Euroopal raske aasta seljataga
2008. aasta polnud Euroopa Liidule kergete killast. Keerulisi olukordi ja probleeme tuli ette omajagu. Kiirete märksõnadena tõusevad esile Lissaboni leppe mõneti ootamatu ummikseis, Venemaa sissetung Gruusiasse, sügisel lahvatanud finantskriis ning kõige taustal keerulised kõnelused ühtse energiaturu loomiseks.
Ükski nimetatud teemadest pole kergekaaluline ning puudutab kõiki liikmesmaid. Veel kevadel tundus, et Prantsusmaa eesistumine tuleb suure paraadina. Tegelikkus vormis aga uue päevakorra. Eks see omakorda näitab, et tänapäeva kiirelt muutuvas maailmas tuleb valmis olla kõikvõimalikeks üllatusteks.
Loomulikult oleks päris naiivne arvata, et sedavõrd keerulises ühenduses nagu Euroopa Liit, mööduks üks aastaring ilma väiksemate või suuremate kriisideta. Tänavu on iseenda apsudele lisandunud mõistagi globaalsemad mõjurid.
Eesti seisukohalt ilmnesid sellel aastal Euroopa Liidus tendentsid, mis kindlasti ei saa väikeriikidele lõpuni meeldida. Prantsusmaa president on olnud talle kohaselt energiline ja lahendusi otsiv, kuid samas ka liiga kergekäeliselt teiste eest kõnelev ning varasemaid hoiakuid muutev.
Teiste sõnadega öeldes on riikide reaalpoliitilisema käitumise survel hakanud Euroopa suurriigid liiga enesekindlalt vaid oma huvisid rõhutama, jättes tasakaalustamata väikeriikide sageli väärtuspõhisemad lähenemised. Eriti tähtis on see Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika puhul.
Kuid Euroopa Liidu tegelikuks ja kindlasti positiivseks tähtsündmuseks sellel aastal sai energia- ja kliimapoliitika lõpparutelu detsembri alguse ülemkogul, kus kokkulepitu peaks tagama reaalse aluse ühenduse tulevikule nii olulises küsimuses kui seda on ühtse energiaturu loomine.
Üle aegade oli see ka Eestile üks edukamaid ülemkogusid, kus leidsid toetust meile olulised küsimused energiajulgeoleku tugevdamisel ning Läänemere energiaühenduste väljaehitamisel.
Ükski nimetatud teemadest pole kergekaaluline ning puudutab kõiki liikmesmaid. Veel kevadel tundus, et Prantsusmaa eesistumine tuleb suure paraadina. Tegelikkus vormis aga uue päevakorra. Eks see omakorda näitab, et tänapäeva kiirelt muutuvas maailmas tuleb valmis olla kõikvõimalikeks üllatusteks.
Loomulikult oleks päris naiivne arvata, et sedavõrd keerulises ühenduses nagu Euroopa Liit, mööduks üks aastaring ilma väiksemate või suuremate kriisideta. Tänavu on iseenda apsudele lisandunud mõistagi globaalsemad mõjurid.
Eesti seisukohalt ilmnesid sellel aastal Euroopa Liidus tendentsid, mis kindlasti ei saa väikeriikidele lõpuni meeldida. Prantsusmaa president on olnud talle kohaselt energiline ja lahendusi otsiv, kuid samas ka liiga kergekäeliselt teiste eest kõnelev ning varasemaid hoiakuid muutev.
Teiste sõnadega öeldes on riikide reaalpoliitilisema käitumise survel hakanud Euroopa suurriigid liiga enesekindlalt vaid oma huvisid rõhutama, jättes tasakaalustamata väikeriikide sageli väärtuspõhisemad lähenemised. Eriti tähtis on see Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika puhul.
Kuid Euroopa Liidu tegelikuks ja kindlasti positiivseks tähtsündmuseks sellel aastal sai energia- ja kliimapoliitika lõpparutelu detsembri alguse ülemkogul, kus kokkulepitu peaks tagama reaalse aluse ühenduse tulevikule nii olulises küsimuses kui seda on ühtse energiaturu loomine.
Üle aegade oli see ka Eestile üks edukamaid ülemkogusid, kus leidsid toetust meile olulised küsimused energiajulgeoleku tugevdamisel ning Läänemere energiaühenduste väljaehitamisel.
Kommentaarid