Aljoša annab Euroopale uue võimaluse

Kes vähegi on viitsinud jälgida viimaseid kuid veninud sõnasõda pronksmehe ümber, see mõistab, et asi pole kaugeltki monumendis. Tegemist on väga oskusliku provokatsiooniga Eesti Vabariigi vastu, mida kas teadlikult või kaudselt on juhitud meie sisemist rahu ning rahvusvahelist usaldusväärsust kõigutada püüdvate jõudude poolt.

Paar aastat tagasi saatis Venemaa välisministeerium memo Riigiduuma liikmetele, milles viitas Teise maailmasõja temaatika propagandistliku kasutamise olulisust eriti suhetes Eesti ja Lätiga. Ka mitmed minu endised kolleegid Moskva päevilt (olin Postimehe korrespondent Venemaal 1994-97) on korduvalt eravestlustes kinnitanud, et Vene väljaannete toimetustes on antud selgeid korraldusi Eesti näitamiseks natsimeelse ning sisemistes vastuoludes vaevleva riigina.

Riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšjov viitas veel novembris meie omavahelisel kohtumisel Moskvas üleolevalt, et teil eestlastel endil pole selge, kes oli 1944 vabastaja ja kes vallutaja. Selle jutu jätkuks andis ta mulle tookord SVRi avaldatud dokumendiraamatu, mille üheks eesmärgiks oli näidata - Eesti on kogu aeg olnud suurte käes peenraha.

Venemaa ei tegele selle küsimusega nii aktiivselt mitte sellepärast, et talle läheks väga korda, mis on ühe või teise monumendi saatus. Eriti, kui arvestada, millises seisus on nende endi sõjahauad ning paljud monumendid. Eesmärk on ilmne: sekkudes Eesti siseasjadesse (ka eelmise aasta 9. mai oli osa sellest) püütakse kasvatada oma otsest mõjujõudu siinsete poliitiliste jõudude üle ning ühes sellega ka võimet kujundada Eesti poliitilisi hoiakuid vastavalt Moskva soovidele.

Teiseks eesmärgiks on süvendada Eestist rahvusvaheliselt kuvandit, kui riigist, kes ei taju Euroopa ühtset väärtusruumi ning kellel on pidev paranoia Venemaa suunal. Sõnaga - kui Eesti midagi arvab Venemaast, siis pole Euroopa või NATO partneritel mõtet seda tõsiselt võtta, on Moskva lootus.

Olgugi, et pronksmehe saagas on vigu tehtud ka Eesti poolelt (eeskätt peaminister Andrus Ansipi ratsarünnak eelmise aasta mais), on siiski põhjust arvata, et Venemaa üldine soov suhteid pingestatuna hoida kumab läbi nende katkematust negatiivsest retoorikast. Venemaa pole 16 aasta jooksul kahjuks kordagi näidanud üles soovi seada suhteid Eestiga normaalseid, heanaaberlikke põhimõtteid arvestades.

Tõenäoliselt jätab president Ilves täna Riigikogus vastu võetud seaduse välja kuulutamata. Kahjuks ei taanda see otsus aga eelpool kirjeldet laiemat küsimust päevakorralt. Ükskõik kui palju me ka ei sooviks vabaneda mineviku taagast, jääb see meiega senikaua, kui Venemaale on ajaloorelv kasulikuks nuiaks ning ka seni, kuni Euroopa enda ajalooline narratiiv on lõhestatud.

Ma olen ajaloolasena nõus nendega, kes arvavad, et pole olemas täiesti ühtset narratiivi. Kuid siiski on olemas väärtuspõhiselt konsensuslik narratiiv, mis ei peaks olema sugugi võimatu saavutada ühtsemat Euroopat ihkavate riikide hulgas. Berliini müüri ju enam ammu ei ole!

Eelmise aasta algul Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees kommunismi kuritegusid hukkamõistvat resolutsiooni kaitstes nägin, kui vähene või vastuoluline on parlamendisaadikute (eriti vasakpoolsete poliitikute) hulgas arusaam Teise maailmasõja traagilistest mõjudest Ida- ja Kesk-Euroopa riikidele ja rahvastele. Samas õnnestus siis resolutsioon vastu võtta ning sellega esimest korda ka rõhutatult Euroopa tasandil öelda välja arvamus kommunistlike kuritegude hukkamõistust.

Mulle tundub, et ajal, mil räägitakse jälle külma sõja võimalikkusest ning Venemaa murettekitavatest arengutest, on Euroopal vajalik enesele otsa vaadata ning küsida - kas me oleme ajaloost õppinud ning mida peaksime tegema selleks, et juba läbielatud tragööidaid vältida. Suurem üksmeel ja solidaarsus meie ühtse identiteedi nurgakivi - ajalootunnetuse üle on hädavajalik.

Just sellepärast - lootuses Euroopa ühtse narratiivi järele, hääletasin ka mina täna selle seaduse poolt.

Kommentaarid

Vali Dool ütles …
Narratiivi andis president kooliõpilastele esinedes juba ära. Nüüd algab poliitiline ilkumine kesikute poolt :)
Anonüümne ütles …
hea Marko,

lubage end õnnitleda! ja mitte ainult.

see Riigikogu otsus oli juba kell kuus meie tublide uudistoimetajate poolt netis väljas! (Eesti aja järgi siis keskpäeval) pildiliselt jäädvustasin http://parisomakodu.blogspot.com/2007/02/nonii-me-oleme-uudistes.html, kuna praegu on seal juba uued põnevad sündmused üleval.

protsessidel on jumet, kui need sisendist ka väljundiks muunduvad. heaks, halvaks või keskpäraseks, selgitab hindamine (pro tulevik). paigalseis ei saa kuidagi olla edasiminek..

jääme siin huviga ootama Kadrioru seisukohta!

Leelo Maarja

Populaarsed postitused sellest blogist

IGAPÄEVANE FAŠISM MEIE SEAS

UUE VALITSUSE VÄLISPOLIITIKA JA VÄLJAKUTSED

Are we ready for World War III?