MRP erutab venemaalasi

Eelmise blogiloo jaoks netis pisut ringi liikudes leidsin meilegi väga huvitava avaliku arvamuse küsitluse tulemused. Levada Keskuse äsja korraldatud usutluses küsiti enam kui 1600 venemaalaselt: kas oleks vaja laialt valgustada neid sündmusi, mis järgnesid Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimisele.

Vastused olid vähemalt mulle päris üllatavad: 59 protsenti vastanutest arvas ühel või teisel viisil, et MRP järelmõjude laiem tutvustamine on vajalik. Vaid viiendik olid veendunud, et ajaloos sebimine polevat mõttekas. Ja ainult 7 protsenti ei teadnud Balti riikide okupeerimisele viinud paktist mitte midagi.

See on minu arvates väga oluline uudis. Eriti kontekstis, kus Venemaal on püütud massimeelsust kujundada dogmaatilise ajalootunnetuse pealesurumisega. Alles hiljuti tuli Riigiduuma spiiker Grõzlov välja arvamisega, et "Nõukogude rahva suure võidu" kahtluse alla seadmise peaks kriminaliseerima.

Igatahes on see küsitlus vajalik meilgi meelde jätta. Kui keegi Venemaa eliidist peaks MRPd kuidagi tähtsusetuks pidama, siis räägib see küsitlus hoopis teist keelt. Ja rahva sõna on püha, nagu teavad Kremli PR-geeniused.

Vene parlamenti pääseb vaid üks partei?

Kui uskuda viimaseid avaliku arvamuse küsitluse tulemusi (läbi viidud VTSIOMi poolt), siis 2. detsembril valitavasse Venemaa Riigiduumasse võiks teatud asjaolude kokkulangemisel pääseda vaid üks erakond - Ühtne Venemaa.

Praegusel hetkel annaks Ühtse Venemaa poolt hääle 47 protsenti kõigist küsitletutest, kommunistliku partei poolt 7 (ehk siis täpselt valimiskünnis), Õiglane Venemaa saaks 6 ja Liberaaldemokraatlik partei 5 protsenti.

Tegelikult pole asi ikkagi nii nukker. Kui arvestada neid, kes valima tulevad (49 protsenti), siis seal on just need neli nimetet erakonda kõik ületamas 7 protsendilise valimiskünnise (toetusega vastavalt 44, 16, 14 ja 8 %). Ei Jabloko ega Paremjõudude Liit (SPS) ei küünita ennast ligilähedalegi künnisele.

Teise avaliku arvamuse keskuse - Levada Keskuse, andmetel oleksid nelja liiderpartei reitingud sellised. Septembris toetas Ühtset Venemaad 55, kommuniste 18, Žirinovski parteid 11 ja Õiglast Venemaad 7 protsenti küsitletutest.

Mis puutub liidrit, siis paljuski saab selgemaks Ühtse Venemaa kongressil tuleval nädalal (1.-2.10.). Tänaseks on selge, et president Putin on juba andnud oma heakskiidu enese sidumiseks erakonna reklaamikampaaniaga.

Pole välistatud, et Putin võib ennast parteiga ka tihedamalt siduda. Mõned analüütikud on arvamusel, et Putin võib oma võimu säilitada pärast tuleva aasta märtsi just Ühtse Venemaa peasekretärina (võrrelduna kunagise NLKP peasekretäri staatusega).

Üks näib olevat aga juba selge. Nii nagu siinsegi blogi autor on varem arvanud, ei selgu Putini tegelik järglane mitte enne parlamendivalimisi. Ühtse Venemaa üks liidreid Boriss Grõzlov teatas äsja, et nemad teevad oma presidendikandidaadi (ehk siis "Putini kandidaadi") teatavaks alles pärast Riigiduuma valimisi.

Gruusial on ees rasked ajad

Viimaste päevade sisepoliitilised vapustused Gruusias (Georgias) kahasse pidevate provokatsioonidega Lõuna-Osseetia ja Abhaasia suunalt on asetanud president Mihhail Saakashvili juhitud riigi väga tõsise kriisi lävele.

