Kodakondsuse nullvariant ja Eesti saatus

Mis oleks saanud Eestist, kui 1990ndate aastate algul oleks otsustatud anda kodakondsus kõigile siinsetele elanikele? Vastust poleks ilmselt keeruline leida. Taasvabanenud Eesti saatus oleks olnud äratundmatuseni teine sellest, mida me teame täna.

Venemaa netiväljaanne Segodnja.ru küsis hiljutises intervjuus duumasaadikult ning Kremlile lojaalselt politoloogilt Sergei Markovilt: kas Nõukogude Liidu lagunemist oleks võinud ära hoida?

KGB passiivsust tauninud Markov vastas sellele nii: "Ei. Mõukogude Liidu lagunemine oli objektiivsete ja subjektiivsete põhjuste tulem, näiteks sotsiaalsete gruppide vastutustundetus. Nõukogude Liitu oleks olnud võimalik säilitada. Võibolla oleks tulnud tegemist teha mõningate territooriumite ajutise kaotusega, nagu näiteks Balti riigid. Pärast üleminekuperioodi oleks nad mõelnud ning tagasi tulnud. Juhul, kui me näiteks oleksime kohe alguses saavutanud venelastele Eestis ja Lätis hääleõiguse. Siis oleks seal olnud täiesti teised poliitilised liikumised ning 90 protsenti Eesti parlamendi russofoobsetest saadikutest köögilobamokk (mõistagi viitega sellele, et Nõukogude ajal oli opositsioon vaid kodustes köökides)."

Markov on muidugi tuntud sarnaste šovinistlike hoiakute poolest, kuid eks tema mõttekuvand väljenda paljude arvamust. Kodakondsuse nullvariandi nõudmise taga pole Moskval kunagi seisnud siiras huvi inimeste õiguste tagamisest, vaid tegelikult kindel kava nende manipuleeritavateks muutmisest.

Eesti on olnud oma kodakondsuspoliitikas järjepidev ning see on teinud ka võimalikuks nii riigi kiire naasmise meile traditsioonilisse kultuuriruumi kui ka aidanud tegelikult kaasa integratsioonile selle kaasaegses ning post-imperiaalses tähenduses. Selle käigus on tehtud küll üksikuid vigu, kuid arvestades kogu taustsüsteemi on see olnud edukas.

Täna pole nullvariant jätkuvalt võimalik ega annaks ka selliseid tulemusi, millest Markov unistab. Samas ei maksa meil arvata, et olukord on lõplikult muutunud. Vene kodakondsuse kergekäeline andmine (eriti Narvas) ning territoriaalse autonoomia teema üleskeerutamine on selged märgid jätkuvast soovist Eestis sisepingeid külvata.

Neid arenguid ei tohiks kindlasti mitte tähelepanuta jätta. Olgugi, et nimetatud teemade taga on marginaalsed jõud, võivad need teatud momendil kasvada poliitiliste loosungite tasandile ja siis on pahandust juba palju rohkem.

Eesti pole sugugi ainus, kus sellised tegevused on ilmnenud. Üllatavalt leiame sama teema näiteks Ukraina lääneosast (!), kus kohalik vene elanikkond on asunud samuti autonoomiat nõudma. Rääkimata siis Krimmist või Ida-Ukrainast.

Hiljuti käis meie meediast läbi arvamus, et Eesti poliitikud on olnud liiga kriitilised Venemaa suhtes ning et vaiksem hoiak annaks tulemusi suhete klattimisel. Huvitav, kuid täpselt sama teema on samaaegselt meediasse süstitud ka Lätis ja Leedus. Loomulikult võib see olla juhus. Kuid võib olla ka mitte.