 9 ма...

Kui mitte mujal, siis vähemalt Suurbritannias. Leiboristide hävitav lüüasaamine kohalikel valimistel on selgeks märguandeks, et hiljemalt 2010. aastal võtavad Downing Street 10 koha sisse toorid. Eriti Tony Blairi poolt upitatud " kolmanda tee " tuntus püsis paljuski tema enda poliitilisel karismal ning konservatiivide pikal madalseisul. Loomulikult ei tähenda tooride peatne võimuletulek, et nn tsentrismipoliitika kaoks, kuid see saab kindlasti "punase" värvi asemel "sinise" varjundi. Gordon Brown on pärast partei kaotust mitte üksnes tooridele, vaid ka liberaaldemokraatidele kindlasti väga surutud sisepoliitilises olukorras. On väga kahtlane, et üldvalimisteni jäänud aja jooksul suudaks ta sõna otseses mõttes rongi alt välja tulla. Pole välistatud, et Browni suhtes kasvab siseopositsioon leiboristide endi hulgas. Nii kipub täide minema nende ennustus, kes nägid Brownis vaid ajutist peaministrit. Rahvusvaheliselt ei mõju Browni nõrkus muidugi kuigi hästi ...

Samal ajal, kui Taksimi väljaku lähedal ajas politsei veekahuritega laiali maimeeleavaldust, pidas Euraasia majandusfoorum Istanbuli kaubanduskojas oma esimest töösessiooni. 34 riigi esindajate osavõtul räägiti energiast. Enam kui viis tundi kestnud arutelu käigus pälvis kõige enam tähelepanu Nabucco gaasijuhe ja selle tulevik. Ka oma sõnavõtus ei saanud üle ega ümber Nabuccost, kuigi rääkisin nii Eesti viimase aja aruteludest energeetika tuleviku üle kui ka Euroopa Liidu energiapoliitika kujundamisest. Marmara Fondi eestvedamisel juba 11. korda kogunev Euraasia majandusfoorum on varasematel aastatel pööranud palju tähelepanu Bakuu-Tbilisi-Ceyhani (BTC) naftajuhtme rajamisele. Õigupoolest on kogu foorum eeskätt Türgi ja Aserbaidžaani erisuhete peegeldus. Ka sellel aastal saatsid foorumil osalejatele oma tervituse kummagi riigi presidendid. Igatahes jäi eilsest küll selline mulje, et BTC õnnestunud näide on Nabucco torujuhtmele pigem kasuks. Marmara Fondi presidendi Akkan Suveri meeles...