Kaks kriisi - Ukrainast Pakistanini

Jõulud on uinutavalt mõnusad. Kui unustada see meeletu kingiralli, siis iseendale ning lähedastele aja leidmine on tänases stressimaailmas hindamatu. Kuid ega maailma kirevus ei lase kauaks peitu pugeda.

Viimastel päevadel on eriti ärevaid noote kuulda kahelt suunalt - Ukrainast ja Pakistanist. Esimesel juhul püüab Venemaa tuntud väljapressimistaktikaga kätte saada gaasivõlga. Teisel juhul aga proovib India Pakistani ja tema liitlaste närve.

Mõlemal juhul on tegemist tõsiste geopoliitiliste pingekasvudega. India ja Pakistan on alates 1947. aastast kolm korda sõdinud, kuid viimased kümmekond aastat on suutnud mõlemad tuumariigid siiski ennast ohjeldada.

Mumbai terrorirünnak, mille täideviijad pärinesid väidetavalt Pakistanist, on pannud New Dehli ja Islamabadi taaskord teineteise suunas kõõrdi vaatama. Vägesid koondatakse piiridele ning diplomaatilised kanalid reedavad pingete kiiret kasvu.

Enamik analüütikuid küll arvab, et sõjaks ei lähe. Liiga palju on kaalul ja mitte üksnes naabritele. Kuid sellele vaatamata tasub päris tähelepanelikult jälgida uudiseid Pakistanist ja Indiast. Eriti muidugi tuleb jälgida olukorda Pakistanis, sest selle riigi sisemisest olukorrast sõltub palju näiteks ka meie missiooni julgeolek Afganistanis. Kui Islamabad vähendab vägesid riigi loodepiirkonnas Kashmiri kasuks, siis see annab kahtlemata suuremat hingamisruumi taliibidele ja Al-qaedale.

Mis aga puutub Vene-Ukraina gaasitülisse, siis seekordse pinge esmaallikaks on augustikuine sõda Gruusias. Venemaa president Medvedev ei jätnud oma üleeilses teleintervjuus kahetist arvamust: Ukraina aitas Gruusiat ning selle eest peab ta maksma.

Mõistagi ei aita Kiievi sisepoliitiline segadus kuigivõrd kaasa mõistliku lahenduse leidmiseks. Kuid peamine seisneb ikkagi selles, et Venemaa on taas kasutamas energiat poliitilise survevahendina. Nii, nagu seda tehti 2006. aasta algul kättemaksuks Ukraina demokraatliku revolutsiooni eest.