Kas vabadus on stagneerumas?

Freedom House väljastas hiljuti oma järjekordse pingerea maailma riikidest viimaste vabadusastet hinnates. See ülevaade on saadaval Freedom House'i koduleheküljel.

Kuigi tegemist on ehtameerikaliku lihtsustustehtega, näitab see siiski trende maailmas viimase kolmekümne aasta jooksul. Üks järeldustest on see, et niinimetatud vaba maailma riikide arv on viimasel kümndendil püsinud muutumatuna. Ehk siis - vabadus on stagneerumas.

Venemaa, Hiina, Venetsueela ja Iraani autoritaarsed võimusüsteemid on viimastel aastatel suutnud märkimisväärselt sisemiselt tugevneda ning laiendada ka oma mõju väljaspool. Seejuures nimetatud riikide üheks ühendavaks jooneks on kas suur energiavajadus (Hiina) või siis energiaressursside olemasolu.

Seepärast võib küsida, kas vabaduse stagneerumine tähendab ühtlasi autoritaarse ning inimõigusi ja demokraatiat allasuruvate süsteemide uut esiletõusu. See, kuidas Hiina on näiteks võtnud ette Aafrika sisuliselt uue koloniseerimise, kuidas Iraan surub peale võidurelvastumist Lähis-Idas, kuidas islamiäärmuslus imbub Euroopasse ning kuidas Venemaa mängib läänemaailma vastuoludel, on vaid viited väga olulistele arengutele, mis eraldi või ka koosmõjul võivad juba lähitulevikus seada tõsiselt ohtu vabaduse idee paljudes riikides.

Kuna ka Eesti on sarnasel piirialal, kus meie naabriks on mitte vaba riik, siis on ilmne, et lähiaastatel üksnes süveneb lõhe väärtusskaalal. See on väga tõsine teema, mida me ei tohiks oma sisedebattides märkamata jätta.

Kommentaarid

Kajar ütles …
Newsweeki Fareed Zakaria kirjutab oma raamatus (http://www.amazon.com/Future-Freedom-Illiberal-Democracy-Abroad/dp/0393324877/sr=1-1/qid=1170359917/ref=pd_bbs_sr_1/104-0623645-9284710?ie=UTF8&s=books) umbes sama asja, et nominaalselt on demokraatiate arv kasvanud, aga tpimivaid liberaalseid demokraatiaid ei ole juurde tulnud. Väheseid progressi näitavaid alasid ongi vist Eli kandidaatriigid, mistap neile laienemisperspektiivi lahtihoidmine on ikka väga oluline. Aga see pole muidugi miski uudis.
Anonüümne ütles …
Lähis-Ida nö võidurelevastumine on viimasel ajal esile tõsunud eeskätt ikkagi Lääne huvide taustal ning üldises plaanis pole seal piirkonnas midagi enneolematut juhtumas - kui siis hiljutine ühe Briti telekanali väide, et Põhja-Korea jagab Iraanile tuumakatsetuse kogemusi.

Pärsia Lahe riikides on aktiivne relvastumine toimunud pikemat aega, kuid kuna päevakorras on Iraani põikpäine suhtumine IAEA koostöösse, siis kajastatakse aktiivsemalt iga Ahmadinejadi ütlust ja otsust, k.a. relvatehingud jne. Aga ära ei maksa ikkagi unustada, et Ahmadinejad kaotab üha enam toetust Iraanis, k.a. Khamenei.

Nii teadmise mõttes tooks ära, et ASEANi, Korea-Jaapani, India aladel käib samamoodi aktiivne relvastumine, ja palju võimsam (India, Jaapan) kui Iraani puhul, kuid kuna ülalmainitud riikide puhul on tegemist justkui demokraatlike riikidega ning koostööpartneriks on suures osas Lääs (India puhul põhiline partner küll Venemaa, kuid järgnevad Iisrael ja Prantsusmaa), siis on ju kõik korras. Nii peabki.

