Marko Mihkelsoni blogi

Vahelduseks üks väike lugemissoovitus. Äsja Berliinis käies võtsin lennukis lugeda selle aasta Foreign Affairsi esimest numbrit (jaanuar-veebruar). Kuigi peateema on neil seekord globaalsest tervishoiust, siis minu suuremat tähelepanu paelusid põhjalikud lood Afganistanist ja Hiinast. New Yorgi ülikooli õppejõud Barnett R. Rubin annab oma artiklis Afganistani päästmine minu arvates väga hea läbikõike tegelikest ja tõsistest probleemidest, mille ees NATO missioon seal seisab. Seejuures pole Rubin kirjutanud oma lugu kabinetivaikuses, vaid käinud ise 2006. aastal neli korda Afganistanis kohal. Pealegi on ta olnud ÜRO eriesindaja nõunikuks samades küsimustes, mis annab talle hea silla akadeemilise ning tegeliku maailma vahel. John Hopkinsi rahvusvaheliste suhete kooli Hiina spetsialist David M. Lampton võtab aga oma loos Hiina võimu näod üle käia peamised pidepunktid, mille abil tänast Hiinat ning tema rahvusvahelisi ambitsioone analüüsida. Samas numbris on lugemist veelgi: Fidel Castr...

Tänane päev Berliinis Bundestagis Euroopa Liidu parlamentide väliskomisjoni juhtide traditsioonilisel kohtumisel oli üle pika aja huvitav omalaadsete hulgas. Nii Saksamaa välisministri Frank-Walter Steinmeieri kui ka ÜRO eriesindaja Martti Ahtisaari esinemised ning sellele järgnenud diskussioonid oli haaravad. Püüan mõne sõnaga siin tagasilennul Berliinist Tallinna öeldu ja arvamused kokku võtta. Steinmeier käis oma kõnes üle Saksamaa eesistumise tähtsamad välispoliitilised teemad. Ta alustas ja lõpetas oma jutu sellega, et Euroopa edu on võimalik vaid läbi ühtsema käitumisega. Hea kuulda mehelt, kes ise on olnud ekskantsler Schröderi lähim nõuandja. Huvitav oli tähele panna, millises järjestuses tulid peast kõnelenud Steinmeieri teemad: Iisraeli-Palestiina konflikt, Iraani tuumaambitsioonid, Kosovo staatus, naabruspoliitika, Kesk-Aasia, Venemaa PCA ja Poola veto kontekstis, lähenev ülemkogu ning Berliini deklaratsioon (viimasest küll sisusse minemata). Mõistagi on eesistuja päevakord ...

Mitte ei saa vaiki olla. See, milline vihkamisest nõretav propagandaspami laviin on tabanud viimastel päevadel minu ja teiste Riigikogu liikmete e-postkaste, on muljetavaldav. Otsustasin siin blogis ära tuua ühe nendest e-kirjadest, mis on saadetud aadressilt juniks@gmx.de . Jätan selle targu kommentaarideta. See lihtsalt ei vaja neid. Küll aga loodan, et KAPO hoiab silmad lahti. Тупорылые эстонские ублюдки! Согласно гитлеровскому план «Ост» все прибалты , особенно эстонцы, которые относятся к неполноценной финно-угорской народности, подлежали превращению в немецких слуг и рабов и полному онемечиванию уже через двапоколения. Именно так бы все и произошло, если бы не русские солдаты которые освободили ваше поганое и неблагодарное племя. Может вам не по нраву был СССР, но во всяком случае, вам в нем жилось нехуже, а лучше, чем русским, и вам дали возможность сохраниться как народу. Мы не превратили вас в нацию прачек, свинопасов и дворников, какэто сделали бы немцы. Если бы не русские па...

