neljapäev, 29. november 2007

17 kohtumist Brüsselis ja Luxembourgis

Pole ju kuigi suur üllatus, et Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonil oleks tegemist kas Brüsselis või Luxembourgis. Hea ja pädev Euroopa küsimuste otsustamine rahvuslikul tasandil eeldab väga head ja pidevat teadmist Euroopa Liidu institutsioonides toimuvast.

Seekord, eilsest homseni, oleme kolleegidega külastamas Euroopa Parlamenti, Euroopa Komisjoni, Euroopa Kontrollikoda, Euroopa Kohust ning meie diplomaatilisi esindusi. Kokku tuleb kolme päeva peale koos reisimisega 17 kohtumist. Eesmärgiks on peaasjalikult saada ülevaade just Eesti esindatuse tasemest ning Eestist pärit eurosaadikute ja tippametnike tööst ning nende valdkonnas üleskerkivatest teemadest.

Praeguseks on just läbi saanud kaks päeva tihedat tööd Brüsselis ning ees kolmas päev Luxembourgis. Juba praegu on mitmeid teemasid ja laiemaid küsimusi, millele kohtumised on osutanud ning millele tagasi kodus kindlasti püüame tähelepanu pöörata. Olgu see siis näiteks meie Euroopa esindatuse audit, Läänemere strateegia põhjalik analüüs ning laiema teemana kindlasti meie Euroopa poliitika parem eesmärgistamine.

Ka peaksime ehk kodus rohkem lahti mõtestama peagi allkirja saava Reformileppe sisulise ellurakendamisega seotud küsimused. Nagu näiteks Euroopa kavandatava välisteenistusega seonduv ja mitmed teised küsimused. Viimasele annab hea sissevaatamisvõimaluse juba meie komisjoni 10. detsembri avalik istung, kus peaminister ja teised valitsuse esindajad harutavad lahti Reformileppe olulisemad märksõnad. Kellel huvi, tulge siis Riigikokku kuulama või jälgige ülekannet netist.

kolmapäev, 28. november 2007

Annapolis annab väikese lootuse

Annapolise rahukonverentsi esialgsed tulemused lubavad oletada, et kui miskit muud ei õnnestunud saavutada, siis vähemalt andsid nad väikesegi lootuse uute kokkulepete saavutamiseks Iisraeli ja Palestiina esindajate vahel.

Otsati võib toimunut hinnata kui president Georges W. Bushi tõsisemat katset jätta endast maha ajalukku ka positiivsem kuvand Lähis-Ida keeruliste suhete kasvõi osalise lepitajana. Igatahes andis ta märku, et püüab allesjäänud aja jooksul kuni 2009. aasta jaanuarini töötada iseseisva Palestiina riigi loomise nimel.

Nagu teada, leppisid pooled kokku pidada kuni järgneva 12 kuu jooksul järjepannu kõnelusi, et hiljemalt 2008. aasta lõpuks saavutada tulemust. Esimene kõnelustevoor peaks algama 12. detsembril ja siis edasi vähemalt iga kahe nädala tagant.

Vaatamata Annapolise konverentsi väga esinduslikule kogule ei puudu siiski tõrvatilk meepotis. Praegu Gaza sektorit kontrolliv Hamas, kes mõistagi polnud Annapolisse kutsutud, on juba kuulutanud end mitteseotuks ühegi saavutatud kokkuleppega.

Kuid vaatamata isegi sellele on Annapolise konverentsi toimumine juba iseenesest üle pika aja (vähemalt viimase 7 aasta jooksul) positiivseim uudis olukorda Lähis-Ida silmas pidades.

teisipäev, 27. november 2007

Kes kõigutab Eesti julgeolekut?

Äsjane skandaal libadevalveerimisjutu levitamisest venekeelses netiruumis on teatavas kontekstis käsitletav provokatsioonina Eesti julgeoleku vastu. Isegi, kui organisaatoritel olid mõned teised eesmärgid, on igal juhul pisike paanika oma tööd tegemas ning välisinvestorite tundeid riivamas.

Avage näiteks kasvõi Google News märksõnaga Estonia ja te leiate pika rea rahvusvahelistest uudistest, mis käsitlevad krooni devalveerimisohtu või siis paanikat selle ümber.

Pole mingi saladus, et rahandussüsteemi stabiilsus ning usaldusväärsus on väga oluline osa rahvuslikust julgeolekust. Igasugune rünne või provokatsioon rahvusliku valuuta vastu võib mõjutada riigi julgeolekut. Seepärast on äärmiselt oluline selle küll õnneks väikesemahulise paanika korraldajad ning nende motiivid kiirelt välja selgitada.

Eesti ja ka teiste Balti riikide kuvand praeguses maailma finantsajakirjanduses kipub olema pigem negatiivne, mis suurendab survet nii välisinvestorite usaldusele kui ka näiteks Euroopa Keskpanga analüütikute arvamusele meie tegelikest väljavaadetest liituda euroga.

Just euroga ühinemine on see, mis peaks kujunema meie valitsuse üheks peamiseks prioriteediks lähematel aastatel. Kahju muidugi, et esimene võimalus selle sammu astumiseks lasti 2005.-2006. aastal osatise omapoolse loiu tegevuse tõttu käest. See oli meie esimene suurem põrumine Euroopa Liidus.

Seda enam peaks olema aga tänased sammud ülimalt vastutustundlikud ning suunatud väga konkreetse eesmärgi - euroga liitumise saavutamiseks. Ja see ei ole ainult inflatsioonimäär. Sama oluline on ka diplomaatiline ja poliitiline tegevus selle eesmärgi saavutamiseks.

Mida kauem on Eesti eemal eurotsoonist, seda rohkem võib volatiilse finantsmaailma tingimustes tekkida kellelgi isu meie suhtliselt väikesemahulise majanduse tundlikel teguritel mängida. Ja mitte ainult omakasu saavutamise eesmärgil, vaid sisemise stabiilsuse ja julgeoleku kõigutamise nimel.

esmaspäev, 26. november 2007

Kremli puzzle laheneb jõuludeks. Kas ikka?

Hiljemalt 23. detsembriks peaks Venemaa president Putin tegema teatavaks oma järglase nime. Just see on päev, mil kõik presidendikandidaadid peavad olema registreeritud. Valimised ise leiavad aset tuleva aasta 2. märtsil.

Seega on eelolev kuu kõige määravam vähemalt Venemaa lähitulevikku silmas pidades. Esiteks näitavad 2. detsembri parlamendivalimised, milline on Putini populaarsus ning millise jõupositsiooni saavutab Ühtne Venemaa Riigiduumas. Üllatusi siin muidugi ei maksa ega saagi oodata. Pigem on ikka küsimus, kas ja kes peale Ühtse Venemaa veel parlamenti pääseb.

Seejärel peab aga Putin tegema oma senise elu ilmselt raskeima otsuse - mil viisil ja kellele toimub võimu üleandmine. On ilmne, et Putini soosik (ükskõik, kes ta ka poleks) saab suure tõenäosusega märtsis ka valimisvõidu.

Analüütikud mõistatavad hoolega nii favoriidi nime kui ka seda, kas Putin ikka ise veel teab, kellele ta panuse teeb. Ja muidugi küsimus number üks: endiselt on täiesti lahtine Putini enda tulevik. Mis ikkagi on Putini plaan?

Moskvas liigub ajakirjanike seas jutt, et detsembri teisel poolel on ära muudetud kõik kõrgemate ametnike puhkused. Kas see viitab suurele uudisele või lihtsalt valvelolekule, näeme mõne nädala jooksul.

Samal aja jättis Moskva Meštšanski kohus ka täna jõusse oma laupäevase otsuse: Garri Kasparov peab istuma ära kõik viis talle määratud arestipäeva. Kasparovi advokaadid lubavad kaevata edasi Euroopa inimõiguste kohtusse. Valimisteni on jäänud kuus päeva.

Kodanikupäeval Kiviõlis ja Kohilas

Tänasel kodanikupäeval oli mul kaks väga toredat kohtumist kahes Eestimaa koolis. Hommikul rääkisin Kiviõli 1. keskkooli vanemate klasside õpilastele peamiselt Eesti-Vene suhetest ning vastasin nende väga huvitavatele küsimustele.

Peale lõunat aga oli meeldiv veeta sisukas tund Kohila Gümnaasiumi aulas koos 9.-12. klasside õpilaste ning õpetajatega. Ka seal oli teemaks peamiselt välispoliitika Euroopa Liidust Venemaa ja Hiinani.

Kohilas küsiti ka krooni devalveerimise ohust, mis eriti venekeelsetes netifoorumites on võtnud lausa provokatiivse iseloomu. Kinnitasin siis ja ka siin veelkord - mingist krooni devalveerimisest ei saa juttugi olla. Küll aga peaksid meie õiguskaitseorganid tõepoolest, nagu nõuab ka rahandusminister Padar, selgusele jõudma, kes otsest paanikat tekitavaid ning riigi rahajulgeolekut kahjustavaid üleskutseid levitab.

Öise Vahtkonna koduleheküljelt leidsin täna ka uudise selle kohta, kus küsitakse, et kas siinkirjutaja ei saa mitte palka ka Ameerika Ühendriikidest. Nii väga olevat minu (ja ka Mart Laari) seisukohavõtud seoses Venemaaga justkui USA huvides.

Seltsimehed "öövalvurid", võite rahulikud olla - teie hirm on alusetu. Kõik, mida olen öelnud, arvanud ja ka siin kirjutanud, on tehtud ei rohkem ega vähem kui Eesti huvidele mõeldes. Ja palka maksab mulle Riigikogu!

Aga tänase kodanikupäeva juurde tagasi tulles soovitaksin kõigil võtta kätte ja lugeda kasvõi korrakski läbi Eesti põhiseadus. See on kõige parem viis tunnetada oma kodanikuõigusi ja vabadusi siin Eestis. Ka "öövalvurid" võiksid seda teha, ehk on ka sallimatust siis vähem.

pühapäev, 25. november 2007

Vene politiikaelu surutakse tagasi kööki

Eile ja täna mitmes Venemaa linnas toimunud opositsioonijõudude meeleavalduste laialipeksmine erimiilitsaüksuste poolt ning tuntud poliitikute vahistamine on paraku veelkordseks kinntuseks, et Venemaa keskvõim püüab iga hinna eest suruda vähegi vabameelsemat mõtlemist mitte ainult parlamendist tänavale, vaid ka tagasi köökidesse.

Venemaa liberaalsete jõudude ühele liidrile Garri Kasparovile (pildil tema eilne vahistamine) mõistis kurikuulus Moskva Basmannõi kohus (osales Jukose hävitamisel) eile õhtul viis päeva aresti Putini-vastase meeleavalduse korraldamise (!) ja miilits Utuškini vastu jõu kasutamise pärast.