Pole mingi saladus, et alates Rooside revolutsioonist 2003. aasta novembris on Venemaa teinud korduvaid katseid Gruusia võimude legitiimsust kahtluse alla seada ning riigi sisemist tasakaalu kõikuma lüüa.

Selleks on sobinud nii sisemise Vene-meelse opositsiooni varjamatu toetamine (näiteks Georgadze grupp), energia- ja majandusblokaadi kehtestamine kui pidev Tbilisi provotseerimine Lõuna-Osseetias ja Abhaasias. Miskit pole mõjunud. Isegi hiljutine ebaõnnestunud raketirünnak ei löönud Gruusiat verest välja.

Nüüd siis on endine kaitseminister Irakli Okruashvili andnud oma skandaalsete süüdistustega põhjuse esimesteks tõsisteks Saakashvili-vastasteks massimeeleavaldusteks.President ise pole veel midagi süüdistustele (nende hulgas tapmisele õhutamine) vastanud. Ta on tagasiteel New Yorgist.

Okruashvili endaga Tallinnas Pegasuse restoranis korra kohtununa võin kinnitada, et tegemist on väga kinnise (erinevalt paljudest tänasesse Gruusia eliiti kuulujatest) ja mõtteid enda teada hoidva tegelasega. Analüütikud on arvanud, et tema süüdistustele lõid eelduse kadedus ja ahnus.

Kuid olgu kuidas on, Gruusia vaenlastel on hetkel tugevad trumbid mängimiseks. President Putingi teatas reedel irooniliselt, et ei soovi, et "Venemaa kordaks Gruusia demokratiseerumisprotsessi".

Igatahes peab president Saakashvili käituma lähematel päevadel väga targalt ning suutma mitte üksnes Okruashvili enda arreteerimisega tõestama demokraatliku Gruusia tugevust.

Gorbatšovi kiituseks

Kuidagi teisiti kui vaid kiiduväärseks saab pidada täna Moskvas Gorbatšovi Fondi eestvõttel peetud ümarlauda "Mälu ja vastutus". 1937. aasta Suure terrori algusele ning selle mäletamisele pühendatud ümarlaual osundas Mihhail Gorbatšov ise mitmele väga olulisele, tänasele Vene ühiskonnale iseloomulikule muretendentsile.

Stalinismi ülistamine, ajaloos tehtud vigade eiramine ning noorte vähene teadlikkus repressioonidest on Gorbatšovi meelest tõsiseks probleemiks, mis takistavat Venemaa demokraatlikku arengut.

Mõneti isegi ootamatu seisukoht mehelt, kes viimasel ajal on kõigiti takka kiitnud Venemaa tänase eliidi tegevust. Viimane on aga kõigiti püüdnud vältida negatiivsete toonide lubamist ametlikku ajalookäsitlusse.

Igatahes tuleb Gorbatšovi julgustada jätkama tema kunagise liitlase Aleksander Jakovlevi tööd, kelle surma järel on stalinistlike repressioonide uurimine ning laiem teadvustamine muutunud tabuteemaks. Venemaa ise vaid võidaks sellest, kui julgeks avaralt ja kriitiliselt mõtestada oma keerulist lähiajalugu.

Birma mungad või kunstrinnad?

Miks peaks Birma mungad ja nende mure meile korda minema, võiks võhiklikult küsida? Palju põnevam ju teada, mida arvab Liis Lass kinnisvarast ning mitu korda nädalas vahetab Anu Saagim silikoone. Elu kirevus pole ju mingi patt. Iseasi, mida keegi tähtsaks peab.

Kui aga veidi tõsisemalt, siis just praegu Birmas arenevad sündmused peaksid ka Eestit kui Euroopa Liidu liikmesmaad tõsiselt muretsema panema. Juba täna õhtul koguneb Briti peaministri Browni ettepanekul ÜRO julgeolekunõukogu, et arutada sanktsioonide karmistamist Birma sõjalise diktatuuri vastu.

Kindlasti peaks ka Eesti selgelt väljendama oma muret Birmas kujunenud olukorra suhtes, kus võimud on rakendamas vägivalda munkade rahumeelse meeleavalduse mahasurumiseks. Meie tegevus peaks olema suunatud koos partneritega ka Euroopa Liidu jõulisema positsiooni kiirele kujundamisele.