Täna õhtul tutvustas hea kolleeg Andres Herkel Eesti majas oma uut raamatut "Vene mõistatus". Kirjastuse Ilmamaa poolt välja antud raamat on väga väärtuslik ja äärmiselt aktuaalne lisandus meie igapäevasesse välispoliitilisse diskursusesse. Eestlased peavad ennast tõsisteks Venemaa tundjateks. Paljud näivad teadvat Venemaast justkui kõik. Samas on tihti tundmine vaid pindmine. Sisemisi tõukejõudusid ning nende omavahelisi seoseid suudavad tajuda vähesed. Andress on kindlasti üks nendest, mistõttu tema uus raamat on kohustuslik kõigile, kes püüavad aru saada idanaabri vingerpussidest. Sellest annab tunnistust ka tõsiasi, et Andrese raamat on üks väheseid meie oma Venemaa käsitlusi. Tõsi, artikleid on ilmunud palju, kuid raamatuni on jõudnud mõni üksik. Andrese raamatu ilmumine peaks olema tegelikult omamoodi üleskutseks nendele, kes võiksid, kuid pole kas aega leidnud või tähtsaks pidanud oma teadmiste raamatuks vormimise. Andrese töökus ja samas põhjalikkus on muljetavaldav. ...

Mitte väga sageli ei kuku valitsused välispoliitika tõttu. Kuid just nii see juhtus äsja Itaalias. Romano Prodi juhitud kirju vasakpoolne valitsus ei suutnud kokku leppida, mida teha missiooniga Afganistanis ja ning kuidas suhtuda USA sõjaväebaasi Põhja-Itaalias. Hääletus Senatis lõi koalitsiooni lõhki. Valitsuskriisid pole Itaalias ju mingi haruldus, kuid sellest viimasest võiks näiteks Eesti peaminister siiski midagi kõrva taha panna. Ühe riigi rahvusvaheline maine ning võime sihikindlalt tegutseda pole mängukannid. Sellest sai kogenud Prodi aru ning palus presidendil valitsus laiali saata. Kahjuks on Eestis viimasel ajal antud liiga palju indulgentse koalitsiooni kuuluvate erakondade avalikele sahkerdamistele ning vassimistele, mistõttu tundub pidev valitsusesisene vastuolu riigi välis- ja julgeolekupoliitilistes küsimustes lapsemänguna. Kahju, selline kanapimedus võib meile väga kurvalt kätte maksta. Ainus hea lootus on siiski, et veidi enam kui nädala pärast on valimised:)

Tänane välispoliitika arutelu Riigikogu suures saalis oli oma sisult mitte kõige elavam ja inspireerivam, kuid eks valimiste lähedus vajutas oma pitseri. Kes soovib lähemalt lugeda, nendele lisasin siia ka lingi stenogrammile . Kuuldavasti on mõne erakonna esindajad hilisemates meediakommentaarides tunduvalt raevukamad olnud, kuid eks vaatame, mida siis õhtused telesaated näitavad. Allpool aga toon enda ettekande, mille pidasin Isamaa ja Res Publica Liidu nimel: "Pole mõistagi üllatus, et viimastel aastatel on maailm muutunud ohtuderikkamaks ning paljud arengud on lahenduste asemel pigem tekitamas uusi pingeid. Uue Külma sõja või suurema vastasseisu hingus pole kaugeltki enam üksikute analüütikute hoiatus, vaid üha rohkem leviv arusaam asjade tegelikust seisust rahvusvahelistes suhetes.´ Seejuures on olukord tunduvalt keerulisem, kui see oli viimase suurema globaalse murranguhetke ajal – Teise maailmasõja lõpul. Kui siis tõusis vaba ja demokraatliku maailma suurohustajaks sõjas võ...

Venemaa presidendi Vladimir Putini eilsed kaadrimuudatused valitsuses ning Tšetšeenias on tõlgendatavad kui osa käimasolevatest ettevalmistustest lähenevaks "valimishooajaks". Seda mõistab üheselt ka Venemaa meedia, mis täna on laialt teemat käsitlenud . Senise kaitseministri ning Putini "korporatsioonikaaslase" Sergei Ivanovi nimetamine esimeseks asepeaministriks on paljude arvates selge viide niinimetatud jõugrupeeringu (siloviki) positsioonide tugevnemisest. Seda nii sise- kui ka välispoliitikas. Rääkisin täna ühe oma Moskva tuttavaga, kes varem on töötanud Venemaa kindralstaabis. Ta on veendunud, et viimased arengud viitavad kindralstaabi (Juri Balujevski) rolli suurenemisele Venemaa strateegilistes küsimustes. Muide Balujevski äsjased kommentaarid ballistiliste rakettide taasrakendamise osas on kiiresti Venemaal toetust leidnud. Leningradi kunagise mööblipoe nr 3 osakonnajuhataja Anatoli Serdjukovi määramine uueks kaitseministriks on aga vastu võetud väga erine...