Täna peeti Peterburis "Mittenõustujate marsi" ajal kinni Paremjõudude Liidu (SPS) liidrid - Nikita Belõhh, Boriss Nemtsov (kes on ka ühtlasi SPS presidendikandidaat) ja Leonid Gozman. Samuti vahistati täna Neevalinnas liberaalse Jabloko 10 saadikukandidaati, kes olid minemas välikampaaniat tegema. Pilte tänaselt Peterburi marsilt leiate siit. Ja need on vaid mõned viited võimude opositsioonivastasele tegevusele sellel nädalavahetusel.

Täpselt ühe nädala pärast leiavad Venemaal aset Riigiduuma valimised, kusjuures valitsev võim on seda ise nimetanud referendumiks Vladimir Putini toetuseks. Näib, et vaieldamatu konstitutsioonilise enamuse ning igasuguse "oranži ohu" välistamise nimel on Kreml valmis kõigeks. Kaasaarvatud ka halveneva majandusolukorra ajutiseks peitmiseks (administratiivselt külmutatud hinnad!) ning isikukultuse (Za Putina!) varjamatuks ülistamiseks.

Viimased sündmused on välistamas igasuguse võimaluse, et eelolevaid valimisi saaks vähimalgi määral pidada ausateks ning vabadeks. Sisuliselt on Venemaa jõudmas murdepunkti, kus võimu legitiimsus universaalsete demokraatlike standardite põhjal (Venemaa on ikkagi ju Euroopa Nõukogu liikmesriik) on seatud tõsise kahtluse alla.

Kreml on kuulutanud, et opositsioonijõudude miitingud on olnud ebaseaduslikud ning nende toetajaskond on marginaalne. See kõlab täpselt samuti, nagu Nõukogude ajal nimetati dissidente hulludeks ning marginaalideks.

Minu arvates on nii eelolev nädal kui ka lähemad kuud kuni Venemaa presidendivalimisteni märtsis kujunemas tõeliseks proovikiviks eeskätt lääneriikidele. Kas demokraatlike võrsete lõplikule hävitamisele Venemaal suletakse silmad või ajendab see siiski ka mingite konkreetsete sammude astumiseks?

Esimeseks võimaluseks hoiaku kujundamisel on läbi häda valimiste vaatlemisele minevad Euroopa Nõukogu ja OSCE parlamentaarsete assambleede pisimissioonid. Paraku ei sisenda näiteks ENPA presidendi Rene van der Lindeni reedene avaldus kuigi suurt usku, et sõnum võiks olla selgrooga.

Venemaa sündmused leiavad aset kahjuks ajal, kui Lääs ise on lõhestunud oma arvamuses. Paljud arvavad (ka näiteks Soome ekspeaminister Lipponen), et Venemaa suunal peaksime meie ise lähtuma vaid huvidest ning jätma väärtused tahaplaanile või üldse ära unustama. Demokraate toetab ju ainult 10-15 protsenti Venemaa elanikkonnast, viitavad need, kes ei usu Lääne suutlikkusse hoida Moskvat taandumast lõplikult autoritaarsuse rüppe.

Lisaks on eriti suurriikidele tõsiseks takistuseks laiemas Lähis-Idas (Pakistanist Iraani ja Iraagini) ning Balkanil arenevad sündmused, kus loodetakse Venemaa mõistlikule käitumisele. Samas kiputakse unustama, et lühiajalised diilid vabaduste mahasurumise arvelt võivad mõjuda hiljem bumerangina Lääne enda julgeolekuhuvide vastu.

Seepärast on lääneriikide aktiivsem ning selgem positsioon just nüüd hädavajalik. See ei ole kindlasti mitte tee konfrontatsiooni õhutamise suunas, vaid tähtis Venemaale tema enda võetud kohustuste (jällegi viide eeskätt Euroopa Nõukogu liikmestaatusele) meeldetuletamiseks. Võib ju küsida retooriliselt, et kui autoritaarne Valgevene pole Euroopa Nõukogu liige, siis kas autoritaarseks muutuv Venemaa saab seda olla?

Ja kõige selle taustal on uudis 1991. aasta augustiputši ühe liidri, KGB viimase direktori Vladimir Krjutškovi surmast taandunud vaid pisisõnumiks.

reede, 23. november 2007

Lipponeni lahjavõitu argumendid

Selle nädala viimane tööpäev oli nii tihe, et kohe kuidagi ei jõudnud mitmele põnevale üritusele. Üks nende hulgast oli Rahvusvahelises Kaitseuuringute Keskuses toimunud kohtumine Soome endise peaministri Paavo Lipponeniga.

ETV uudisnupp sellest üritusest on põnevalt intrigeeriv. Selles lastakse Soome sotside endisel liidril sisuliselt öelda, et Eesti välispoliitika ei kõlba kuhugi. Esiteks peaks suhteid Venemaaga ikka heas kirjas hoidma ning teisalt ei olevat Gruusia ja Ukraina aktiivne toetamine kuigi tark tegu. See ärritavat Venemaad.

Need on küll väited, milles argumentatsioon kipub lahjaks jääma. Tean ise Lipponeni tema spiikriks oleku ajast (2003-07) ning vähemalt nendel kordadel olid meie kohtumised väga huvitavad ja sisutihedad.

Euroopa naabruspoliitika sidumine Venemaa huvidega on küll samm tagasi Lipponeni puhul, sest siit kumab läbi ikka väga ja väga reaalpoliitiline hoiak. Ta peaks ikka teadma ja tajuma, et head suhted Venemaaga ei saa tekkida vaid ühe poole tahtest. Selleks peaks ikkagi eeldusi näitama ka teine pool. Eesti puhul siis Venemaa.

Küll olen Lipponeniga nõus selles, et Euroopa Liidu ühine välispoliitika saab tegeliku mõjujõu alles pärast seda, kui liikmesriigid suudavad üle olla oma egoistlikest diilidest.

Viimase sarnasega sai hakkama Itaalia peaminister Romano Prodi, kes neljapäeval koos Venemaa presidendi Vladimir Putiniga andis Kremlis õnnistuse South Streami torujuhtme ehitusele. Kas see tähendab lõplikult Nabucco projekti hävingut, näitab tulevik, kuid Euroopa ühtsemale energiapoliitikale see kindlasti kasuks ei tule.

Loed, kuid ei usu oma silmi

Venemaa valimiskampaania on võtmas ikka üha pööratumaid tuure. Hea tuttava soovituste kaudu leidsin viite ühele Vene blogosfääri allikale. Sergei Hudijevi ajaveebis avaldati teisipäeval Ühtse Venemaa Kemerovo regionaalse organisatiooni poliitikanõukogu sekretäri kiri kohaliku söetööstusettevõtte tegevdirektorile.

Selles öeldakse sõna sõnalt, et ettevõtte keeldumist Ühtse Venemaa valimiskampaania rahastamisest käsitletakse kui Putini kursi mittetoetamist.

Tänane ajaleht Gazeta on oma artiklis teatanud, et tegemist olla võltsinguga. Kui tegemist ongi võltsinguga, jätab taoliste teemade isegi sarnane tõstatamine ikka päris kõheda tunde. Kas tõesti on ajalugu selle väärastunumal moel kordumas?

neljapäev, 22. november 2007

Tere tulemast NSV Liitu!

Just nii hoiatab Venemaa ühe opositsioonijõu - Paremjõudude Liidu (SPS) reklaamiklipp (vaata videot loo lõpus) lähenevaid Riigiduuma valimisi silmas pidades. Venemaa ei hääleta mitte Putini poolt, vaid NSV Liidu tagasi igatsemise poolt, ütlevad Venemaa vabad konservatiivid oma valijatele.

Paremjõudude Liidul on olnud suuri probleeme oma kampaanias. Arestitud on ajalehti, vahistatud toetajaid ning kandidaate sunnitud taanduma. Väga demokraatlikud ja vabad valimised, kas pole? Loodetavasti leiab see äramärkimist vaatlejate raportites.

Eeloleval laupäeval osaleb SPS esimest korda "Teisitimõtlejate marsil" Moskvas. Juba praegu on teatatud, et oodata on võimude provokatsioone. Muidugi, SPS vaatamata kõigile püüdlustele ei suudaks korrata 1999. aasta tulemust ehk 8 toetusprotsenti. Kuid ikkagi, koos liberaalse Jablokoga on nad tänasel Venemaal sisuliselt ainukesed selgelt organiseerunud poliitilised jõud, kes seisaksid demokraatia ja õigusriigi põhimõtete eest.

video

Granti ohtlikud illusioonid

On väga tänuväärne, et Postimees on võtnud viimastel päevadel avaldada huvitavaid arvamuslugusid lääneriikide poliitikast Venemaa suunal. Eile ilmus kokkuvõte Euroopa Välissuhete Nõukogu äsjasest raportist, täna aga Euroopa Reformi Keskuse direktori Charles Granti artikkel.

Küsimus on tõesti väga aktuaalne ning vajab tegelikult ka meie enda tõsisemat ning detailsemat analüüsi praegusest olukorrast ning sammudest, mida ja millises suunas peaksime astuma.

Minemata siin ise detailidesse (püüan seda ehk üheks arvamusartikliks vormida) ei saa siiski kuidagi reageerimata jättta Granti tänases artiklis toodud mõttele. Grant pole ainus, kes näeb Venemaaga suhtlemise peamise valemina väärtuste taandamise ühiste huvide nimel.

Sellest räägivad nii majanduslikke kui strateegilisi huve esiplaanile seadvad poliitikud või huvigrupid. Näiteks on Saksamaa sotsiaaldemokraadid (Steinmeier ja Schröder) võtnud äsja üles rünnaku just samadelt lähtekohtadelt kantsler Angela Merkeli vastu.

"Schröderismi" levik eeskätt Euroopa läänetiival on ohtlik. 1930ndate aastate lõpu Müncheni tehingu loogikat taas ellu kutsudes jäetakse nii tähelepanuta tegelikud allhoovused, mis mõjutavad või veel hakkavad mõjutama autoritaarse Venemaa käitumist demokraatliku Lääne, eriti oma lähimate naabrite, suunal.

Kui järgida Granti ja tema mõttekaaslaste joont, peaks Venemaa juba lähemal ajal kaotama vähemalt hääleõiguse Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees või mõnes teises organisatsioonis, kus ühendavaks põhimõtteks on demokraatlike ja õigusriigile kohaste väärtuste austamine ja edendamine.

Ma olen kindel, et Euroopa Liit saab olla Venemaa suunal edukas vaid ühispoliitikat ajades. Õnneks on see praegu valdav hoiak. Seejuures ei tohiks me päevakorrast mingil juhul taandada universaalsete demokraatlike väärtuste rõhutamist suhetes Venemaaga. Kui see unustada, siis lühiajalisele kasule rajatud ühishuvipoliitika võib varem või hiljem viia pankrotti.

Venemaa pole mingi erand maailmas, kus demokraatlik areng oleks justkui välistatud. Isegi nüüd, kus "rahvusliku liidri referendumi" eel püütakse anda vähegi vabale opositsioonile viimast surmahoopi.