Võib küsida, et miks Eesti peaks siin midagi arvama või tegema? Peab küll, sest erinevalt mõningatest ekslikest arvamustest, pole Eesti kaugeltki ühe teema riik. Meie välispoliitilise maailmanägemise üheks peateljeks on demokraatia, õigusriikluse ja inimõiguste kaitse ning rõhutud rahvaste vabaduspüüdluste toetamine. Ja siin pole vahet, kas me räägime globaalse "maailmaküla" lähematest või kaugematest naabritest.

Sõjalise diktatuuri murenemine Birmas oleks suureks võiduks demokraatlikule maailmale. Eriti tähtis on see ajal, kui nii mitmeski maailmanurgas on samas tugevenemas autoritaarsed ja vabadusi mahasuruvad tendentsid.

Lisaks teema olulisusele võtsin Birmast kirjutada ka seetõttu, et sattusin lugema EPLi ajakirjaniku Tuuli Augi tänast Offline lugu. Tahan Tuulit igati julgustada mõttes, et Birma (aga ka Iraagi, Iraani, Pakistani jm) teema on meile oluline. Ta ei pruugi olla lugejahuvi tipus, kuid paraku ei seisa elu koos ainult edetabelitest. Eesti on väike avatud riik, kes on suuresti mõjutet maailmas toimuvast. Ka Birmas toimuvast. Seepärast oleks kirjutamine väga vajalik, ehk põnevam veel kohapealgi ära käimine.

Kreml jätab kaardid enda teada

Venemaa valitsuse uuendatud koosseis ei reeda ühtegi tõsisemat märki eelseisvaid valimisi silmas pidades. President Putin jättis sisuliselt kõik favoriidid oma endistele kohtadele. Lisaks senistele peamistele Putini "mantlipärijatele" Sergei Ivanovile ja Dmitri Medvedjevile on nüüd siis juures peaministrina Viktor Zubkov.

Olgugi, et viimase reiting on hetkel ligi 9 korda väiksem kui Ivanovil (vastavalt 4 ja 34), pole kaugeltki kindel, kellele Putin lõpliku panuse teeb. Mäng alles algab. Lähematel nädalatel keskendutakse tõenäoliselt parlamendivalimistele. Mõistagi on see aeg ka favoriitide omavaheliste jõuvahekordade selgitamiseks.

Suurimaid jõupingutusi peab tegema mõistagi Zubkov, kellel oleks reitingu tõstmiseks lisaks paljale administratiivsele ressursile vaja ka mingeid välist sära või efekti pakkuvaid käike. Võimalusi on erinevaid, kuid loodetavasti pole need võrreldavad Putini sõjakampaaniaga 1999.
aasta sügisel.

Kolmest uuest ministrist on kindlasti kõige nimekam Dmitri Kozak, kes pääseb Põhja-Kaukaasia "vangistusest". Miks mitte, ehk võib ka Kozaki edutamise taga näha võimalikku varjatud favoriiti. Igatahes on Putin mõista andnud, et tema "jah"-sõnale võivad loota kuni viis kandidaati.

Angela Merkel tegi ajalugu

Saksamaa liidukantsler Angela Merkel tegi pühapäeval ajalugu. Vaatamata Hiina hoiatustele majandussuhete võimalikust halvenemisest Berliiniga kohtus Saksamaa poliitiline liider Tiibeti eksiilis viibiva usujuhi Dalai Lamaga.

Merkelile endale oli see juba teine kord kohtuda Dalai Lamaga (eelmine opositsiooniliidrine 2005), kuid ükski varasem Saksamaa liidukantsler pole seda sammu söandanud astuda. Sisuliselt jätkas Merkel sama liini, mille oli võtnud äsjasel Hiina reisil, kui igal võimalikul juhul tõi teemana sisse inimõigused.

Osaliselt võib Merkeli sammu taga näha teravnevat vastasseisu Saksamaa koalitsioonipartnerite vahel, sest sotsiaaldemokraadist välisminister Frank Walter Steinmeier on jälle libisemas rohkem huvidest lähtuva välispoliitika suunas. Mõelgem tagasi kasvõi Steinmeieri hiljutisele Eesti visiidile ja seal väljaöeldule.

