Tšehhides pole vaja kahelda

Poolteist päeva kiireid kohtumisi Prahas on nüüdseks selja taga ning vähemalt esimene mulje on küll selge: tšehhid on eelolevaks eesistumiseks Euroopa Liidus valmis. Loomulikult tunnetatakse oma võimalusi ning sisepoliitikas valitseb patiseis. Sellest hoolimata on kaugelt liialdatud need arvamused, et tšehhide eesistumises võiks kuidagi kahelda.

Meile on tšehhide eesistumise eesmärgid väga lähedased. „Barjäärideta Euroopa“, nagu kõlab nende deviis, osutab eeskätt siseturu täieliku avamise vajadusele. Kolme E (economy, energy ja external relations) all on kõik ka meile olulised Euroopa poliitika suunad. Kui majanduse all räägitakse konkurentsivõimest (Lissaboni protsess), siis energiateema all püütakse keskenduda peaasjalikult julgeolekule ning Kaspia regioonile.

Välissuhete all on tšehhidel kolmeks peasuunaks idapartnerluse edasiarendus (rootslastega tihedas koostöös), suhted Lääne-Balkani riikidega ning transatlantiliste suhete elavdamine. Lisaks veel mitmed tippkohtumised, sealhulgas näiteks Euroopa Liidu ja Iisraeli kokkusaamine.

Igal eesistumisel on korraga kaks tahku – poliitiline välispidisus ning sisemine administratiivne suutlikkus. Seejuures on igal riigil mõistagi oma taustsüsteem, mis teeb tegelikult iga eesistumise omamoodi kordumatuks.

Tšehhid alustasid põhjalikumaid ettevalmistusi eesistumiseks ligemale kaks aastat tagasi, kui asepeaminister Aleksandr Vondra juhtimisel muudeti oluliselt siseriiklikku koordineerimissüsteemi Euroopa Liidu küsimustes. Vondra ongi tšehhide eesistumise peamisi ajusid, kelle väga hea diplomaatiline kogemus (olnud suursaadikuks USAs) ning manageri (2002 NATO tippkohtumise korraldaja) võimed on tšehhide kõva kapital.

Poliitiline pool on muidugi veidi keerukam ning võib pakkuda värvikamaid olukordi. Juba üksi euroskeptikust president Vaclav Klaus on nähtus omaette. Presidendiloss pole näiteks siiamaani tunnustanud Euroopa tähelipu olemasolu.

Mõned päevad tagasi astus Klaus demonstratiivselt tagasi enda poolt 18 aastat tagasi asutatud erakonna (ODS) auesimehe kohalt. Põhjuseks pingelised suhted esimehe koha tagasi võitnud peaministri Mirek Topolanekiga ning vastuolud Lissaboni leppe ümber.

Tšehhi on ainus riik Euroopa Liidus, kes pole veel jõudnud leppe osas mingilegi otsusele. Kuigi parlamendi alamkojas arvati eile, et ehk võiks ratifitseerimine aset leida tuleva aasta veebruaris-märtsis, pole see sugugi kindel. Liiati on poliitiliselt seotud Lissaboni leppe (toetavad sotsid) ja radarileppe ratifitseerimised (toetab ODS).

Poliitiline kodurahu on saavutamata, mistõttu võib alamkojas valitsev patiseis (koalitsioonil 100 ja opositsioonil 100 kohta) tekitada ootamatuid probleeme. Viimane väljendub kasvõi selleski, et näiteks alamkoja Euroopa Liidu asjade komisjonil pole jätkuvalt esimeest.

Kuid vaatamata sellele on täiesti asjakohatu arutleda selle üle, kas tšehhid ikka saavad eesistumisega hakkama. Nii võivad kahelda vaid need, kes suhtuvad umbusuga Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse. Mida enam on Euroopa idapoolsed riigid ennast näidanud eesistujatena, seda vähemaks peaks seda umbusku ka jääma. Tšehhide õnnestumine on kindlasti ka meie õnnestumine.