Ma ei usu, et ükski kainelt mõtlev Euroopa poliitik tahaks korrata Briti peaministri Neville Chamberlini kurikuulsust. Ajalugu ei peaks ju tingimata igas tema episoodis korduma.

kolmapäev, 21. november 2007

OSCE sisekriis tõi meelemuutuse

OSCE professionaalse vaatlusmissiooni otsus siiski väisata Venemaad 40 inimesega vahetult enne valimispäeva viitab mitmele küsimusele korraga, sealhulgas ka selles organisatsioonis kasvavale sisekriisile.

Esiteks on OSCE vahetult enne välisministrite kohtumist tuleval nädalal Madriidis parajalt sisepingetega küllastatud, mille peamiseks allikaks on Venemaa ja tema liitlaste katsed organisatsiooni mitmeid põhimtõtteid muuta. Nende hulka kuulub niinimetatud valimiste vaatlemise "kuldstandardite" muutmine. Lisaks veel ka soov OSCE kui terviku rolli ümberkujundamine Euro-Atlandi julgeolekuväljal.

Loodetavasti esindavad nii Euroopa Liidu kui NATO liikmesmaad Madriidis ühist positsiooni, takistamaks segaduste ja sisevastuolude tekitamist Euro-Atlandi julgeolekuruumis. Peaasi, et hapra koosmeele saavutamiseks ei loobutaks tähtsatest põhimõtetest, nagu selleks on ka aastate jooksul välja töötatud valimiste vaatlemise praktika.

Venemaa aktiivsuse peamiseks eesmärgiks on ikkagi ühelt poolt NATO rolli hajutamine ning teisalt demokraatlike protsesside järelvalve tõrjumine. Viimane on eriti kummastav riigile, kes on nii oma põhiseaduse kui Euroopa Nõukogu liikmestaatuse kaudu kõigiti võtnud kohuseks demokraatlike institutsioonide arendamise ja tugevdamise. Vaatlemise tõrjumine nende hulka ei kuulu.

Nüüd siis tavapäraselt kuuelt nädalalt vaid kolmele päevale koondatud OSCE vaatlusmissioon ei saa mõistagi olla täisväärtuslik. Loodetavasti on see esimene, millele valimiste järgselt antavas hinnangus keskendutakse. Valimised a priori pole vabad ja demokraatlikud, kui rahvusvahelisele vaatlemismissioonile tehakse selliseid takistusi, nagu oleme kogenud hiljuti Venemaa puhul.

Erilise värvingu kogu olukorrale annavad ka viimased avaliku arvamuse küsitlused Venemaal, mis räägivad sellest, et pole välistatud isegi olukord, kus Riigiduumasse pääseb vaid üks poliitiline jõud - Ühtne Venemaa. VTSIOMi korraldatud küsitlus näitas seda, et isegi kindlate valima minejate hulgas on kommunistide toetus vaid napilt üle valimiskünnise (7,3%). Täna Moskvas peetav liikumise "Putini eest" suurüritus vaid lisab tuge arvamusele, et Venemaa on vaid sammu kaugusel üheparteilise riigi tekkest.

esmaspäev, 19. november 2007

Saksamaal põhimõtteline tüli majas

Saksamaa liidukantsler Angela Merkel (CDU/CSU) ja äsja asekantsleriks tõusnud välisminister Frank-Walter Steinmeier (SPD) on pööranud tõsisesse vaidlusse riigi välispoliitiliste prioriteetide üle. Õigupoolest on küll rünnaku üles võtnud sotsid, kes eelistavad suhetes Hiina ja Venemaaga majandussuhteid inimõigustele ja demokraatiale.

Tuld Merkeli pihta on korraga andnud nii endine liidukantsler Gerhard Schröder kui tema endine kabinetiülem Steinmeier. Peamiseks ajendiks on Merkeli julge otsus septembris vastu võtta Dalai Lama, millest ka siin blogis sai kirjutatud. Teiseks sotsiaaldemokraate ärritavaks teemaks on Merkeli kainem positsioon suhetes Venemaaga.

Schröder kuulutas Hiinas otse, et Merkel on teinud palju kahju Pekingi ja Berliini suhetele, mis on iseenesest tavatu süüdistus endiselt liidukantslerilt oma järglase kohta. Steinmeier omakorda on aga hurjutanud Merkelit vaateaknapoliitika (Schaufensterpolitik) eelistamises telgitagusele diplomaatiale. Loodetavasti ei jää Merkel võlgu, sest juba detsembri algul kogunevad kristlikud demokraadid oma aastakongressile Hannoveris.

Sisuliselt on Saksamaal arenemas väga paeluv poliitiline debatt ühe Lääne suurriigi välispoliitilisest käitumisest kaasaegses maailmas. Kas peale jääb tüüpiline realpolitik, mida esindavad Schröder-Steinmeier, või totalitaarsüsteemi seestpoolt hästi tundva Merkeli avatud ja väärtusi hindav diplomaatia, näitavad lähemad kuud.

Poliitilise sisepinge otseseks sütitajaks on muidugi asjaolu, et nii Merkel kui sotside leeris populaarsust koguv Steinmeier võivad 2009. aasta üldvalimistel olla peamised rivaalid võitluses kantslerikoha pärast.

Kui Steinmeier oli veel 2005. aastal välisministriks tõustes suhteliselt vähetuntud, siis nüüd on ta Merkeli järel populaarsuselt riigi teine poliitik. Ka sotsiaaldemokraatide liider Kurt Beck jääb talle alla.

Viimase avaliku arvamuse küsitluse kohaselt on Merkeli kristlikud demokraadid erakonnana selgelt juhtimas. Nende poolt hääletaks täna 41 protsenti, sotsiaaldemokraadid saaksid 30 toetusprotsenti. Samas on siiski paremtsentristlikel jõududel (CDU/CSU ja FDP) vaid napp enamus vasakpoolsete üle. See aga ennustab tihedat rebimist 2009. aasta valimisteks valmistudes.

pühapäev, 18. november 2007

Mis saab ikkagi Vladimir Putinist?

Venemaa poliitilist elu ehk kõige paremini ja vabamalt lahkava telekanali RTVi igareedene programm "Võim Jevgeni Kisseljoviga" analüüsis oma viimases saates päris huvitavalt president Vladimir Putini ja tema toetajate võimalikke samme lähemate nädalate jooksul.

Kisseljovi külalisena kordas Venemaa tuntud politoloog Stanislav Belkovski veelkord üle oma versiooni, et vaatamata kõigile juttudele Putin siiski lahkub võimu juurest. Ka on põhjendanud Belkovski oma mõtteid hiljutises intervjuus ajalehele Die Welt, mille kohaselt on Putin lihtsalt liiga rikas (tema varandust on hinnatud 40 miljardile dollarile) selleks, et jätakata presidendina või selle niiditõmbajana.

Muide, eelmisel nädalal avaldas Belkovski juhitud instituut väga kriitilise ettekande Venemaa relvajõudude tegelikust olukorrast, mis leidis suurt vastukaja eeskätt rahvusvahelises ajakirjanduses. Selle üheks peamiseks teesiks on Hiina ohu alahindamine ning Lääne võimsuse ülehindamine. Lisaks siis muidugi püsiv süsteemikriis Venemaa relvajõududes.

Paraku näitab seegi saade väga ilmekalt, millises infosulus Venemaa avalik arvamus tegelikult asub. Nii ajakirjanikud (nagu Kisseljov oma tuntud headuses) kui politoloogid (antud juhul Belkovski) on jäetud pelgalt äraarvaja rolli. Mingit reaalset informatsiooni nendel pole. Seetõttu tuleb tegeleda vaid pimesi ennustamisega

Luban endale jääda siiski oma varasema, 23 . juulil siinsamas blogis esitatud versiooni juurde, mille kohaselt jääb Putin võimu kontrollima ning naaseb esimesel võimalusel tagasi Venemaa presidendiks. Kui tal oleks teised plaanid, poleks ta asunud kandideerima Riigiduumasse Ühtse Venemaa esinumbrina. Just 2. detsember, Riigiduuma valimiste päev, on järgmiseks oluliseks daatumiks, mis peaks avama veidigi katet Putini kombinatsioonidelt.

Ärevuses Euroopa uue riigi sünni ootel

Vähem kui kuu aega jääb uue iseseisva riigi väljakuulutamiseni Euroopas. Eilseid valimisi Kosovos võib lugeda viimaseks sammuks teel iseseisvusele enne 10. detsembrit, mil kukub ÜRO poolt antud aeg lahenduse leidmiseks Pristina ja Belgradi vahel. Kosovo poliitilised liidrid on teatanud, et ei viivita enam iseseisvuse väljakuulutamisega.

Kosovo staatuse küsimus on mõistagi laiema tähendusega, mõjutades nii regionaalset julgeolekut kui ka võimalikke arenguid näiteks Venemaa ja Gruusia või Venemaa ja Moldova suhetes.

Regionaalselt saab kindlasti lisaks Kosovo enda sisemisele stabiilsusele olema tõsiseks väljakutseks Bosnia ja Hertsegoviina ühtsuse säilitamine. Poliitilise kriisi süvenemine pärast politseireformi põhjalaskmist ning peaminister Nikola Spirici tagasiastumist on paraku lisanud tuld arvamustele ebastabiilsusue suurenemisest ning näiteks Pepublika Srbska eraldumispüüdlustele.

Samas on Bosnia enda poliitikud siiski märku andnud, et nendel kartustel polevat alust ning riiki ei ootavat ees 1990ndate aastate alguse kollaps.

Kosovo staatuse küsimuse lahendamisel suurimat rahvusvahelist vastuseisu omav Venemaa on püüdnud siduda teemat külmutatud konfliktidega Moldovas ja Lõuna-Kaukaasias. Moskva on korduvalt ähvardanud Kosovo iseseisvumise korral samalaadse aktiivsusega Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Transdnistria võimalikul tunnustamisel.

Gruusia võimud on väga üheselt sidunud näiteks Abhaasia võimaliku tunnustamise Venemaa poolt võrdväärseks sõja kuulutamisega. Samas on rahvusvaheline üldsus korduvalt rõhutanud, et Kosovo puhul on tegemist unikaalse olukorraga, mida ei saa mingil viisil eeskujuna laiendada teistele regioonidele või külmutatud konfliktidele.

Kosovo iseseisvuse tunnustamine saab olema tõsiseks proovikiviks ka Euroopa Liidu ühtsusele. Tänase päeva seisuga mitte kõik riigid 27st ei ole vaimustuses Kosovo iseseisvumisest. Eriti skeptilised on Kreeka, Küpros, Slovakkia ja Rumeenia. Samal ajal Euroopa suured nagu Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa on juhtimas jällegi valdavat enamust ühendusest, kes on valmis Kosovo iseseisvust tunnustama.