Merkeli samm väärib minu arvates kõigiti tunnustust. Eriti ajal, kui reaalpoliitilised mängud suurriikide vahel on kujunemas selgeks "moejooneks". Loodetavasti on Merkel siin teenäitaja kogu Euroopa Liidu hoiakus.

IRLi ettepanekud Eesti Euroopa poliitikale

Euroopa Liidu asjade komisjoni (ELAK) tänasel istungil võtsime arutada valitsuse raamdokumendi "Eesti Euroopa Liidu poliitika 2007-2011" eelnõule laekunud fraktsioonide ja komisjonide muudatusettepanekuid ja nende menetlemist.

Mul on hea meel, et alates selle dokumendi sünnist saadik suve hakul on ELAK olnud sisuliseks kaasarääkijaks. Tänasele istungile esitatud arvamused ja ettepanekud saadame esmaspäeval edasi valitsuele, et siis juba uuesti komisjonis dokumendi uuendatud variandi arutelu jätkata. Ma ei välistaks, et nimetatud raamdokumendi üldarutelu võiks toimuda riikliku tähtsusega küsimusena Riigikogu suures saalis.

Suurema aruteluni jõudmiseks tuleb aga valitsusel läbi töötada meie ettepanekud, sealhulgas ka Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni oma:

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni muudatusettepanekud „EESTI EUROOPA LIIDU POLIITIKA 2007-2011 EELNÕU” kohta

1. Sissejuhatuses lisada punkti „Eesti huvides on võimalikult kiire täielik lõimumine Euroopa Liiduga” uus alapunkt järgmises sõnastuses: „Eurole üleminek on Eesti jaoks esmatähtsusega, et tagada jätkusuutlik majandusareng.”

2. Osa I lehekülg 7 lõiku, mis algab sõnadega „ - teiseks, majanduskasvu ja tööhõive strateegia ..” lisada järgmine lause: “Oluline on õppida senise perioodi puudustest, et teises järgus samu vigu mitte korrata.”

3. Osa I peatükki „Konkurentsivõime tõstmine” lisada, et Eesti peab ELi konkurentsivõime edasisel arendamisel esmatähtsaks ka “Vaesemate piirkondade jätkuvat arendamist.”

4. Osa I peatüki „Konkurentsivõimeline haridus” kolmanda lõigu lõppu lisada järgmised laused: „Lisaks elukestva õppimise ja formaalse hariduse arendamisele, on oluline toetada ja tunnustada mitte formaalse õppimise vorme. Euroopa vabatahtlike pass oleks hea praktika tunnustada mitte formaalse õppimise raames omandatud teadmisi ja kogemusi.”

5. Osa II peatükis „E-teenused” muuta lause „Patsientide liikuvuse suurenemisest lähtudes peame vajalikuks tervishoiu infosüsteemide edasiarendamist , et võimaldada paremat andmete vahetamist erinevate liikmesriikide tervishoiuinstitutsioonide vahel.” ja sõnastada see järgmiselt: “Patsientide liikuvuse suurenemisest lähtudes peame vajalikuks tervishoiu infosüsteemide edasiarendamist ja ühtlustamist, et võimaldada paremat andmete vahetamist erinevate liikmesriikide tervishoiuinstitutsioonide vahel.”

6. Osa III peatükis “Siseturg ja energiaallikate mitmekesistamine” muuta lause “Toetame Eesti ja Soome vaheliste täiendavate elektriühenduste loomist ning peame oluliseks Poola ja Leedu vahelise elektriühenduse rajamist” ja sõnastada see järgmiselt” Toetame Eesti ja Soome ning Eesti ja Rootsi vaheliste täiendavate elektriühenduste loomist ning peame oluliseks Poola ja Leedu vahelise elektriühenduse rajamist.”

7. Osa III peatükis „ Euroopa-Liidu energeetika-alased välissuhted ja varustuskindlus” lisada esimese lõigu lõppu järgmine lause: ” Eesti toetab Euroopa Parlamendi selle sisulist initsiatiivi ja üleskutset Euroopa Komisjonile välja töötada energeetika-alane välispoliitika.”