Eilne välispoliitika debatt Rootsi parlamendis oli esimene kord, mil moderaadist välisminister Carl Bildt (pildil) oma seisukohti tutvustas. Tõsi, juba eelmise aasta lõpul pidas ta programmilise kõne Rootsi välispoliitika instituudis , kuid nüüdne kõne oli ikkagi valitsuse positsioonide esitamine Riksdagi ees. Bildti seekordne esinemine oli süntees Rootsi välispoliitika prioriteetidest ning globaalsetest probleemidest. Kõne lõpus tõi Bildt välja Rootsi praeguse valitsuse kümme olulisemat välispoliitilist punkti, mis minu arvates suuresti kattuvad ka Eesti huvidega välispoliitikas. Rootsi suurima opositsioonipartei, sotsiaaldemokraatide välispoliitika eestkõneleja Urban Ahlin kurtis eelmisel nädalal Tallinnas, et Bildt ise ning tema juhitud välisametkond pööravat liiga harva tähelepanu Venemaale. Tõepoolest, kui detsembris peetud kõnes läks Bildt Venemaast vaikides mööda, siis eile ei jätnud ta teemat õhku. Tema seisukohad Nõukogude impeeriumi lagunemisest ning järelmõjudest leidsid tä...

Kes vähegi on viitsinud jälgida viimaseid kuid veninud sõnasõda pronksmehe ümber, see mõistab, et asi pole kaugeltki monumendis. Tegemist on väga oskusliku provokatsiooniga Eesti Vabariigi vastu, mida kas teadlikult või kaudselt on juhitud meie sisemist rahu ning rahvusvahelist usaldusväärsust kõigutada püüdvate jõudude poolt. Paar aastat tagasi saatis Venemaa välisministeerium memo Riigiduuma liikmetele, milles viitas Teise maailmasõja temaatika propagandistliku kasutamise olulisust eriti suhetes Eesti ja Lätiga. Ka mitmed minu endised kolleegid Moskva päevilt (olin Postimehe korrespondent Venemaal 1994-97) on korduvalt eravestlustes kinnitanud, et Vene väljaannete toimetustes on antud selgeid korraldusi Eesti näitamiseks natsimeelse ning sisemistes vastuoludes vaevleva riigina. Riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšjov viitas veel novembris meie omavahelisel kohtumisel Moskvas üleolevalt, et teil eestlastel endil pole selge, kes oli 1944 vabastaja ja kes vallutaja. Sell...

Viimasel ajal on nii Soome kui Rootsi kaitseministeeriumid avaldanud muret Venemaa arengusuundade üle ning sellest lähtuda võivast ohust lähinaabritele. Eriti on tähele pandud, et Venemaa võib kasutada Läänemerre rajatavat gaasijuhet ning kasvavat naftatransiiti oma sõjalise kohaloleku suurendamiseks regioonis. Asjaolu, et kaitseküsimustes tinglikult neutraalsed riigid Rootsi ja Soome on piisava avameelsusega osundanud Venemaa ohu kasvule, peaks rääkima juba iseenda eest. Pole kahtlust, et energiatarnete turvamine on muutumas strateegiliselt oluliseks küsimuseks ning seda globaalses tähenduses. Kirjutasin eelmine aasta ka siin blogis, et NATO peab suurendama oma tähelepanu energiaturvamisele . Siis sai kirjutatud ka ühest NATO salajasest raportist, mis rääkis võimaliku gaasikartelli loomisest Venemaa eestvõttel. Tänaseks on see juba nii avalik, et isegi president Putin ei eitanud seda oma äsjase kiirivisiidi ajal Katari (üks maailma suurimaid maagaasitootjaid muide), Saudi Araabiasse j...