Eesti positsiooni Kosovo iseseisvuse tunnustamisest on küll arutatud valitsuses, kuid sellekohast täpsemat diskussiooni pole veel näiteks Riigikogu väliskomisjonis peetud. Isamaa ja Res Publica Liidu välispoliitika nõukogu arutab seda küsimust oma järgmisel koosolekul 11. detsembril. Isiklikult arvan, et Eesti võiks olla siin selge ja aktiivse hoiakuga, mis toetaks Kosovo iseseisvuse tunnustamist võimalikult kiires tempos.

laupäev, 17. november 2007

Vene diplomaatide sehkendused Gruusias

Gruusia võimud levitavad aktiivselt video- ja audiomaterjale, millest ilmneb esiteks Venemaa diplomaatide aktiivne suhtlemine kohalike poliitikutega. Ka on nendest materjalidest võimalik välja lugeda vihjeid hiljutiste meeleavalduste tegelikele eesmärkidele, milleks oli võimu kukutamine rahvamassi toel.

Siin on see audiovideo:

video

Viimastel päevadel on mitmel pool rahvusvahelises ajakirjanduses ilmunud erinevaid nägemusi ja kommentaare olukorrast Gruusias. Ehk kõige kainem nendest tundub mulle meilegi hästi teada Ron Asmuse arvamus neljapäevases Financial Timesis.

reede, 16. november 2007

OSCE julge ja õige otsus

OSCE tänane otsus tühistada valimiste vaatlemine Venemaal on ühest küljest julge ja pretsedenditu, kuid teisalt ainuvõimalik ning õige. Olukorras, kus Venemaa on kõigiti teinud takistusi 2. detsembril eesseisvate parlamendivalimiste rahvusvaheliseks vaatlemiseks, ei saakski OSCE teisiti käituda.

See on veelkordne märk usalduskriisi süvenemisest Venemaa ja lääneriikide vahel. Moskva püüab kõigiti peale suruda oma mängureegleid, kuid need on sedavõrd lahus demokraatlikule ja õigusriigile omaste tavadega, et neid lihtsalt ei saa ega tohigi aktsepteerida. Vastasel juhul kaotaks näiteks OSCE ise tõsiseltvõetavuse.

OSCE vaatlusmissiooni puudumine peaks olema ennekõike löögiks Putini enda huvide pihta. Tänases seisus võime öelda, et eelseisvad valimised Venemaal ei ole avatud ning vabad (vaatlejatele ju mitte) ning seega iseenesest mittevastavuses demokraatlike põhiprintsiipidega.

Minu arvates peaks OSCE eeskuju järgima ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ja teised rahvusvahelised vaatlejad. Sellistes tingimustes, mida Venemaa on seadnud, pole lihtsalt ükski objektiivne vaatlusmissioon võimalik.

Samal ajal näitavad Levada keskuse viimased avaliku arvamuse küsitlused, et Riigiduumasse on pääsemas endiselt vaid kaks parteid - Putini juhitud Ühtne Venemaa ning kommunistid. Ühtset Venemaad ehk Putinit toetab 9.-13. novembrini läbiviidud küsitluse põhjal 67 ja kommuniste 14 protsenti.

Ükski teine erakond ei ületaks praegu 7protsendilist valimiskünnist. Vladimir Žirinovski liberaaldemokraadid saaksid 6 ja Kremli teine kloon Õiglane Venemaa kõigest 4 protsenti. Liberaalsed Jabloko ja Paremjõudude Liit saaksid mõlemad alla 3 protsendi.

kolmapäev, 14. november 2007

Katastroof Läänemerel: mitte kas, vaid millal

Kertši väinas toimunud merekatastroof tuletab taas meelde neid ohte, mis valitsevad ka meie vahetus läheduses. Viimastel aastatel mitmekordistunud naftatransiit Läänemerel (eriti Soome lahes) on sundinud Soome analüütikuid oma äsjases väga huvitavas ja põhjalikus raportis tõdema: katastroof on vältimatu.

Piia Nikula ja Veli-Pekka Tynkkyneni (Helsinki Ülikooli juures asuva Aleksanteri instituudi ja Nordregio koostöös) kirjutatud 36leheküljeline raport "Risks in Oil Transportation in the Gulf of Finland “Not a Question of If – But When”" vajab minu arvates kõigekülgset tähelepanu.

Raport käsitleb ühest küljest Läänemere (eeskätt Soome lahe) väga tundlikku ökosüsteemi ning teisalt naftatransiidi kiirest kasvust tulenevat õnnetusohtu. Raportis on avaldatud väga informatiivsed kaardid ning tabelid, mis aitavad paremini mõista, kus ja millised ohud meid varitsevad. Piisab vaid öelda, et suurim riski piirkond asub Tallinna ja Helsinki vahel, kus asub Soome lahe laevaliikluse ristuv tipnemine.

Mõned iseloomulikud väljavõtteid raportist:

It is one of the most heavily trafficked sea areas in the world. According to HELCOM (2006a), the Helsinki Commission – Baltic Marine Environment Protection commission, over 2,000 passenger or cargo ships sail the Baltic at any time.

Many estimates say that the overall traffic and transportation of potentially hzardous cargo, especially oil, have more than doubled since the late 1990s. This has increased the volume of traffic and has made the traffic routes increasingly congested, especially during winter.

In addition to the increasing oil and cargo transportation traffic, the Gulf of Finland is burdened by heavy passenger traffic, especially between Helsinki, Finland, and Tallinn, Estonia (Figure 4 page 6). In 2005, this traffic comprised 40,000 vessels (HELCOM 2006b), including both passenger and freight transport.

WWF Finland released a study according to which at present only 13 out of the 50 shipping companies are committed to proper treatment of sewage (WWF Finland 2007b). All the states at the Baltic Sea area are included except the Russian Federation.

Estonia’s worries about an oil accident are understandable, because Estonia currently lacks equipment to collect spilt oil from the sea. Then again, the country to suffer most from an oil accident would probably be Finland, since the prevailing winds and sea currents in the Gulf of Finland area would divert oil pollution to the Finnish archipelago and the long Finnish coastline. In addition, despite what magnitudes of oil pollution combating equipment a country or region possesses, the consequences of a 100,000 ton oil tanker accident, if all of the oil were to be released, would be devastating for the whole Gulf of Finland and the Baltic Sea in general.

The Gulf of Finland has not yet been faced with a large-scale oil accident. However with the average figure of shipping accidents annually being around 140 and increasing every year, the odds are that a serious accident is bound to happen.


Muide, CIVPRO kodulehelt leiate terve rea teisigi väga huvitavaid raporteid, sealhulgas näiteks Nord Streami puudutava. Põnevat avastamist!

Gazpromi ultimaatum - lask jalga

Gazpromi juhtkonda kuuluva Aleksandr Medvedjevi äsjane ultimatiivsena kõlanud hoiatus, et kui projektid Nord Stream ja South Stream blokeeruvad, siis võib Euroopa Liitu ees oodata tõsine gaasidefitsiit.

Jutt käivat umbes 85 miljardist kuupmeetrist gaasist, mida Medvedjevi arvates polevat Euroopal kusagilt mujalt saada. Tänases Nezavissimaja Gazetas on kirjeldatud eeskätt projektiga Nord Stream kujunenud seisu, kus korraga neli riiki - Eesti, Soome, Rootsi ja Poola on avaldanud tõsist survet torujuhtme varem kavandatud marsruudi osas.

Samas on ajaleheartikkel iseenesest üles ehitatud Gazpromi-kriitiliselt. Medvedjevi väljaöeldu on järjekordne tõrvatilk Venemaa ja Euroopa Liidu energiakoostöös, kus eeskätt Moskva kipub mängu tooma rohkem poliitikat kui majandust. Euroopat ei saavat lihtsalt niisama santažeerida.

Tõepoolest, Gazprom on oma mõjujahil Euroopas viimastel aastatel ise teinud korduvalt vigu, mis on töötanud nende strateegiliste huvide vastu. Ja kuigi Gazprom on olnud siiani üks parim vahend Venemaa välispoliitilises arsenalis Euroopa Liidu killustamises (vähemalt energiapoliitikas), on eriti pärast Vene-Ukraina gaasikriisi selle tõhusus järk-järgult vähenenud.

Euroopa Liit aga on vaikselt aru saamas, et vaid ühine tegevus ning ühtsem energiapoliitika on kasvava tähendusega selliste monopolide nagu Gazprom ohjeldamiseks. Igatahes on Euroopa Komisjoni septembrikuine raport tarnekindluse osas selle trendi kinnituseks.

Medvedjevi avaldusest võib välja lugeda teatava ettehoiatuse Venemaa enda gaasidefitsiidi võimalikkusest. Analüütikute hinnangul võib see vaatamata nimetatud projektide õnnestumisele ikkagi küündida kümnendi lõpul 100-120 miljardi kuupmeetrini.

Samuti räägib Medvedjevi avaldus sellest, et Euroopa Liidu suunal püüab Gazprom jätkuvalt pigem hirmutamistaktikat. Eks see ole proovikiviks Euroopa enda tärkavale ühtsusele.

teisipäev, 13. november 2007

Esimene aasta blogimist täis

Kui ma eelmise aasta 13. novembril selle blogi ellu kutsusin, poleks ma tõesõna uskunud, et sellest parajal määral asja saab. Nagu siis, oma esimseses sissekandes kirjutasin, kartsin, et puudu jääb eeskätt ajast. Kiirelt möödunud aasta ja enam kui 250 blogilugu on õnneks selle kahtluse kummutanud. Pigem vastupidi. Kohati on blogimine lausa "liiga rutiinseks" päeva osaks muutunud:)

Tahaksin tänada kõiki, kes on siia blogisse põiganud ja kasvõi pisutki mõtteainet saanud. Neid polegi nii vähe. Viimase aasta jooksul on siinset blogi lugenud kokku umbes 17 000 inimest (külastusi kokku muidugi kordades rohkem) kõikidelt kontinentidelt ning 83 riigist või territooriumilt. Näiteks top-10sse kuuluvad lisaks Eestile veel Soome, USA, Suurbritannia, Luxembourg, Hiina, Saksamaa, Belgia, Šveits ja Rootsi.

Hea meel on sellestki, et siinsed lood on ärgitanud teemat arendama või vastu arvama. Nii Eestis kui kaugemal - Kataris ja Itaalias, Ameerika Ühendriikides ja Venemaal ning mujal. Aga eriti tänulik olen nendele, kes siin blogis ise on kommentaaridega (ka kriitilistega) lugusid värskemaks teinud ning asjalikku täiendust pakkunud.

Veelkord tänud kõigile! Püüan jätkata samas vaimus:)

esmaspäev, 12. november 2007

See salapärane Badri ja Vene tankid

Kõik, kes tahavad teada Gruusia viimaste päevade sündmuste võimalikest tagamaadest ning ühest peamisest niiditõmbajast - Badri Patarkatsishvilist, nendel soovitan lugeda Vladimir Socori tänast analüüsi. Eriti paluksin seda lugeda ühel endisel Eesti kaitseministril ja mõnel tema erakonnakaaslasel, et oma järgmistes blogilugudes pisut laiemat silmavaadet omada.

