Steinmeieri ja Ahtisaariga Bundestagis

Tänane päev Berliinis Bundestagis Euroopa Liidu parlamentide väliskomisjoni juhtide traditsioonilisel kohtumisel oli üle pika aja huvitav omalaadsete hulgas. Nii Saksamaa välisministri Frank-Walter Steinmeieri kui ka ÜRO eriesindaja Martti Ahtisaari esinemised ning sellele järgnenud diskussioonid oli haaravad. Püüan mõne sõnaga siin tagasilennul Berliinist Tallinna öeldu ja arvamused kokku võtta.

Steinmeier käis oma kõnes üle Saksamaa eesistumise tähtsamad välispoliitilised teemad. Ta alustas ja lõpetas oma jutu sellega, et Euroopa edu on võimalik vaid läbi ühtsema käitumisega. Hea kuulda mehelt, kes ise on olnud ekskantsler Schröderi lähim nõuandja.

Huvitav oli tähele panna, millises järjestuses tulid peast kõnelenud Steinmeieri teemad: Iisraeli-Palestiina konflikt, Iraani tuumaambitsioonid, Kosovo staatus, naabruspoliitika, Kesk-Aasia, Venemaa PCA ja Poola veto kontekstis, lähenev ülemkogu ning Berliini deklaratsioon (viimasest küll sisusse minemata).

Mõistagi on eesistuja päevakord laiem, kui need küsimused, mida Steinmeier pidas vajalikuks rõhutada. Tähenduslik oli näiteks see, et Venemaast rääkides ei maininud ta Kremli vastuolulist tegevust, vaid pigem Poola vastuseisu PCA kõneluste alustamiseks.

Kaukaasia suhtes oli Steinmeier kõhklev, kas seal on piisavat tahet koostööks Euroopaga. Külmutatud konfliktidest pidas olulisimaks Mägi-Karabahhiale lahenduse leidmist. Ukraina, Valgevene ja Moldova ei mahtunud aga üldse "pearadarile". Suhetest Ühendriikidega rääkis Steinmeier vaid minu küsimusele vastates.

Ahtisaari ei saanud mõistetavalt detailidesse minna, kuid oli siiski piisavalt konkreetne ja siiras. Eks kohal olnud Serbia parlamendi esindajate kindel "ei" tema Kosovo staatuse plaanile lisas pisut elu arutellu.

Ahtisaari peasõnum oli, et suure tõenäosusega ei nõustu ei Kosovo ega Serbia esindajad tema plaaniga ning märtsi lõpul viib ta küsimuse ÜRO julgeolekunõukogusse. Mis edasi saab, ei tahtnud ta mõistagi ennustada.