Moskva meelitab "kontserdi" ja "troikaga"
Venemaa välisministri Sergei Lavrovi tänane kõne Moskva rahvusvaliste suhete instituudis (MGIMO) annab viimase värskema sissevaate idanaabri diplomaatilistesse postulaatidesse. Sellest õhkub jõulist reaalpoliitikat, peegeldades ilmekalt rahvusvaheliste suhete kasvavat trendi.Korrates üle, et Venemaa (nagu mitmed teisedki riigid) on viimastel aastatel oma välispoliitikas rohkem "emantsipeerunum" ehk siis iseseisvam, osundas Lavrov vajadusele luua maailma juhtivate riikide kollektiivne liidrisüsteem. Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy äsjasele mõttele (vaata eelmist blogilugu) sarnaselt rääkis ka Lavrov "21. sajandi suurriikide kontserdist".
Pisut tuntavalt 19. sajandi vaimus "kontserdist" rääkides tõi Lavrov näiteks euroatlandi ruumi, kus tema arvates võiksid võrdset liidrirolli mängida "troikana" Euroopa Liit, USA ja Venemaa.
Seejuures on Lavrovi meelest ujuvaks nähtuseks Euroopa Liit, kellel olevat kord lähedasem hoiak USAle, kord jälle Venemaale. Mis on ka otsati tõsi, kui jälgida mõningate EL riikide ministrite hiljutisi väljaütlemisi.
Endiselt on Moskvale suurimaks "sparringupartneriks" USA. Suhteliselt mõõdukalt konstruktiivsete suhete vajalikkusest rääkides annab Lavrov oma interpretatsiooni president Putini veebruarikuisele Müncheni kõnele. See olevat olnud märk Venemaa valmisolekust ausaks ja avatuks suhtlemiseks.
See pidavat tähendama lisaks kõigele ka nn punaste liinide olemasolu Venemaa välispoliitikas. Moskva ei kauple teemadel, mis ohustavad Venemaa rahvuslikku julgeolekut või rahvusvahelist õigussüsteemi. Näideteks siis Kosovo tulevik, Ida-Euroopa raketikilbi temaatika, NATO laienemine, tavarelvastusleppe tupikseis. Mitte just eriti roosiline loetelu loodetud "troika" "kontserdile".
Realpoliitika ei näi siiski mitte kõikehaaravana. Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli äsjane visiit Hiina siiski kinnitab, et vaatamata suurtele majandushuvidele on võimalik teemana päevakorras hoida ka inimõiguste ja demokraatia küsimusi. Ilma viimaseta oleks ka euroatlandi "troika" tegelikkuseks saamine võimatu. Pigem toetan arendada mõttekäike, mida pakkus tänases Postimehes Robert Kagan.
Kommentaarid
Kagani jutt on osalt asjalik, teisjalt jälle kohutavalt naiivne, vääriks pikemat kommentaari.
Salasilmale: Kagan on minu arvates väga vaheda mõtlemisega. Lihtsana ehk naiivsena tunduvad mõtted on paljuski kajastamas tänast tegelikkust. Igatahes on Fukuyama unistused tihtipeale liiga filosoofilised ja idealistlikud, kuigi mõtlema intrigeerivad (Ajaloo lõpu lugu näiteks). Aga teema väärib suuremat läbimõtlemist, ka meie puhul. Miks mitte ei võiks näiteks keegi võtta teema oma magistri- või ka doktoritööks. Oleks põnev ja vajalik uurimus.