Lääneriikide ühtsusproov Bukarestis

Juba paari päeva pärast on selge, mida on väärt lääneriikide tegelik ühtsus. Pean silmas NATO tippkohtumist Bukarestis ning eeskätt Georgiale ja Ukrainale liikmelisuse tegevuskava andmist või mitteandmist.

Siin Washingtonis, kus ma praegu viibin seoses Riigikogu väliskomisjoni visiidiga, on tunded kahetised. Presidendi administratsioon teatas veel eile diplomaatiliste kanalite kaudu, et ollakse valmis minema Georgia ja Ukraina toetamisel lõpuni. Seda kinnitas president Bush ise ka Kiievis.

Samas on mõttekodade esindajad skeptilised, kuna ei usu eriti Saksamaa taganemisse. Pigem eeldatakse tugevama sõnastusega avaldust Kiievi ja Tbilisi suunal, mis peaks asendama MAPi andmise.

Igatahes näib praegu nii, et vähemalt 20 riiki NATO 26 liikmesmaast toetavad Georgiale ja Ukrainale tegevuskava andmist. Suurimad vastased on Saksamaa, aga ka Prantsusmaa. Viimased, eriti liidukantsler Angela Merkel on võtnud väga tugeva avaliku vastupositsiooni, millele vastupidist tulemust oleks väga valus siseriiklikult maha müüa.

Lääneriikidele on muutnud olukorra muidugi eriti pikantseks Venemaa jäik vastuseis. Riigiduuma avaldus karmidest tagajärgedest Ukrainale on sõna otseses mõttes lagipähe ähvardamine. Mäletame, et kunagi kasutas Moskva sama retoorikat ka Balti riikide aadressil, kui meie olime teel NATOsse.

Nii on kujunenud seis, et iga samm, mis on vähem kui MAP Ukrainale ja Georgiale, on avalikult võiduks Venemaale. Peaelegi on ju president Putin ise minemas oma suure saatjaskonnaga Bukaresti. Samas pole MAPist loobumine kuigi heaks märgiks jälle NATO ja laiemalt lääneriikide ühtsusele.

Kui siia lisada veel NATOsse oodatava Makedoonia nimeküsimuse, mille suhtes on Kreeka olnud väga eitav, siis saame Bukarestis paraja portsu pingeküsimusi, mida pole juba tükil ajal seesugustel tippkohtumistel nähtud.