Eesti peab seisma Euroopa väärtuste eest

Tänane välispoliitika arutelu Riigikogu suures saalis oli oma sisult mitte kõige elavam ja inspireerivam, kuid eks valimiste lähedus vajutas oma pitseri. Kes soovib lähemalt lugeda, nendele lisasin siia ka lingi stenogrammile.

Kuuldavasti on mõne erakonna esindajad hilisemates meediakommentaarides tunduvalt raevukamad olnud, kuid eks vaatame, mida siis õhtused telesaated näitavad. Allpool aga toon enda ettekande, mille pidasin Isamaa ja Res Publica Liidu nimel:

"Pole mõistagi üllatus, et viimastel aastatel on maailm muutunud ohtuderikkamaks ning paljud arengud on lahenduste asemel pigem tekitamas uusi pingeid. Uue Külma sõja või suurema vastasseisu hingus pole kaugeltki enam üksikute analüütikute hoiatus, vaid üha rohkem leviv arusaam asjade tegelikust seisust rahvusvahelistes suhetes.´

Seejuures on olukord tunduvalt keerulisem, kui see oli viimase suurema globaalse murranguhetke ajal – Teise maailmasõja lõpul. Kui siis tõusis vaba ja demokraatliku maailma suurohustajaks sõjas võitjate poolele kuulunud Nõukogude kommunistlik totalitaarrežiim, siis nüüd on Külma sõja võitnud vabale maailmale vastandumist pooldavaid jõukeskusi palju rohkem.

Freedom House’i äsja avaldatud järjekordne analüüs vabaduse olukorrast maailmas näitab, et vaba maailma riikide arv - aga selliseid on 90 riiki ehk 47 protsenti - on viimasel kümndendil püsinud muutumatuna. Ehk siis võime öelda - vabadus kipub stagneeruma.Selliste riikide nagu Venemaa, Hiina, Venetsueela, Iraani ja teiste autoritaarsed võimusüsteemid on viimastel aastatel suutnud märkimisväärselt sisemiselt tugevneda ning laiendada ka oma mõju väljapoole. Paljuski on sellele kaasa aidanud energiavajaduse üleilmne kasv ning sellest tingitud soodne hinnakonjunktuur.

Seepärast võib küsida, kas vabaduse stagneerumine või ka kohatine sisemine õõnestumine tähendab ühtlasi autoritaarse ning inimõigusi ja demokraatiat tõrjuda üritavate süsteemide uut esiletõusu.

See, kui jõuliselt on Hiina näiteks võtnud ette mõjujõu kasvatamise Aafrikas, Ladina-Ameerikas ja Lähis-Idas , kuidas Iraan surub peale regionaalset võidurelvastumist, kuidas islamiäärmuslus imbub Euroopasse ning kuidas Venemaa mängib läänemaailma vastuoludel, on vaid viited väga olulistele arengutele, mis eraldi või ka koosmõjul võivad juba lähitulevikus seada tõsiselt ohtu vabaduse idee paljudes riikides.Kuna ka Eesti on sarnasel piirialal, kus meie naabriks on mitte vaba riik, siis on ilmne, et lähiaastatel üksnes süveneb lõhe väärtusskaalal. See on väga tõsine teema, mida me ei tohiks oma sisedebattides märkamata jätta.

Suure välise surve tingimustes on alati kaks teed – kas järeleandlikult konformeeruda (mõned nimetavad seda ka soometumiseks) või jääda oma põhimõtete juurde. Teiste sõnadega on valik heaolu tagava näilise, kuid hapra stabiilsuse ning lühemaajalisi pingeid tekitava, kuid siiski pikemaajalist turvalisust tootva väärtuspõhimõtetest lähtuva järjekindla poliitika vahel.

Kahjuks on seda valikut tunda ka Eesti sisemises arutelus. Kohati jääb mulje, et mõned meie poliitikud elavad soovunelmates ega taju maailmas valitsevaid reaalseid ohtusid. Eesti pole enam ammu neutraalne riik, mistõttu meie seotus läänemaailma väärtusruumiga ei ole ainult mõtteline.