On kahju, et Gruusia võimud pole siiani astunud samme eriolukorra äramuutmiseks. Loodetavasti ei kehtestatud seda siiski vaid ebamugava meedia summutamiseks (nagu Imedi telekanal). Mida päev edasi, seda rohkem tekitab see küsitavusi Gruusia sõprade ja partnerite hulgas. Ka Riigikogu väliskomisjoni arutlus päädis täna seisukohaga, et Tbilisi enda huvides oleks eriolukorra võimalikult kiire tühistamine.

Samal ajal ilmusid Gruusia konfliktide lahendamise ministri David Bakradze vahendusel täna avalikkuse ette teated sellest, et Venemaa olevat suunanud Abhaasiasse uue koguse raskerelvastust ja lisajõude (5 tanki T-72, 4 laskeseadeldist Grad, 5 BMPd, 7 haubitsat ja umbes 200 sõjaväelast, peamiselt Tšetšeeniast). Võib vaid oletada, miks Venemaa hoiab ja suurendab raskerelvastust nii Abhaasias kui Lõuna-Osseetias.

Ja lõpetuseks on mul vaatamata kõigele hea meel, et Eesti välisministeerium tegi täna lõpuks esimese ametliku avalduse olukorrast Gruusias. Parem hilja, kui mitte kunagi, öeldakse selle kohta.

Eesti on Schengeniks valmis

Tänane Euroopa Liidu asjade komisjoni avalik istung andis küll selge kindlustunde, et Eesti on oma siseriiklikult valmis liituma Schengeni õigusruumiga maismaa- ja merepiiridel 21. detembrist ning õhupiiril tuleva aasta 30. märtsil. Viimane on sõltuv lennugraafikute muutmisega talviselt suvisele ajale.

Veidi vähem kui pooleteise tunniga said komisjoni liikmed minu arvates väga hea ülevaate sise- ja välisministeeriumi vaatekohast. Kohal olid siseminister Jüri Pihl, Euroopa Komisjoni Eesti Esinduse juht Toivo Klaar, siseministeeriumi Schengeni koordinaator Piret Lilleväli, piirivalveameti peadirektor Roland Peets, KMA peadirektori asetäitja Ene Rebane, politseiameti peadirektori asetäitja Raigo Haabu, välisministeeriumi konsulaarosakonna peadirektor Lauri Bambus ja siseministeeriumi nõunik Lenno Reimand.

Muuseas, kõik täna tehtud esitlused saavad ülesse riputatud ka Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni koduleheküljel. Lohutuseks netifriikidele, et töötame praegu selle kodukülje kasutajasõbralikumaks muutmise nimel. Ehk õnnestub 1. jaanuarist pilti ja sisu värskendada.

pühapäev, 11. november 2007

Eesti positiivne edetabelikultus

Viimastel aastatel on Eestis juurdumas positiivne edetabelikultus. Tänu õigetele ja julgetele otsustele 1990ndate aastate algul ning Euroopa Liiduga liitumiseks vajalike siseriiklike reformide läbiviimisele on loodud olukord, kus üpris paljudes erinevates globaaledetabelites võib Eesti leida esikümnest või selle piirimailt. Ehk kehvemini paistame vaid nn. korruptsiooniedetabelis.

Sellel nädalal jõudis Eesti esimest korda USAs tegutseva CATO instituudi majandusvabaduse indeksis esikümnesse. See oli sedavõrd tähelepanuväärne, et mitmed rahvusvahelised uudistekanalid pidasid vajalikuks Eesti eriliselt esile tõsta.

Minu arvates pole selles edetabelikultuses midagi halba. Üks asi on ennast näha kõrgetel kohtadel, mis räägib, et võrdluses teistega oleme ju päris hästi edenenud. Teisalt on see vajalik ka näiteks välisinvestoritele äriusu tugevdamiseks. Seda viimast on hetkel eriti vaja, kui meie makromajanduslikud näitajad pole viimasel ajal ehk kõige positiivsemad olnud.

Paljuski võib meie edu olla seletatav regionaalse iseärasuse kaudu. Arvestades, et Skandinaavia riigid tipnevad paljudes edetabelites, siis on meil olemas väga vahetud ja lähedased mõõdupuud. See aga kinnitab veelkord arvamust, et Eesti on oma arengus ja mentaliteedis väga lähedane Põhjala riikidele.

Muide, CATO instituudi kodulehelt leidsin ka ühe päris huvitava raporti post-kommunistliku maailma üleminekuperioodist viimase 15 aasta jooksul. Päris hea lugemine, kus taas ka Eesti kogemus kenas võrdluses teistega.

laupäev, 10. november 2007

Välisministeerium puhkusel?

Kui ei teaks, tunduks, et meie välisministeerium on läinud kollektiivpuhkusele. Kui jälgida ministeeriumi kodulehekülge või ministri äsjaseid avaldusi, siis näib, et meie jaoks pole üldse oluline, mis sünnib meie välispoliitika ühes sihtriigis Gruusias.

Hea erakonnakaaslane Mart Laar viitas oma paari-päeva-taguses Berliini esinemises, et Lääs on jätnud Gruusia abistamise tahaplaanile. Kardan, et vähemalt meie välisministeeriumi väliselt vaikiv käitumine jätab meistki täpselt sama mulje.

Alates 7. novembrist (ehk siis erakorralise olukorra kehtestamisest Tbilisis) on meie välisministeerium väljastanud vaid 1 (ühe) seisukoha: kliimamuutustega kohanemine nõuab riikidelt solidaarsust. Ei ühtegi ametlikku silpi olukorrast Gruusias. Isegi mitte ministri blogis.

Seevastu näiteks Rootsi välisminister Carl Bildt on oma blogis mitmel korral teemale tähelapnu pööranud. Rääkimata siis teistest Gruusia "Uutest Sõpradest", nagu Läti, Leedu, Tšehhi ja teised riigid.

Olen kuulnud isegi arvamusi, et kas me ikka peaks "kuumas olukorras" oma arvamisega sekkuma. Kurb, kas aprillisündmused ja kiire toetus meile on juba meelest läinud? Küsimus pole ju ühe või teise poliitiku toetamises, vaid reformide jätkumise pooldamises.

Kardan, et meie hästi toimiv saatkond Tbilisis ei suuda peita Eestis asuva peamaja välist abitust. Minu arvates on see lihtsalt skandaalne, et Eesti vaikib seal, kus meie välispoliitiline kaal on ehk suurim. Tõstatan selle küsimuse kindlasti Riigikogu väliskomisjoni istungil eeloleval esmaspäeval.

reede, 9. november 2007

Kas Gruusia reformide toetamine on meie prioriteet?

Viimased 24 tundi on toonud pisut rohkem selgust, miks Gruusia võimud rakendaisd riigis eriolukorra. Eile õhtul rääkisin telefonitsi nendel teemadel kolleegiga Gruusia parlamendist Giga Bokeriaga (kes on ühtlasi tuntud kui president Saakašvili lähedasemaid poliitilisi nõunikke) ning vähemalt tema versioon sündmustest viitab tõsisele välisele sekkumisele riigi siseasjadesse, mille eesmärgiks oli opositsiooni abil läbi viia riigipööre.

Bokeria lootis, et juba lähematel päevadel avaldatakse need tõendusmaterjalid, mis viitavad kavandatud riigipöördekatsele. Samuti oli ta kindel, et eriolukord tühistatakse kas täna või homme. Olukord riigis olevat täielikult võimude kontrolli all.

Informeerisin omalt poolt Bokeriat meie parlamendirühma avaldusest. Samas andsin mõista, et toimunu võib raskendada Gruusia kiiret integreerumist Euro-Atlandi julgeolekustruktuuridega. Ta möönis, et välispartnerite informeerimine ning avalikkusega suhtlemine jättis tugevalt soovida.

Gruusia reformide toetamine demokraatia ja õigusriigi tugevdamise suunas on olnud ja on jätkuvalt Eesti välispoliitika üks prioriteete. Seepärast on vähemalt mulle pisut kummastav, et erinevalt presidendist ja parlamendist on meie välisministeerium hoidnud viimastel päevadel väga madalat ehk isegi vaikivat profiili.

Kuigi meie saatkond teeb Tbilisis väga head tööd, eeldaks siiski ka ministeeriumi ametlikku seisukohta või ka tegevust seoses sündmustega Gruusias. Isegi sisepoliitiliselt keerukas seisus Läti on teinud vastava avaldsue, rääkimata siis Leedust, kelle välisminister otsustas Armeenia visiidilt Gruusiasse sõita.

neljapäev, 8. november 2007

Riigikogu Eesti-Georgia parlamendirühma avaldus

Tunneme sügavat muret viimaste sündmuste pärast Georgias. Oht sisemisele stabiilsusele on oht ka demokraatiale ja riigi suveräänsusele. Tänavail esitatud äärmuslikud üleskutsed annavad Georgia riigi poolt viimastel aastatel saavutatule tugeva tagasilöögi. Eriolukord ja telejaamade sulgemine ei ole aga pääsetee. Vastupidi, see seab kahtluse alla Georgia senised edusammud ja vähendab oluliselt homsete edusammude võimalikkust.

Riigikogu Eesti-Georgia parlamendirühm kutsub Georgiat rahvuslikule ühtsusele. Aeg on istuda ühe laua taha, leida rahumeelsed lahendused ning lõpetada tänavapoliitika. Teravad avaldused, tagasiastumisnõuded ja erimeetmete rakendamine ei vii heade lahendusteni.

Me kinnitame oma jätkuvat toetust Georgia riigile – tema suveräänsusele, territoriaalsele terviklikkusele ning iseotsustusõigusele. Eriti praegu tuleb neid väärtusi üheskoos kaitsta. Ühtlasi kutsume Venemaad lõpetama mis tahes sekkumine Georgia siseasjadesse.

kolmapäev, 7. november 2007

Olukorrast Tbilisis

Viimaste tundide uudised Tbilisist teevad kindlasti rahutuks. Opsitsiooni meeleavalduse laialiajamine, telekanalite sulgemine ning eriolukorra kehtestamine on meetmed, mis on valitsuse rakendada üksnes viimaste abinõudena konstitutsioonilise korra ja rahu tagamisel. Vähemalt demokraatlikus riigis.

Gruusia võimud on teatanud kolme Vene diplomaadi väljasaatmisest seoses nende osalusega rahutuste korraldamises. Suursaadik Moskvas on tagasi kutsustud konsultatsioonideks. President Saakashvili on otseselt süüdistanud Venemaad Gruusia siseasjadesse sekkumises.

Samas pole opositsiooni rahatugi Badri Patarkatsishvili oma hinanngutes värve kokku hoidnud, süüdistades Gruusia võime fašismis ning teatanud, et tal pole kahju varandusest selle režiimi kukutamiseks.

Kirjutasin ise siin blogis 28. septembril, et Gruusial on ees seismas väga keerulised ajad. Ja mitte üksnes selle pärast, et teatud osal elanikest on tekkinud pettumus ettevõetud reformides. Viimane on oluline (pension ju kõigest 140 krooni kuus), kuid mitte peamine.

