Mida arvata Venemaa "Solidaarsusest"?

Eilne päev tähistas Venemaa demokraatide järjekordset katset luua organisatsioon, mis suudaks kuidagigi pakkuda alternatiivi Kremli pealiinile. "Solidaarsus" mõistagi viitab otseselt samanimelisele organisatsioonile kommunistlikus Poolas, mis teatavasti mängis kaalukat rolli Berliini müüri lagundamises.

Milline saab olema "Solidaarsuse" saatus Venemaal, seda on veel vara arvata. Päris ilmne on aga see, et kui liikumine peakski jalad tõsisemalt maha saama, siis saab nende tegevus olema väga ja väga keeruline.

Juba eile näitasid Kremli noored, et võimude provokatsiooniline surve pole kuhugi kadunud. Iga arvestatav opositsioonihääl tuleb kompromiteerida ning selleks on viimastel aastatel kõvasti jõudu kulutatud. Nii Garri Kasparov kui Boriss Nemtsov ("Solidaarsuse" nimekamad kujud) teavad väga hästi, milleks on Kreml võimeline. Kõik varasemad katsed demokraate ühendada on liiva jooksnud just tänu võimude jõulisele tasalülitamispoliitikale.

Ometi näitab "Solidaarsuse" sünd, et vaatamata keerulistele sisepoliitilistele oludele jätkub küllaga julgeid mehi ja naisi, kes ei karda näidata avalikkusele ka alternatiivset võimalust Venemaa juhtimiseks.

Suure tõenäosusega ei õnnestu neil oma liikumist selliselt registreerida, et nad suudaksid osaleda valimistel. Vähemalt on see juba tehniliselt väga keeruline. See aga tähendab, et nende mõju laiematele massidele jääb piiratuks ning vaevalt suudavad nad meediaski rohkemat tähelepanu leida, kui tänavameeleavalduste korraldamisega.

Ometi võib Venemaale halvemaks muutuv majanduslik olukord luua teatud võimalusi ka "Solidaarsusele". Mõistagi sõltub väga palju liidrite tegevusest. Siiani pole kahjuks ei Kasparov ega ka Nemtsov suutnud olla kuigi edukad. Demokraatide suurimaks vaenlaseks on sageli olnud nad ise. Kuid ikkagi, katse midagi luua on parem, kui täielik loobumine.

Heaks uudiseks on seegi, et lisaks Kasparovile ja Nemtsovile on esile tõusmas ka värskemat verd. Putini valitsemisaja alguses energeetikaministri asetäitjana ametis olnud Vladimir Milov on minu arvates üks võimekamaid seni varjus püsinud Vene demokraate. Venemaa energiaprobleeme suurepäraselt tundev Milov sobib hästi tasakaalustama Kasparovit ja Nemtsovi. Miloviga ise viimati paari aasta eest kohtununa võin kinnitada, et tegemist on siiralt vabasse ja demokraatlikusse Venemaasse uskuva inimesega.