Venemaa presidendi Vladimir Putini eilne kõne ning sellele järgnenud diskussioon Müncheni julgeolekukonverentsil (Wehrkunde) on kahjuks korduma kippuvaks kinnituseks sellest, et Külm sõda selle kaasaegses tähenduses on võtmas üles uusi tuure. Putini esinemine polnud üllatuseks nendele, kes jälgivad ning mõistavad Venemaal toimuvaid arenguid. Vastandumine eeskätt Ameerika Ühendriikidele ning läänemaailma väärtustele tervikuna on Kremli praegusele liidrile täielikult paratamatu. See on otsati loomulik kaitse nende mõjude eest, mis võimaluse saades annaksid Putini loodud süsteemile surmahoobi. Soovitaks siin lugeda kasvõi näiteks Carnegie Moskva keskuse analüütiku Lilja Ševtsova hiljutist intervjuud raadjojaamale Vabadus . Kui panna ritta kasvõi sellised Venemaaga seonduvad sõnumid või teemad kui polloonium 210 rünnak Londonis (Litvinenko mõrvamine); relvamüük Iraanile, Süüriale ja väidetavalt ka Hezbollah'le; demokraatias (Gruusia) ohu ning despootias (Valgevene) stabiilsuse nägemin...

Alates eilsest on Eesti välispoliitiline mõttekeskkond taaskord rikkam ühe väljaande poolest. Ilmus esimene number ajakirjast "Maailma Vaade". Tegemist on Euroopa Rahvapartei toetusel neli korda aastas ilmuma hakkava üllitisega, mille eesmärgiks on aidata kaasa meie koduse välispoliitilise arutelu elavdamisele ja rikastamisele. Kellel huvi ajakirjaga lähemalt tutvuda või ka kaastööd teha, võtke ühendust toimetusega ( anneli.kivisiv@irl.ee ). Ajakirja peatoimetajaks on Mart Helme. Minu artikkel "Maailma Vaate" esimeses numbris on pühendet Eesti välispoliitiliste mõttekodade arendamise vajalikkusele. Kuna ajakirjal puudub hetkel oma kodulehekülg, siis toon selle artikli siinkohal täies mahus: "Eesti on jõudnud aega ja seisu, kus on hädavajalik teha tõsine inventuur meie välis- ja julgeolekupoliitilises tööriistakuuris. Varsti pea kolmeaastane kogemus Euroopa Liidus ja NATOs on päramine aeg tajumaks, et meie rahvuslike huvide kaitse edasine edukus sõltub meie endi...

Lähis-Ida sündmustel järje hoidmine ning nende mõtestamine pole sugugi kerge ülesanne. Eriti, kui teema on meie jaoks piisavalt uudne ning otsati kauge. Samas olen veendunud, et kui me ei asu juba täna sihipäraselt oma teadmisi kasvatama nii poliitikute kui diplomaatide seas, siis on raske ka eeldada meie suuremat valmisolekut kaasarääkimiseks Euroopa Liidu poliitikate kujundamisel. Samas ei saa päris öelda, et meil poleks midagi tehtud. Läinud aasta novembris Iraagi ja Kuveidi külastamise ajal oli näiteks meeldiv tõdeda, et meie diplomaatide hulgas on inimesi, kes juba praegu on väga hea keelelise ettevalmistuse kui ka Lähis-Ida tundmisega. Pean siin silmas näiteks noort diplomaati Kadri Jõgi, kes lisaks kõigele sai väga hästi hakkama Iraagi peaministri Nouri al-Maliki tõlkimisega. Lisaks on meie välisteenistus asumas laienema Lähis-Itta, võttes eesmärgiks saatkondade loomise Egiptuses ja Iisraelis. Juba praegu on meie diplomaat Toomas Kahur tööl Afganistanis. Seoses sellega tahaks op...

