Schröderi sõim ja meie toruotsus

8. septembril tutvustas Saksamaa ekskantsler ning gaasijuhtme Nord Stream nõukogu esimees Gerhard Schröder oma mälestusteraamatu venekeelset tõlget Moskvas. Gazpromi toel ilmunud üllitis on tuntud kui Vene demokraatiat ja president Putinit ülistava ning mitmeid Ida-Euroopa riike, sealhulgas Eestit mahategevana.

Umbes samas vaimus, ehk isegi värvikamalt, esines Schröder nüüd ka Moskvas. Vladimir Socor on seda oma äsjases infoanalüüsis hästi lahti kirjutanud. Gazpromi palgal olev endine Euroopa tipp-poliitik lubas endale lausa uskumatuid avaldusi. Eriti torkas silma järgmine mõte, mis on pea üks ühele kopeeritud Vene ametlikust retoorikast.

Schröder osundas asjaolule, et Euroopa Liit olevat langenud "mõnede liikmesriikide natsionalistlike Vene-vastaste huvide pantvangi. Euroopa Liit peab kõrvale lükkama need lühinägelikud rahvuslikud huvid, et need ei kahjustaks oma suhete arengut Venemaaga. Mõnikord on Euroopa huvides unustada mõne üksiku riigi huvid," ütles Schröder Euroopa uusliikmeid silmas pidades.

Kas mitte ka kunagine Saksamaa välisminister Ribbentrop ei esindanud sarnast loogikat, kui ta 23. augustil 1939 Ida-Euroopa riikide saatuse üle Moskvas otsustas? Küll oleks Moskva ja Berliini suhted õitsvad, kui poleks neid "parasiitriike" siin vahel, nagu on Ida-Euroopa riike omakorda nimetanud president Putin.

Samal ajal, kui seda blogilugu kirjutan, peaks meie valitsus arutama, kas anda merepõhja uuringuluba Nord Streamile või mitte. Mõistagi peab valitsuse otsus olema kõigiti läbi kaalutud ja konsensuslik. Kui vaja, siis tuleks selleks ka aeg maha võtta. Vastuse andmiseks vastavale taotlusele on ju aega kuni kuu lõpuni.

Arvesse peab olema võetud nii selle otsuse juriidilised tahud kui võimalikud julgeolekuriskid tulevikus. See ei ole ainult tehniline küsimus, see on poliitiline ehk isegi strateegiline küsimus. Ka ei tohiks valitsus kuidagi mööda minna parlamendist lõppotsust tehes, nagu ütles Riigikogu esimees Ene Ergma esmaspäeval.

Kui Nord Streami puhul oleks tegemist siiraid majandushuve taotleva ning Euroopa energiapoliitika ühtsust tugevdava projektiga, siis siin ei saaks olla üldse mingeid vaidluskohti peale elementaarsete probleemide lahendamise.

Paraku ei varja Nord Streami juhid eesotsas Schröderiga oma tegelikke hoiakuid ning projekti suurt poliitilist alatooni. Selle eesmärgiks näib pigem lõhestada Euroopat ning sundida Saksa tarbijaid kinni maksma hiigelprojekti määramatutesse kõrgustesse küündivaid kulutusi. Viimaste tekitamises on Gazprom juba jõudnud süüdistada Balti riike.

Venemaa on täna jõudnud tervitada Eesti valitsuse arvatavat jah-otsust (kasutati Eesti Päevalehe materjali), millega lõhutavat Balti riikide ühisrinne torujuhtme vastu. Seega ikka geopoliitiline lähenemine, mis varjutab majandusliku kalkulatsiooni ning "tehnilised" küsimused.

Minu arvates on Nord Streamil endal eeskätt kasulik aeg maha võtta ning veelkord kalkuleerida projekti majanduslikku tasuvust. Mõned analüütikud on näiteks arvanud, et selle lõplik maksumus võiks küündida astronoomilise 18 miljardi euroni. Rääkimata sellest, et Venemaa väidetav gaasidefitsiit võiks jätta toru merepõhja üldse roostetama.

Samas peaks Euroopa Liit eesotsas komisjoniga uuesti üle vaatama rajatava gaasijuhtme kokkusobivuse ühenduse energiastrateegiaga, andes selge vastuse küsimusele, mil viisil võib projekt selle praegusel kujul mõjutada Ida- ja Kesk-Euroopa riikide energiajulgeolekut. Ja kas ei ole siin koht rääkida ka Energiaharta ratifitseerimise vajalikkusest Venemaal. Et ikka suurendada Venemaa kui energiatarnija usaldusväärsust.

Seega ei tohiks Eesti valitsus teha kiirustatud ega sisemisel hääletusel põhinevat otsust. See on liiga tõsine küsimus, et eirata konsensuse põhimõtet. Täpselt nii nagu seda rõhutas ka president Toomas Hendrik Ilves alles äsja parlamendi ees esinedes.