Gruusial on ees rasked ajad

Viimaste päevade sisepoliitilised vapustused Gruusias (Georgias) kahasse pidevate provokatsioonidega Lõuna-Osseetia ja Abhaasia suunalt on asetanud president Mihhail Saakashvili juhitud riigi väga tõsise kriisi lävele.

Pole mingi saladus, et alates Rooside revolutsioonist 2003. aasta novembris on Venemaa teinud korduvaid katseid Gruusia võimude legitiimsust kahtluse alla seada ning riigi sisemist tasakaalu kõikuma lüüa.

Selleks on sobinud nii sisemise Vene-meelse opositsiooni varjamatu toetamine (näiteks Georgadze grupp), energia- ja majandusblokaadi kehtestamine kui pidev Tbilisi provotseerimine Lõuna-Osseetias ja Abhaasias. Miskit pole mõjunud. Isegi hiljutine ebaõnnestunud raketirünnak ei löönud Gruusiat verest välja.

Nüüd siis on endine kaitseminister Irakli Okruashvili andnud oma skandaalsete süüdistustega põhjuse esimesteks tõsisteks Saakashvili-vastasteks massimeeleavaldusteks.President ise pole veel midagi süüdistustele (nende hulgas tapmisele õhutamine) vastanud. Ta on tagasiteel New Yorgist.

Okruashvili endaga Tallinnas Pegasuse restoranis korra kohtununa võin kinnitada, et tegemist on väga kinnise (erinevalt paljudest tänasesse Gruusia eliiti kuulujatest) ja mõtteid enda teada hoidva tegelasega. Analüütikud on arvanud, et tema süüdistustele lõid eelduse kadedus ja ahnus.

Kuid olgu kuidas on, Gruusia vaenlastel on hetkel tugevad trumbid mängimiseks. President Putingi teatas reedel irooniliselt, et ei soovi, et "Venemaa kordaks Gruusia demokratiseerumisprotsessi".

Igatahes peab president Saakashvili käituma lähematel päevadel väga targalt ning suutma mitte üksnes Okruashvili enda arreteerimisega tõestama demokraatliku Gruusia tugevust.