Kuulsin täna oma Brüsseli sõpradelt, et esmaspäeval euobserver.com-is avaldet minu arvamuslugu Venemaast ja energiajulgeolekust, millele tegin viite ka ühes varasemas bloginupus, on leidnud kiiret tähelepanu ja vastukaja Euroopa Parlamendi liikmete hulgas. Väliskomisjoni uus esimees Jazek Saryusz-Wolski , kes on üks tuntumaid nimesid Poola saadikutest Brüsselis, pühendas oma eilses esinemises Euroopa rahvapartei energiajulgeoleku seminaril päris mitu lõiku minu artiklis esitatud mõtete kordamisele. Seejuures mõnes osas olid tekstid peaaegu kattuvad. Energiajulgeolek näib püsivat lausa 24 tundi kõikvõimalike kohtumiste ja arutluste päevakorras, mida praegu Euroopas peetakse. Ka oma tänasel lõunasöögil Rootsi parlamendi väliskomisjoni aseesimehe Urban Ahliniga rääkisime suurema osa ajast just nimelt energiateemadel, sealhulgas Läänemere kurikuulsast gaasitrassist . Gaasijuhtme teema on taas muutumas väga aktuaalseks, sest Euroopa Investeerimispanga president Philippe Maystadt ütles täna...

Esimene valimisdebatt ETVs on siis nüüdseks seljataga. Stuudios olid seitsme erakonna esindajad. Lisaks siinkirjutajale väitlesid välis- ja julgeolekupoliitika üle Sven Mikser, Enn Eesmaa, Toomas Alatalu, Urmas Paet, Aleksander Einseln ja Aleksei Lotman. Teemadeks olid välispoliitika üldine seis, lahkuvas valitsuses valitsevad vastuolud, suhted Venemaaga ning muidugi puuslik Tõnismäel, Iraagi missiooni tulevik ning kaitseväe korraldus. Saatejuhid Aarne Rannamäe ja Peeter Kaldre andsid esinejatele piisavalt vabad käed, mistõttu minu arvates oli tegemist ühe viimaste aastate elavama välispoliitika alase debatisaatega. Mõned Foorumid on küll olnud parajalt uimased ning igavad. Samas on seitse inimest stuudios pisut palju. Ega seda sisulist ütlemist oli ikka vähevõitu. Aga usun, et valija sai siiski pisutki konkse, mille kaudu ühe või teise erakonna suhtes oma arvamust kujundada. Esiotsa võib poolteist tundi olla justkui piisavalt pikk, kuid tegelikult jäi ikka ajaliselt kitsaks. Mõned tee...

Kellel kogemus, see teab, kui keeruline on pääseda oma arvamuslooga rahvusvahelise meediasse. Sesosas on mul täna põhjust head meelt tunda, sest pärast paarinädalast ootamist otsustas Euroopa Liidu üks mõjukamaid netiväljaandeid euobserver.com avaldada minu arvamusartikli energiajulgeolekust . Otsati on see samal teemal, millest kirjutasin ka mõni aeg tagasi Eesti Päevalehes. Mul on varemgi õnnestunud pääseda arvamuslugudega rahvusvahelisse meediasse ( The Moscow Times ja The Washington Times näiteks). Samas on ikka paganama keeruline konkurentsi- ja meeletust pakkumissõelast läbi murda, kui sul pole kasvõi ministrikatet või kaasautorlust suurriigi nimega. Samas on päris selge, et mida rohkem Eesti arvamusliidreid pääseb Euroopa või maailma väljaannetesse kirjutama, seda usaldusväärsem ning tõsiseltvõetavam on ka meie väikeriik.

Kui eelmises blogiloos esitasin pealkirja küsimusega (Kas valitsusel on ühtne välispoliitika?), siis pärast tänast Riigikogu istungit võib sõna "kas" ja küsimärgi ära kustutada. Peaminister Ansipi küünilised ning vastutustundetud vastused Eesti välis- ja julgeolekupoliitika päevaprobleeme puudutavatele küsimustele on tõsiselt murettekitavad. Tänasest jäi küll mulje, et Ansip ja Savisaar on juba enne valimisi sõlminud uue koalitsioonileppe. Selle sisuks näib aga olevat Eesti rahvusliku julgeoleku tegelike probleemide eitamine ning ühes sellega riigi rahvusvahelise maine ja usaldusväärsuse kahjustamine. Ansipi tänastest vastustest meie küsimustele võib aru saada, et ta ei tunnista tõsiseid probleeme, mis valitsevad Venemaa hoiakutes Eesti suhtes ning kiidab varajamatult heaks koalitsioonipartneri koostööleppe Ühtse Venemaaga. Kahjuks ei ole Eesti välispoliitika ühtne ega tõsiseltvõetav ka seepärast, et praegune valitsus on nagu vürstiriikide kogum, kus käib pidev maadejagamine ...