Mulle siiski tundub, et praegu Tbilisis arenevate sündmuste peamiseks tõuketeguriks on Gruusia lähenemine NATO liikmelisusele. Lisaks siis veel 10. detsembril kukkuv Kosovo staatuse küsimus. Tuleva aasta aprillis Bukarestis toimuv NATO tippkohtumine peaks loodetavasti tooma Gruusiale MAPi (Membership Action Plan), mis saaks murdepuntkiks riigi strateegiliste julgeolekueesmärkide täitmisel. Pole ilmselt vaja pikemalt seletada, kelle huvide vastu võiks see kõige enam lüüa.

Mis Gruusiat eemaldaks MAPist, on suure sisemise segaduse tekitamine või sellele kaasa aitamine. Tänane päev pole kindlasti olnud Gruusiale kaasaaitav MAPi lähendamisel. Vaatamata kõikvõimalikule provokatiivsele survele tuleb Gruusia juhtkonnal säilitada kaine meel ning asuda opositsiooniga mõistlikkusse dialoogi. Parlamendi esinaine Nino Burdjanadze on sellele ka täna rõhunud.

Nende sündmuste taustal tuleb Gruusia sõpradel, selhulgas Eestil väga tähelepanelikult jälgida olukorda. Tänane sisemine kriis Gruusias võib olla murrangulise tähendusega demokraatia ja vabaduste kinnistumisel endise Nõukogude impeeriumi ruumis. Kui Gruusia peaks ebaõnnestuma, siis selle mõju võib kaasa tuua väga negatiivseid arenguid Euroopa Liidu vahetus naabruses.

Põnev raport Venemaa ja EL suhetest

Punase Oktoobri 90. aastapäeval avaldas Euroopa Välispoliitika Nõukogu (ECFR) põneva raporti teemal "A Power Audit of EU-Russia Relations". Selle otsesteks kokkukirjutajateks on Mark Leonard ja Nicu Popescu, kuid ainet andsid mitmed Euroopa praegused ja endised tipp-poliitikud. Eestist on osalenud selle paberi ettevalmistamisel Mart Laar.

Tänane Eesti Päevaleht on seda lühidalt ka refereerinud. Võtan julguse, et teist päeva järjest juba siia veel üks pikem lugu panna. Aga asi on seda väärt.

EXECUTIVE SUMMARY

Russia has emerged as the most divisive issue in the European Union since Donald Rumsfeld split the European club into ‘new’ and ‘old’ member states. In the 1990s, EU members found it easy to agree on a common approach to Moscow. They coalesced around a strategy of democratising and westernising a weak and indebted Russia. That strategy is now in tatters. Soaring oil and gas prices have made Russia more powerful, less cooperative and above all less interested in joining the west.

Although the EU has failed to change Russia during the Putin era, Russia has had a big impact on the EU. On energy, it is picking off individual EU member states and signing long-term deals which undermine the core principles of the EU's common strategy. On Kosovo, it is blocking progress at the United Nations. In the Caucasus and Central Asia, Russian efforts have effectively shut the EU out of an area where it wanted to promote political reform, resolve conflicts and forge energy partnerships. And in Ukraine and Moldova, Moscow has worked hard, with some success, to blunt the appeal of the European system.

Russia’s new challenge to the EU runs deeper than the threat of energy cut-offs or blockages in the UN. It is setting itself up as an ideological alternative to the EU, with a different approach to sovereignty, power and world order. Where the European project is founded on the rule of law, Moscow believes that laws are mere expressions of power – and that when the balance of power changes, laws should be changed to reflect it. Russia today is trying to revise the terms of commercial deals with western oil companies, military agreements such as the Conventional Forces in Europe Treaty, and diplomatic codes of conduct like the Vienna Convention. And it is trying to establish a relationship of ‘asymmetric interdependence’ with the EU. While EU leaders believe that peace and stability are built through interdependence, Russia’s leaders are working to create a situation where the EU needs Russia more than Russia needs the EU, particularly in the energy sector.

The fragmentation of European power

In order to help improve the quality of European debate, the ECFR has conducted a power audit of the EU-Russia relationship, examining the resources available to each side, as well as their respective ability to realise their policy objectives.

Although the EU is a far bigger power than Russia in conventional terms – its population is three and a half times the size of Russia's, its military spending seven times bigger, its economy 15 times the size of Russia’s - Europeans are squandering their most powerful source of leverage: their unity. Contrary to a widespread perception, the divisions between them are much more complex than a split between new and old member states. We have identified five distinct policy approaches to Russia shared by old and new members alike: 'Trojan Horses' (Cyprus and Greece) who often defend Russian interests in the EU system, and are willing to veto common EU positions; 'Strategic Partners' (France, Germany, Italy and Spain) who enjoy a 'special relationship' with Russia which occasionally undermines common EU policies; 'Friendly Pragmatists' (Austria, Belgium, Bulgaria, Finland, Hungary, Luxembourg, Malta, Portugal, Slovakia and Slovenia) who maintain a close relationship with Russia and tend to put their business interests above political goals; 'Frosty Pragmatists' (Czech Republic, Denmark, Estonia, Ireland, Latvia, the Netherlands, Romania, Sweden and the United Kingdom) who also focus on business interests but are less afraid than others to speak out against Russian behaviour on human rights or other issues; and 'New Cold Warriors' (Lithuania and Poland) who have an overtly hostile relationship with Moscow and are willing to use the veto to block EU negotiations with Russia.

Broadly speaking, the EU is split between two approaches – and each of the five groups tends towards one of the main policy paradigms. At one end of the spectrum are those who view Russia as a potential partner that can be drawn into the EU’s orbit through a process of 'creeping integration.’ They favour involving Russia in as many institutions as possible and encouraging Russian investment in the EU's energy sector, even if Russia sometimes breaks the rules. At the other end are member states who see and treat Russia as a threat. According to them, Russian expansionism and contempt for democracy must be rolled back through a policy of 'soft containment' that involves excluding Russia from the G8, expanding NATO to include Georgia, supporting anti-Russian regimes in the neighbourhood, building missile shields, developing an ‘Energy NATO’ and excluding Russian investment from the European energy sector.

Neither of these approaches has replaced the 1990s model of ‘democratising Russia.’ Each has obvious drawbacks, making both unpalatable to a majority of EU member states. The first approach would give Russia access to all the benefits of co-operation with the EU without demanding that it abides by stable rules. The other approach - of open hostility - would make it hard for the EU to draw on Russia’s help to tackle a host of common problems in the European neighbourhood and beyond.

The Need for a New Paradigm: Promoting the Rule of Law

Despite EU member states’ different interests, history and geography, there is a chance today to agree on a new and better approach, as it is increasingly clear that the status quo works against the interests of all five groups. To develop a new paradigm for the relationship, Europeans will need to rethink the goals, means and policies that define their relations with Russia.

While the long-term goal should be to have a liberal democratic Russia as a neighbour, a more realistic mid-term goal would be to encourage Russia to respect the rule of law, which would allow it to become a reliable partner. The rule of law is central to the European project, and its weakness in Russia is a concern for all Europeans working there. Russia’s selective application of the law affects businesses who worry about respect of contracts, diplomats who fear breaches of international treaties, human rights activists concerned about authoritarianism, and defence establishments who want to avoid military tensions. An approach based on the rule of law would also have positive echoes within Russian society, where even citizens who have become cynical about the language of democracy are concerned about corruption and the arbitrary exercise of power by the state.

If EU leaders manage to unite around such a common strategy, they will be able to use many points of leverage to reinforce it. This report sets out some of the areas where policymakers could rethink their approach in line with a ‘rule of law paradigm’:

Conditional Engagement with Russia. Proponents of ‘soft containment’ and ‘creeping integration’ debate whether Russia should be excluded from the G8, and whether to block the negotiation of a new Partnership and Cooperation Agreement.

Under a ‘rule of law’ approach, the EU would keep Russia engaged in these institutions, but adjust the level of cooperation to Russia’s observance of the spirit and the letter of common rules and agreements. If Moscow drags its feet on G8 commitments and policies, more meetings should be organised on these topics at a junior level under a G7 format - excluding Russia. Similarly, the Union should not be afraid to use the EU-Russia summit and the negotiation of a new Partnership and Cooperation Agreement to highlight issues where Russia is being unhelpful, such as Kosovo and the conflicts in Georgia and Moldova.

Principled Bilateralism. Proponents of ‘creeping integration’ see bilateral relations as a good way to reach out to Russia at a time of tension. Their opponents tend to see such contacts as a kind of betrayal (for example, Polish politicians have described the Nordstream deal as a new Molotov-Ribbentrop pact).

Under the ‘rule of law’ paradigm, the EU should aim for 'principled bilateralism.’ The goal would be to ensure that bilateral contacts between Russia and individual EU member states reinforce rather than undermine common EU objectives. Equally, most member states would value an early warning system which would allow both upcoming crises and upcoming deals to be discussed internally in the Union.

Integrate the Neighbourhood. Member states favouring ‘creeping integration’ want to avoid competition for influence with Russia in Europe’s neighbourhood. On the other hand, countries that favour ‘soft containment’ want the EU to increase its activities in countries such as Georgia, Ukraine, Moldova and Belarus in order to roll back Russian influence.

Under the approach we advocate, the EU would focus on encouraging these countries to adopt European norms and regulations and thus integrate them into the European project. The Union could also invest in electricity interconnections with some neighbouring countries, give them access to the Nabucco pipeline, extend the European Energy Community and seek the full application the energy acquis in Turkey, Ukraine and Moldova. This could lead to the unbundling of energy companies in these states, greater transparency in their energy sectors and, consequently, greater energy security for Europe and fewer possibilities for Russia to use energy as an instrument of foreign policy. Equally, the EU should explore the possibility of giving the Trade Commissioner a mandate to fast-track access to the EU market for selected products in the case of any more politically motivated Russian embargoes such as those imposed on Georgian and Moldovan wines.

Enforce the Law. A ‘creeping integration’ approach focuses on signing agreements with Russia and promoting mutual investments and dialogue in the hope that this will transform the way Russian elites conduct their business and diplomacy. A ‘soft containment' approach would seek to limit interaction with Russia as well as Russian influence inside the EU.

A ‘rule of law’ approach would promote mutual agreements and investments, but be much tougher on their implementation. For example, the European Commission should be given political support to apply competition policy in the energy sector, and to investigate some of the more dubious deals between Russian and EU companies. More generally, the EU should demand the enforcement of the growing number of agreements which have not been implemented – the PCA, the four Common Spaces and the European Energy Charter. Ignoring Russian foot-dragging undermines the very principle of a rules-based relationship with Russia.

Rebalance the Relationship. The EU should neither try to minimise its contact with Russia as proponents of ‘soft containment’ have suggested, nor submit to a relationship skewed in Russia’s favour where dependence is weighted in one direction.