Aafrika koloniseerimine Hiina poolt on pisut emotsionaalne seisukoht. Aafrka riigid on ise otsustanud Hiinaga koostööd teha ning mitte ainult Sudaan või Liibüa, vaid ka näikse vabamad riigid nagu Keenia ja Lõuna-Aafrika Vabariik. Tõsi, Hiina eesmärk ei ole mingeid inimõigusi nendes riikides edendada, vaid peaasjalikult, et riigis oleks kord, valitseks stabiilsus ning kaubandus õitseks. Selge see.

Ega tänapäeval Lääne eesmärgid siis nendest ei erine. USA annab Mustal Mandril vaestele jutkui lootuse ja ideaali vabadusest, aga no olgem ausad, mingist vabaduse tegelikust toetamisest ei maksa eriti rääkida. Kuidas Togos sai nii kaua valitseda Eyadéma autoritaarne valitsus (kusjuures Prantsusmaa kaudsel ja otsesel toetusel opositsiooni korraldatud mässude mahasurumisel); miks Alzeerias 90.alguses täiesti demokraatlikud valimised kehtestuks tunnistati (sest islamistid võitsid, see oli rahva tahe) ning riiki hakkas valitsema hoopis sõjavägi (Lääne heakskiidul); libeerlased küsisid hiljutise kodusõja ajal, et miks USA meid sellest õudusest välja ei aita, miks nad meile appi ei tule ja Taylorit ei kukuta; Ekvatoriaal-Guinea autoritaarne valitsus ei ärata eriti tähelepanu, sest nafta voolab ja kuidas veel; Sudaani valitsuse konflikt riigi lõunaosas elavate kristlastega ei äratanud ka erilist Lääne meedia tähelepanu, kuid Darfuri inimõigused on kuidagi üleöö väga tähtsaks saanud, võibolla ehk pigem maavarade pärast (Sudaani naftaekspordist tsipa üle poole läheb Hiina); või kui palju on jõudnud meieni Kongo kodusõda, mis on ikka hullem kui Darfuri konflikt; või miks Lääs ei peata marokolaste Lääne-Sahara okupeerimist ning marokolaste immigratsiooni, eesmärgiga tagada Lääne-Sahara igavene sõltumine Marokost, k.a. Lääne-Sahara iseseisvumise puhul? Aafrikas on palju piirkondi, kus peaks vabadust kaitsma, kuid on suhteliselt naiivne arvata, et ainult vabaduse kaitse kedagi tegutsema paneb.

Lisaks võiks meelde tuletada Barcelona protsessi, mille eesmärgiks on integreerida Põhja-Aafrika riigid EL majandusruumiga, luues ntx vabakaubandustsooni. Kuid kelle eesmärke see protsess täidab? Põhja-Aafrika riikides pole erilist tööstust ning pole suurt midagi eksportida Euroopase, peamiselt ikka maavarasid ja põllumajandusprodukte, mis aga peavad konkureerima EL riikide valitsuse poolt subsideeritud toodetega. EL võib aga kõike müüja, kui vaid ostujõudu jätkub.

Hiina ja Sudaani koostöö on ideoloogiliselt vaadatuna muidugi üsna ebardlik, sest kui Sudaanis on üsna range islamireźiim, siis Hiina on ikkagi ilmalik ning islamistid ei tohiks kuidagi kafiire sallida.

Hiina agressiivsem koostöö Aafrikas on muidugi Lääne tähelepanu äratanud, kuid pärast Pekingis toimunud Aafrika-Hiina tippkohtumist, ütles Merkel, et Lääs peaks samuti Aafrikas aktiivsemalt kanda kinnitama.

Üldises plaanis vaadatuna on Hiina laienemine Aafrikase muidugi üsna muljetavaldav, isegi ehk kõhedusttekitav, sest ainuüksi ntx Ugandas elab/töötab üle 2000 hiinlase, mitte vähem ka Egiptuses, Alźeerias, Marokos, Nigeerias ja Lõuna-Aafrika Vabariigis. Lisaks muidugi muudes Aafrika riikides elavad hiinlased.