Ma arvan, et on tulnud aeg nii meil kui Euroopal tervikuna kindlalt järgida omaaegse Külma sõja äraarvaja, Winston Churchilli üleskutest kartmatult rääkida ja kuulutada inimese vabaduste ja õiguste suuri põhimõtteid. Ta uskus, et läänemaailma põhiväärtused on selleks nurgakiviks, mida peab tingimata kaitsma ning mida ei tohiks muuta peenrahaks.

Eesti sugusel väikeriigil, kelle taju läänemaailma väärtusruumi tähendusest pole jõudnud hajuda heaolu ning poliitilise korrektsuse tingimustes, on mängida suur roll just nimetet põhimõtete kaitsel. Eestil on kõik võimalused tõusta Euroopa põhiväärtuste tunnustatud kaitsjate esirinda ning hinnatud partneriks demokraatia ja vabaduste edendamisel nii meie lähinaabruses kui kaugemalgi.

Just seepärast on Isamaa ja Res Publica Liit veendunud, et Eesti välispoliitiline missioon Euroopas ja laiemalt maailmas peab lähtuma eeskätt vabaduse ja vastutuse tasakaalust ning teadmisest, et tugevama kohus on kaitsta nõrgemaid ning vaba rahva kohus on kaitsta neid, kelle vabaduspüüdlusi ahistatakse.

Meie välispoliitiline tegevus peab olema kantud kindlast soovist luua kiirelt muutuvas maailmas Eestile pidevalt võime ja võimalus omaenda tulevikku puudutavate küsimuste otsustamisel kaasa rääkida. Meie eesmärgiks on luua Eestile maailmasuhtluses aktiivse ning tõsiselt arvestatava riigi tuntus, kelle sõna maksab.

Kuidas seda saavutada? Alustada tuleb valitsusest, kes seda mitte ainult sõnades ei soovi, vaid ka tegutseb ühtse meeskonnana selle eesmärgi nimel. Eesti välispoliitikal pole lihtsalt antud aega sisemiseks lõhestumiseks. Isegi, kui seda keegi väljastpoolt väga soosiks või koguni seda mahitada püüaks.

Eesti peab koos kõigi oma partneritega töötama väsimatult selle nimel, et läänemaailma põhiväärtused ei satuks mingilgi hetkel nõrkade poliitikute mängikanniks. Meie huvides on ühtne ja tugev Euroopa, kes oskab ja tahab seista oma liikmesmaade huvide eest ning tajub, mis peaks olema strateegilise partnerluse tegelikuks sisuks.

Saavutamaks paremat positsiooni Euroopa otsustajate hulgas, peab Eesti üha sihikindlamalt arendama ja avardama oma välispoliitilist võimekust. Kui tahame, et meie enda otsesed huvid oleksid kaitstud, peame suutma tajuda ning kaitsta ka oma Euroopa partnerite huve.

Eesti välispoliitikale on äärmiselt oluline, et juba lähiaegadel toimuks sisuline edasiminek Euroopa sisemise otsustusmehhanismi ajakohastamisel. Mida kiiremini luuakse Euroopa välisministri ametikoht, seda käegakatsutavamaks muutub ka tegelikult ühtne ja järjekindel Euroopa välispoliitika.

Kuid ühtset poliitikat on raske kujundada, kui meie – see tähendab Euroopa enda identiteet on väljastpoolt kergesti haavatav. Pean siin silmas Euroopa ühtse narratiivi hägusust. Just see on teinud võimalikuks katsed mängida Euroopa idaranda lääneranna vastu.

Eelmise aasta algul Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees kommunismi kuritegusid hukkamõistvat resolutsiooni kaitstes nägin, kui vähene või vastuoluline on Euroopa riikide parlamendisaadikute hulgas arusaam Teise maailmasõja traagilistest järelmõjudest Ida- ja Kesk-Euroopa riikidele ja rahvastele.

Ma olen ajaloolasena nõus nendega, kes arvavad, et pole olemas täiesti ühtset narratiivi. Kuid siiski on olemas väärtuspõhiselt konsensuslik lugu meist ja meie minevikust, mis ei peaks olema sugugi võimatu saavutada ühtsemat Euroopat ihkavate riikide hulgas. Berliini müüri ju enam ammu ei ole!"