To rebalance the relationship, the EU needs to adopt an internal code of conduct on energy deals and guidelines on long-term contracts and forthcoming mergers. In order to avoid further monopolisation and partitioning of the EU energy market, the European Commission could be granted the right to pre-approve big energy deals on long-term contracts and pipelines concluded between EU and foreign energy companies. The practical goals should be open competition, the rule of law and an integrated and flexible gas market.

The biggest challenge will not be to devise new individual policies, but to strengthen the EU’s most powerful tool for dealing with Russia: unity. The EU has a basic choice to make: either member states continue to pursue bilateral agendas, but ultimately all lose out. Or it can unite – which will require individual member states to make possibly painful concessions – and exercise real influence over the nature of the relationship with Russia.

In order to help achieve this level of unity, the EU could form pioneer groups of member states working out a common strategic assessment and joint action points on key issues such as Ukraine, Central Asia or foreign energy policy. The goal should be to seek, with the help of EU institutions, the widest possible consensus among EU member states for policies that strengthen the rule of law. This will require an effort of persuasion in the case of most member states.
If the EU wants to have Russia as a law-abiding, reliable, and eventually democratic neighbour on a continent where even the last shadows of the Iron Curtain have dispelled, it must build its partnership with Russia on the same foundations that made European integration a success – interdependence based on stable rules, transparency, symmetrical relations and consensus. These foundations will not build themselves. The Union must be much more determined about agreeing rules of engagement with Russia, and then defending them.

teisipäev, 6. november 2007

Van der Lindeni artikli tõlge

Nagu hommikul lubasin, toon siinkohal ära Hollandi päevalehes de Volkskrant eile avaldatud artikli tõlke. See on paraku küll inglise keeles, kuid ehk on abi sellestki. See koosneb kolmest osast. Esimene osa on sissejuhatus esikaanel, teine on põhilugu ning kolmas juuresolev kommentaar loo laiemast taustast.


Van der Linden stuck after ‘a friendly turn’
* Impartiality of PACE-president in the discussion: He wants a Russian as his successor.
* CDA(1)-senator accused of conflict of interests.

From our reporter Merijn Rengers

AMSTERDAM A former State Secretary(2) René van der Linden, the president of the European Human Rights Commission PACE, has come into discredit after he has been accused of a conflict of interests and partiality.
The immediate cause is an official visit this summer to a big real estate project in Russia. The project is set up by Piet Schreurs, a friend of him from Limburg(3). Schreurs said in the Russian press before the visit that Van der Linden has a supervisory function in his company.
A video-record shows that Van der Linden, up to January 2008 the president of PACE, has said that he hopes that his successor can be a Russian.
The members of parliament in the Baltic States think that by that Van der Linden has seriously exceeded his authority. “He is not allowed to meddle in the affairs of his succession. It is not a coincidence that he is supporting a Russian,” stated the Estonian member of parliament Marko Mihkelson.
According to an analysis of the American think tank The Jamestown Foundation, is the objectivity of Van der Linden come in the discussion as the president of PACE. A member of the Lower House of the Parliament of the Netherlands who is a member of the commission of human rights in the name of the VVD(4), shares the opinion.
The coming of Van der Linden was a friendly turn, says Schreurs. “We know each other from Limburg. René is an important man in Europe. His presence has been of tremendous help.”
The real estate project of Schreurs, V-park, is rising in the region of Vladimir, about 200 km to the east of Moscow. Beside V-park that costs 500 million euros, Schreurs plans to build another thirteen logistic centres in Russia.
Van der Linden says that the criticism against his person is politically motivated. “The relationship between Estonia and Russia is difficult. One makes personal attacks. I do not have business interests in Russia.”

Pge 6: Controversial first stone

With a friendly turn is René van der Linden said to involve business interests in his political function
Controversial first Stone

Background
* The president of PACE forfeits his impartiality.
* Estonians furious about “pro-Russian statements”.
* A Limburg party in Russia.

From our reporter Merijn Rengers

AMSTERDAM Almost nowhere the warm economical relationships between The Netherlands and Russia are so evident as in Vladimir. In this region, 200 kilometres to the east of Moscow, two businessmen from Limburg are building V-park, a large logistic centre at what soon is going to be “the motorway between Europe and China”.
V-park costs 500 million euros and is an initiative of Piet Schreurs, an adventurer for whom Limburg in 1999 had turned out to be too small. Schreurs (nicknamed “the Gipsy”) had ended up in Russia as the director of Frans Maas, a transport company in Limburg, and he wanted to start his own business. Henk Benjamins, at that time the chair of the management of Frans Maas, agreed, given that Schreurs went on working for the transporter that was quoted on the stock exchange.
Years later, when Benjamins has retired and Frans Maas is taken over by the Danish DFDS, the two have a free hand in Russia. Benjamins is (for one day in the week, from Venlo(5)) a supervisory director in the company of Schreurs, Noble House.
“V-park is the first logistic centre that Noble House is going to build in Russia. And we are going to erect another 13 centres of that kind,” says Benjamins. “It is good to let a share of activities take place through the Netherlands. In that case, the banks and investors know for sure that it is in orde with the flows of money.”
The first stonelaying of the project was meant to be a party, a party of Limburg. And who could add more lustre to the party than the former State Secretary René van der Linden, thought Schreurs.
The CDA-senator, an acknowledged networker, is an important man in Russia. Since 2005, he leads the parliamentary Assembly of the Council of Europe (PACE), who is busy with human rights and democracy. That is an important European organ for Russians and the former Soviet States: many of the political conflicts between West-Europe and Russia are about that kind of issues.
“I know René from former times, from Venlo,” says Schreurs. “It has been of tremendous help that he came to lay the first stone. I said it this way: the region is proud that I have managed to organize it, and René had the opportunity to bring his club here once under attention.”
Schreurs can read and write with the Russians. “I am married with a Russian, live here and own companies here. I am busy in property development, guide western companies in the bureaucracy, and am active in the entertainment sector.”
For the rest, the in-laws of Schreurs are involved in politics. Clever? “You must not think that my business runs faster of cheaper in Vladimir than it would otherwise. It does not go this way in Russia.”
The party in V-park came extensively in the Russian news as well as the statements of the enthusiastic Schreurs obout the involvement of Van der Linden in the project. In an article that ended up on the website of the parent company Noble House, the president of PACE is even called ‘supervisor’.
All that would have escaped notice, if Van der Linden had not, shortly after that, during a working visit to the Baltic States, stroke out at the Estonian. Those discriminated, according to the PACE-president, the Russian minority in their land severely.
The statements initiated a great fury in Estonia. Polititians tumbled over each other to criticise the pro-Russian views of Van der Linden.
Marko Mihkelson, a member of PACE and a member of parliament in the alliance Pro Patria et Res Publica (‘for the fatherland and republic’): “Since long there have been rumours circulating in Strasbourg, where the Council of Europe has its seat, that Van der Linden is pleading the Russian case because he has interests there. I have started to check it and I came across fotos, videos and news reports about V-park.”
Mihkelson saw in the reports and the amicable speech of Van der Linden at the party in Vladimir the proof that the Limburger had interests in Russia. “According to the website, he has a position in Noble House. He speeches there and says he wishes to see a Russian as his successor in PACE. The company is owned by a friend of his. And in addition to that: what did he do there? He must defend human rights and not cut tapes at his friends businessmen.”
According to Van der Linden, Mihkelson has not understood anything of that. “I am worshipped in PACE. Of course I do not have any business interests in Russia. Mister Mihkelson employs methods that may have been usual in the communist time, but that are not acceptable any more. He should have telephoned me, then I had explained it to him, and all the publicity had not been necessary.”
Van der Linden says also that he has never mentioned anything about his successor. “That is absolutely not permissible. I have to remain neutral.”
Thereby his memory fails him, one can learn from the website of V-park. The ‘movie from the first stone ceremony’ that can ben watched there, shows, beside the song “Nikita” of Elton John and the pictures of a Russian Orthodox cleryman who consecrates a wall in Vladimir, the speech of Van der Linden.
Flanked by a Russian interpreter and standing in front of a poster of a local beauty, he gives high praises to his Russian relations. Similarly does Mikhail Margelov, the one who is tipped to be his successor at the European human rights commission. “I hope with all my heart that a Russian colleague can be the new president of PACE,” says Van der Linden there.
Confronted with the video, Van der Linden recovers himself. “I remember it exactly again,” according to the Limburger at a later stage. “I meant that a Russian must be able to compete for my office. And I am still of the same opinion.”
Whether that’s it, remains to be seen. Frans Weekers, a member of parliament for VVD from Limburg and also a member of PACE, says that Van der Linden has violated his impartiality. “René has done a lot of good deeds as the president of PACE, but he goes off the road publicly supporting a Russian. He should have realized that something like that leads to much ado in the Baltic States.”
Piet Schreurs, unintentionally the instigator of the commotion between his friend Van der Linden and the Estonians, hopes that it will be all right with René. “Ah, just like me, he comes from Limburg. We are thick-skinned.”

FOTOS Noble House:
Above: René van der Linden (on the right) talking to an interpreter and to the Russian cleryman who is going to inaugurate V-park. Van der Linden carries the plaquette that he is going to fasten during the ceremony of laying the first stone.
Below: The businessman from Limburg, Piet Schreurs, during the party of V-park receiving a Delft Blue tile from the Dutch conductor of the Cossacks’choir that is sponsored by him.

KGB-expert: “The Russian intelligence services have pre-digested it all.”

“Two years ago it is decided in Kremlin that Mikhail Margelov had to become the new president of PACE,” says Evgueni Limarev, a Russian consultant in the field of security affairs and an expert on FSB and SVR, the Russian intelligence services.
“There is a whole team harnessed for that purpose. Van der Linden and Schreurs are used in the Russian game to get Margelov, who maintains strong ties with the former KGB, on this post,”according to the security expert, who left Russia in 1999 and is operating from France.
Limarev, who went to school tegether with Margelov and remained to follow his activities, is a friend of André Litvinenko who was murdered in London last year. The murder (with the radioactive polonium) of the ex-KGB-er who had emigrated to Great Britain, was world news for weeks.
“Schreurs is not a great player in Russia. He would never have received permission from Moscow for such a big project if Russians had not seen profit for themselves. Politics and business just are combined, aren’t they.” According to Limarev, the deal of Noble House and the visit of Van der Linden to the logistic centre has everything to do with the strong grip of the intelligence service on the Russian politics and economy.
“The political clan around Margelov is behind this. In the past years they have gradually pulled Van der Linden into the Russion camp. That happens very subtly, unnoticed for the outside world. Look at Noble House. There work the confidants of the Margelov group in the company, they share the knowledge about the financing of the project and arrange the political spport, “says Limarev. According to the consulatant, the group-Margelov is one of the mighty Siloviki (the clans that originate from the KGB and that rule the politics and the business) in the Russia of Putin. “From the Russian perspective it is absolutely normal, but for West-Europeans it is another story, isn’t it.”