Hiinlaste voog Mustale Mandrile ei ületa aga kindlasti Lääne riikide elanike asumist Aafrikasse ning Aafrika koloniseerimisest Hiina poolt ei ole just kõige paslikum rääkida, vaid Hiina on tänapäeval uus ja ähmane võim ning selle suurus ja tõus äratab kahtlust igas Lääne riigis. Pealegi Must Manner on igas mõttes must, k.a. poliitika- ja majandusvaldkonnas, milles on pikka aega tsirkuleerinud Lääne riikide raha ja poliitilised mängud. Hiina areenile astumine või mitte-astumine lähemas tulevikus ei mõjuta Aafrika vabaduse indeksit.

Venemaast. hr. Mihkesloni mõtteavalduses on Venemaa ja Hiina küll ühte patta pandud, kuid ntx eile oli Hiina CCTV 4-s arutelusaade, kus 30min jooksul analüüsiti Venemaa viimaseid arenguid. Hiina analüütikud olid kaunis umbusaldava hoiakuga Venemaa viimaste arengute suhtes - peamiselt käsitleti suhteid Valgevene, India ja Iraaniga ning tõdeti, et Venemaa on hakanud tugevdama oma positsioone maailma areenil ning üsna kahtlaste meetoditega - relvamüük ja gaasirelv. Lisaks oli selle nädala ühes lehes artikkel pealirjaga "Venemaal on hakanud puhuma Nõukogu Liidu tuul".

Maailma üldisest vabaduse arengust rääkides suurt midagi kiita ei ole tõepoolest, sest esiteks on võtmepiirkonnad konfliktsemaks läinud (Lähis-Ida, Afganistan-Pakistan) ning Euroopas tõstavad pead paremradikaalid (mis on aga üsna pikk, aeglane ja märkamatu protsess olnud külma sõja lõpust alates). Lisaks demokraatiate toetamine EL huvisfääris on ka osalt läbi kukkunud - peamiselt Kõrgõzstan, aga ka Ukraina. Esimeses valitseb senimaani suur segadus, pidevad demonstartsioonid, poliitikute tapmised, peaministri väljavahetamised. Taolises olukorras lubas Parlament enesekaitseks relva kandma hakata. Venemaa on küll Kõrgõzstani senine toetaja, kuid enda luureraportis kirjutas, et Kõrgõzstan on läbikukkunud riik ning tegelikult valitseb riigis ikkagi isiklike huvide rivaliteet. Eestis aga olen kohanud arvamust, et küll nüüd Kõrgõzstanis on hea, kuid riik on lihtsalt nii vaene ja harimata, et pole mõtet loota mingile erilisele demokraatiale.

Maailmas kerkivad üha enam esile suurriigid ning nende vahel hakkavad mängima strateegilised suhted, kus väikeriigil on üsna lihtne ohvriks osutuda. Kasuks tuleb aga erinevate osapoolte tundmine ning oma seisukoha kujundamine - alustuseks.
Marko Mihkelson ütles …
Tänud Reinule väga hea mõttearenduse eest. Ega see Hiina ja Aafrika suhe on praegu sama ähmane kui Hiina tegelik eesmärk maailmapoliitikas. Sama võimsalt arendab Peking ju läbikäimist Saudi Araabia ja teiste Pärsia lahe riikidega ning muidugi Iraaniga. Venemaa ja Hiina kõrvutiseadmine on vaid indeksist lähtuv, sest tegelikult on need kaks teineteise suhtes väga umbusaldavad, nagu Rein märgib ning nagu kogesin ise eelmise aasta aprillis Hiina sõidu ajal.
Priit ütles …
Kiidaks Reinu suurepärase kirjatüki eest. Lisaksin, et Hiina ja Venemaa (NL) suhted on mõrudad juba Hruštsovi päevilt. Olen endamisi mõelnud, et kas ka tänapäeval oleks võimalik mängida Hiina ja Venemaa üksteise vastu välja? Kissingerilikus stiilis kärpida mõlema ambitsioone ja mõjuvõimu maailmapoliitikas..... Lihtne öelda :)

Populaarsed postitused sellest blogist

IGAPÄEVANE FAŠISM MEIE SEAS

UUE VALITSUSE VÄLISPOLIITIKA JA VÄLJAKUTSED

Are we ready for World War III?