Birma mungad või kunstrinnad?

Miks peaks Birma mungad ja nende mure meile korda minema, võiks võhiklikult küsida? Palju põnevam ju teada, mida arvab Liis Lass kinnisvarast ning mitu korda nädalas vahetab Anu Saagim silikoone. Elu kirevus pole ju mingi patt. Iseasi, mida keegi tähtsaks peab.

Kui aga veidi tõsisemalt, siis just praegu Birmas arenevad sündmused peaksid ka Eestit kui Euroopa Liidu liikmesmaad tõsiselt muretsema panema. Juba täna õhtul koguneb Briti peaministri Browni ettepanekul ÜRO julgeolekunõukogu, et arutada sanktsioonide karmistamist Birma sõjalise diktatuuri vastu.

Kindlasti peaks ka Eesti selgelt väljendama oma muret Birmas kujunenud olukorra suhtes, kus võimud on rakendamas vägivalda munkade rahumeelse meeleavalduse mahasurumiseks. Meie tegevus peaks olema suunatud koos partneritega ka Euroopa Liidu jõulisema positsiooni kiirele kujundamisele.

Võib küsida, et miks Eesti peaks siin midagi arvama või tegema? Peab küll, sest erinevalt mõningatest ekslikest arvamustest, pole Eesti kaugeltki ühe teema riik. Meie välispoliitilise maailmanägemise üheks peateljeks on demokraatia, õigusriikluse ja inimõiguste kaitse ning rõhutud rahvaste vabaduspüüdluste toetamine. Ja siin pole vahet, kas me räägime globaalse "maailmaküla" lähematest või kaugematest naabritest.

Sõjalise diktatuuri murenemine Birmas oleks suureks võiduks demokraatlikule maailmale. Eriti tähtis on see ajal, kui nii mitmeski maailmanurgas on samas tugevenemas autoritaarsed ja vabadusi mahasuruvad tendentsid.

Lisaks teema olulisusele võtsin Birmast kirjutada ka seetõttu, et sattusin lugema EPLi ajakirjaniku Tuuli Augi tänast Offline lugu. Tahan Tuulit igati julgustada mõttes, et Birma (aga ka Iraagi, Iraani, Pakistani jm) teema on meile oluline. Ta ei pruugi olla lugejahuvi tipus, kuid paraku ei seisa elu koos ainult edetabelitest. Eesti on väike avatud riik, kes on suuresti mõjutet maailmas toimuvast. Ka Birmas toimuvast. Seepärast oleks kirjutamine väga vajalik, ehk põnevam veel kohapealgi ära käimine.