(1) Christen Democratisch Appél – The Christian Democrats of the Netherlands, presently a coalition party. (Tr.)
(2) A position similar to that of a Minister but lower in the Netherlands. It is every time a political decision whether a Member of the government is appointed as a Minister or a State Secretary: in some governments there is for example the Minister of Education, in another government, there is the State Secretary of Education.
(3) Limburg is one of the historic Low Countries. North-Limburg is one of the twelve Provinces of the Kingdom of the Netherlands; South-Limburg is one of the Provinces of Belgium. (Tr.)
(4) Volkspartij voor Vrijheid en Democratie – The Liberal Party in the Netherlands, presently in the opposition. (Tr.)
(5) A town in the Netherlands. (Tr.)

Brüssel võiks öelda viisakalt "ei"

Tänases intervjuus ajalehele Rossiiskaja Gazeta tunnistab Venemaa presidendi nõunik Euroopa Liidu küsimustes Sergei Jastržembski avalikult, et viimasel tippkohtumisel Mafras Putini poolt pakutud idee Venemaa-Euroopa demokraatia ja inimõiguste instituudist peaks Moskva silmis tegelema hakkama eeskätt Ida- ja Kesk-Euroopa (sealhulgas Eesti ja Läti) probleemide lahkamisega.

Kuigi Mafra tippkohtumisel pidas Portugali peaminister Socrates ideed huvitavaks, ei peaks Euroopa Liit sellele siiski oma põhimõttelist heakskiitu andma. Igasugune idee ajutruste luua on iseenesest vaid tervitatav. Lugu on aga hoopis teine, kui selle eesmärgiks on Euroopa Liidu sisemise ühtsuse vastase välispoliitilise survemehhanismi loomine. Viimase ärahoidmiseks peaks Brüssel ning liikmesriigid sellesse ideesse suhtuma küll palju suurema ettevaatusega.

Nimetatud instituudi idee kõlab eriti kummaliselt ajal, mil Venemaa on viimastel aastatel ise piiranud demokraatlikke vabadusi, sealhulgas inimõiguste ja demokraatia eest seisvate kodanikuorganisatsioonide tegevust. Lisaks on Venemaa just praegu tegemas olulisi takistusi rahvusvaheliste vaatlejate tööle lähenevate parlamendivalimiste eel.

Hollandi suurleht võttis Lindeni ette

Hollandi üks suuremaid päevalehti de Volkskrant avaldas oma eilses väljaandes pikema artikli Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee presidendi Rene van der Lindeni huvidest Venemaal.

Majandusteemadel kirjutav ajakirjanik Merijn Rengers on võtnud lahata Vladimiri oblastis tööstusparki arendava Noble House'i (tütarfirma Vladimir Development) omanikeringi, omavahelisi sõprussuhteid ning Rene van der Lindeni rolli selles.

Lisaks on toodud kommentaar Venemaa eriteenistusi hästi tundva eksperdi arvamus, kus on osutatud suuremale mängule ENPA ümber.

De Volkskranti veebiküljel on avaldatud artikli kokkuvõte. Niipea, kui mul on eilse artikli kogutõlge olemas, saab seda lugeda ka siin blogis.

pühapäev, 4. november 2007

Batumil on suur tulevik

Kui Musta mere äärne pärl Batumi saaks jätkata sama kiiret arengut, nagu viimase kahe aasta jooksul, siis hiljemalt tuleva kümnendi keskpaigaks võib sellest kujuneda rahusvahelise turismi tõeline tõmbenumber.

Tbilisist vaevalt 50 lennuminuti kaugusel (autoga kipub minema neli või enam tundi) asuv Batumi (täna oli seal päikesepaistes umbes 20 soojakraadi) võttis sellel turismihooajal vastu umbes 300 000 väliskülalist, kellest suurem osa tuli Armeeniast, Aserbaidžaanist, Türgist, Ukrainast. Rohkemaks poleks ka ilmselt võimet, sest hetkel on linnas üksnes üks rahvusvahelise tasemega hotell (Intuorist Palace).

Kuid juba kahe järgmise aastaga peaksid Batumis valmima üle kümne uue hotelli, nende hulgas Hyatti kaks hotelli, Radissoni ja Sheratoni keti hotellid. Renoveeritud kaasaegse lennujaama olemasolu, kus esimese maandumisproovi tegi teatavasti Eesti president selle aasta mais, lubab ligi tõmmata turiste otselendudega ka Lääne riikidest.

Meid täna Batumis võõrustanud Adžaaria Autonoomse Vabariigi valitsuse juht Levan Varshalomidze tuletas siinkirjutajale meelde, et presidendi kevadise visiidi ajal olla räägitud ka võimalusest Eestist otselendude korraldamiseks Batumi.

Minu arvates võiksid meie turismiettevõtted tõepoolest tõsiselt kaaluda kasvõi tšarterlendude kavandamist, sest Batumis ja selle suurepärase loodusega ümbruses, lisaks vahetus läheduses Türgi piiri taga (Trabzonis näiteks), on avastamist kindlasti küllaga.

Kuid kui lendamisest juba jutt, siis on ikka põrgulikult sant küll, et mõne tunni pärast pean lendama Tallinna mitte otselennuga, vaid Air Balticuga üle Riia. Arvestades seda, et Gruusia on meie üks tähtsamaid välispoliitilisi sihtriike, siis oleks väga loogiline, et Tallinnast saaks sinna lennata otse. Arvestades kasvõi neid Eesti delegatsioone, kes sellel nädalal on siin viibinud, oleks ettevõtmine kindlasti väärt kaalumist. Juhul muidugi, kui Estonian Airil ikka on veel alles iseseisvat otsustamisõigust.

Ah jaa. Tbilisisse tagasi jõudes selgus, et Rustaveli prospekt on endiselt suletud. Opositsiooni tähtajatu miiting parlamendi ees küll jätkub, kuid hoog on raugemas. Eks homne päev näita, kui palju on neil visadust ka töönädalal meeleavaldust jätkata. Igatahes on siiani möödunud kõik rahulikult.

laupäev, 3. november 2007

Lõuna-Osseetias rahulik, Tbilisis jätkub massimiiting

Nagu eile kirjutasin, möödus suurem osa tänasest päevast Lõuna-Osseetia konfliktitsoonis. Autosõit Tbilisist Gruusia kontrolli all olevasse Lõuna-Osseetia tsooni võttis ligi kaks tundi. Seejuures selle esiotsas võis veenduda, et kiirtee ehitus trassil Tbilisi-Batumi käib täie hooga.

Tbilisi Summiti raames toimunud väljasõidul Lõuna-Osseetia Tamarasheni ja Kekhvi rajooni oli meie giidiks Dmitri Sanakojev (pildil). Värvika minevikuga mees, kes veel 2001. aastal oli separatistide kontrolli all oleva Lõuna-Osseetia osa peaminister, on nüüdsest Gruusia teenistuses.

Alates maist 2007 on Sanakojev kohaliku administratsiooni ülemana suutnud saavutada muljetavaldavaid edusamme. Teadupärast kontrollib Gruusia Lõuna-Osseetias umbes 50 protsenti territooriumist ja 40 protsenti elanikkonnast. Kokku elavat piirkonnas mitte rohkem kui 65 000 inimest, kusjuures grusiinide ja osseetide suhe olevat 50:50.

Iseenesest on Lõuna-Osseetia paras malelaud, kus vaid kohalikud aru saavad, kes mida kontrollib. Tamarashenis võisid seista nii, et sinu selja taha jäi separatistlik Tshinvali, ees oli Venemaa piir (Roki tunnelini oli sealt 60 kilomeetrit), vasakul mäe otsas Vene rahuvalve, pareml grusiinid ja nende kõrval kohe venelaste teenistuses olevad tšetšeenid. Ka mobiilioperaatorid korra teatavad, et oled Venemaal ja siis jälle, et Gruusias.

Kogu selles segaduses ning blokeerituses oli siiralt imekspandav, et Sanakojev on suutnud (mõistagi Tbilisi abiga) rajada lühikese ajaga pisikese ühemegavatise hüdroelektrijaama, uue kinomaja, renoveerinud kooli, rajanud mitu uut palliväljakut. Vaevalt mõnesaja meetri kaugusel separatistliku Tshinvali piirist ilutseb värskelt valminud elektroonikatoodete kauplus. Üldist vaesust, elumajade nigelat välimust ning teede üldiselt hullu olukorda arvestades on see tõeline lootusekiir.

Sanakojevi kinnitusel on viimastel kuudel separatistide kontrolli alt olevatest küladest üle tulnud üle 30 perekonna. Ka kohaliku garnisoni ülem oli veel kolm aastat tagasi separatistide julgeolekuteenistuse ülem.

Tundub, et grusiinid kasutavad pisut sarnast taktikat nagu seda venelased Tšetšeenias. Endised separatistid on oma klannidega meelitatud üle ning nende autonoomseks tegevuseks on antud vabad käed. Sanakojevi kinnitusel lubanud Saakašvili talle, et peale armee ja välispoliitika on Lõuna-Osseetial õigus täisautonoomiale. Mõistagi kinnituks see peale konflikti lahendamist.

Kas ja millal konflikt laheneb, seda Sanakojev muidugi ei suuda ennustada. Trend olevat positiivne, kuid separatistidel olevat püssi all ikkagi kuni 2500 meest. Lisaks siis veel Vene üldine huvi segadust säilitada. Kohaliku garnisoni ülem arvas, et Venemaa ilmselt püüab konflikti teravdada eriti Gruusia tihedama NATO lõimumise eel.

Ka rääkis garnisoni ülem loo, kuidas Vene rahuvalvajad ise provokatsioone korraldavad. Mõned kuud tagasi näidati kõigil Vene telekanalitel uudist Lõuna-Osseetiast, kus oli justkui kokkupõrkes tapetud neli Gruusia diversanti. Kohalikud teavad, et need tapetud olid tegelikult tšetšeeni laibad, kes olid toodud Lõuna-Osseetiasse propagandavõtete tegemiseks.

Vaatamata pidevale provokatsiooniohule (öised tulistamised on tavalised) näib Lõuna-Osseetia siiski hetkel rahulikumana kui Abhaasia. Vähemalt suudavad ühel mäekurul, kust mööda sõitsime, Vene rahuvalvajad (küll kadõrovlased) kõrvuti teenida Gruusia armee üksustega.

Tbilisisse tagasi jõudes selgus, et parlamendihoone ees jätkub kirglike kõnedega opositsiooni meeleavaldus. Rahvast on vaatamata nirule ilmale päris hea hulk (vähemalt 5000), mis näitab, et meeleavalduse hoog pole veel kaugeltki raugenud. Opositsiooniline Imedi telekanal teeb Rustavelilt otseülekannet. Opositsioon nõuab presidendi tagasiastumist. Saakašvili pole meeleavaldajatele tähelepanu pööranud. Seni on kõik olnud rahulik.

Homme lõpeb aga meie seekordne üritus Musta mere äärse Batumi külastamisega.