Täna on Riigikogu istungi päevakorras minu ja minu kolleegide arupärimine peaminister Ansipile , mille andsime menetlusse eelmise aasta lõpul. Teemaks Eesti välis- ja julgeolekupoliitika järjepidevuse küsimus Ansipi valitsuse tegevuse valguses. Mõistagi on küsimuse teravik suunatud Eesti valitsuse liikme Savisaare ning tema juhitud erakonna koostööle Venemaal demokraatlikke vabadusi ning õigusriigi põhimõtteid allasuruva ning Eesti-vastast tegevust toetava Ühtse Venemaaga. Kas Eesti saab nõuda Euroopa Liidult ühtset välispoliitikat, kui meie enda valitsus on keskaegsete vürstiriikide kombel killustatud ning pidev maadejagamine (otseselt ja kaudselt:)) ei viita ühtse meeskonna ja poliitika olemasolule. Kel soov vahetult osa saada selle arupärimise käsitlemisest, siis jälgige Riigikogust otseülekannet . Küsimuse arutamine algab kell 15.00.

Nendel päevadel on ilmumas Isamaa ja Res Publica Liidu järjekordna lehenumber. Võtsin selles kirjutada lühikommentaari Vene mõjude kasvust Eestis ning praeguse valitsuse tegevusetusest. Esitan selle siin tervikuna: "Hiljutisel kohtumisel poetas üks Venemaa nimekas poliitik mulle, et „meil läks kenasti korda Eesti raudtee tagasi osta”. See tuli nii siiralt ning vahetult, et jäi mulje, et tegemist oli mitte Venemaa, vaid Eesti valitsuserakonna esindajaga. See on paraku vaid üks ilmekas viide viimaste kuude arengutele, mille ühisnimetajaks on Venemaa üha kasvav mõju Eesti sisepoliitilistele otsustele. Eesti praegune valitsus eesotsas peaminister Andrus Ansipi ja välisminister Urmas Paetiga on korduvalt eiranud tõsiasja, et ühe koalitsioonierakonna – Keskerakonna leppeline seos Venemaa ainuparteiks pürgiva Ühtse Venemaaga mõjutab kui mitte otseselt, siis kaudselt kogu valitsuse otsustusruumi. Ansip võib küll kuulutada, et ta ei ole allunud välisele survele, kuid samas jätab valitsuse ...

Freedom House väljastas hiljuti oma järjekordse pingerea maailma riikidest viimaste vabadusastet hinnates. See ülevaade on saadaval Freedom House'i koduleheküljel . Kuigi tegemist on ehtameerikaliku lihtsustustehtega, näitab see siiski trende maailmas viimase kolmekümne aasta jooksul. Üks järeldustest on see, et niinimetatud vaba maailma riikide arv on viimasel kümndendil püsinud muutumatuna. Ehk siis - vabadus on stagneerumas. Venemaa, Hiina, Venetsueela ja Iraani autoritaarsed võimusüsteemid on viimastel aastatel suutnud märkimisväärselt sisemiselt tugevneda ning laiendada ka oma mõju väljaspool. Seejuures nimetatud riikide üheks ühendavaks jooneks on kas suur energiavajadus (Hiina) või siis energiaressursside olemasolu. Seepärast võib küsida, kas vabaduse stagneerumine tähendab ühtlasi autoritaarse ning inimõigusi ja demokraatiat allasuruvate süsteemide uut esiletõusu. See, kuidas Hiina on näiteks võtnud ette Aafrika sisuliselt uue koloniseerimise, kuidas Iraan surub peale võidu...