Viisakuskohtumine Sotšis

USA presidendi Georges W. Bushi viimane kahepoolne kohtumine Venemaa presidendi Vladimir Putiniga läinud nädalavahatusel Sotšis oli peaasjalikult viisakuskohtumiseks, kus ei üks ega teine pool ei püüdnudki millegi põrutavaga üllatada. Isegi kui keegi seda soovis, ei võimalda Venemaa ja läänemaailma suhete ja hoiakute tänane kogum millegi murrangulisega taolistel kohtumistel lagedale tulla.

Olgugi, et Valge maja nõunikud püüdsid Air Force One'i pardal pikal tagasilennul Washingtoni veenda ajakirjanikke kohtumise positiivsetes tulemustes, jäävad küsimused endiselt õhku. Puudutagu see siis konkreetselt raketikilpi või laiemalt USA-Vene suhteid.

Ka veel eelmisel nädalal Washingtonis olles võis erinevatel kohtumistel tunnetada, et mõneti ootamatult esile kerkinud kohtumine Sotšis ei pruugi kuigivõrd arvestatavaid vilju kanda. Eks Bushi jalgealust õõnestas pisut ka teatav ebaõnnestumine Bukarestis NATO tippkohtumisel, kus Valge maja positsiooni NATO laienemise ja liikmelisuse tegevuskava osas kärbiti oluliselt Euroopa partnerite poolt.

Üks teema või küsimus, mida Washingtoniski kuulda oli, puudutas nn kahepoolsete suhete "strateegilist raamdokumenti". Viimane oli arutusel ka Sotšis. Selle sisuks on põhiomõtteliselt tõdemus, et nii Moskval kui Washingtonil on tänases maailmas "suurtes küsimustes" rohkem ühist kui lahutavat. Seda siis alates tuumarelvade leviku vastu võitlemisest kuni jõudsalt kasvava kaubanduseni.

Bushil oli Sotšis võimalik paarikümne minuti vältel kohtuda ka Venemaa tulevase riigipea Dmitri Medvedeviga, kes olla jätnud talle sirgejoonelise ja asjaliku mehe mulje. Ka Putinit iseloomustas ta nende viimasel ühisel pressikonverentsil kui meest, keda saab usaldada. Toredad diplomaatilised väljendused muidugi. Kuid kui palju on neil siiski tegeliku katet. Kahtlen selles.