8. Osa III peatükis “Euroopa Liidu energeetika-alased välissuhted ja varustuskindlus” lisada esimese lõigus lõppu lause: ”Eesti leiab, et Euroopa koostöö energia alal Venemaaga peab tuginema Venemaa ühinemisega Euroopa Energiahartaga, mille saavutamine peab saama prioriteediks Euroopa – Venemaa dialoogis.”

9. Osa V peatükki „Majandus- ja rahaliidu laienemine” täiendada sobivas kohas järgmise lausega: „Üleminek eurole on Eesti üks peamisi prioriteete, et tagada jätkuv majanduskasv ja konkurentsivõimelisus teiste liikmesriikide hulgas.”

10. Osa VI peatükis „Euroopa Liidu justiitskoostöö kolmandate riikidega” muuta lause „Oluline on, et neid instrumente reaalselt ka rakendama asutaks.” ja sõnastada see järgmiselt: “Oluline on, et neid instrumente reaalselt ka rakendama asutaks ning et nende rakendamist kontrolliksid sõltumatud rahvusvahelised järelvalveorganid.”

11. Osa VI peatükis “Ränne”

11.1. muuta lause “Euroopa Liidu rändepoliitika ei keskenduks üksnes ebaseadusliku sisserände tõkestamisele, vaid hõlmaks koostööd sisserändajate päritolu- ning transiitriikidega, võtaks arvesse Euroopa Liidu ning liikmesriikide tööjõuturu vajadusi ning aitaks kaasa sisserännanute integreerimisele.” ja sõnastada see järgmiselt: ”Euroopa Liidu rändepoliitika ei keskenduks üksnes ebaseadusliku sisserände tõkestamisele, vaid hõlmaks koostööd sisserändajate päritolu- ning transiitriikidega, võtaks arvesse Euroopa Liidu ning liikmesriikide tööjõuturu vajadusi, sisserändega kaasnevaid sotsiaalkultuurilisi riske ning aitaks kaasa sisserännanute integreerimisele.”

11.2. ning lisada eeltoodud lause järgi järgmine lause: “Põhieesmärgiks on Euroopa Liidu siseste tööturu piiride täielik kadumine, mis tagaks kõigi liikmesriikide kodanikele võrdsed võimalused Euroopa Liidu tööturul.”

12. Osa VII peatükis „Eurooa Liidu laienemisprotsess” muuta lause” Eesti eesmärk on tagada Euroopa Liidu laienemise jätkumine vastavalt senistele põhimõtetele, seadmata täiendavaid kriteeriume.” ja sõnastada see järgmiselt: ”Eesti eesmärk on tagada Euroopa Liidu laienemise jätkumine vastavalt senistele põhimõtetele, seadmata täiendavaid kriteeriume, samas pidades oluliseks kehtivate kriteeriumite täielikku täitmist.”

13. Osa VII peatükis „Altlandiüleste suhete tähtsus Eesti ja Euroopa Liidu jaoks” muuta lause „Eesti huvides on Euroopa Liidu ja USA suhete püsimine kindlatel alustel, mis areneks üha sihipärastatuma ja suurema majandusliku integreerituse ning poliitilise üksmeele suunas.” ja sõnastada see järgmiselt: ”Eesti huvides on Euroopa Liidu ja USA suhete prioritiseerimine ja püsimine kindlatel alustel, mis areneks üha sihipärastatuma ja suurema majandusliku integreerituse ning poliitilise üksmeele suunas.”

14. Osa VII peatükis „Euroopa naabruspoliitika”

14.1. muuta lause „Eesti toetab viisalihtsustus- ja tagasivõtulepingute üle läbirääkimiste alustamist Gruusiaga võimalikult peatselt.” ja sõnastada see järgmiselt: “Eesti toetab viisalihtsustus- ja tagasivõtulepingute üle läbirääkimiste alustamist ning vabakaubandusleppe sõlmimist Gruusiaga hiljemalt 2008. aastal.”

14.2. lisada viimase lõigu lõppu järgmine lause: „Oluline on arendada energiaalast koostööd Kesk-Aasia riikidega.”

15. Osa VII peatükis „Venemaa” muuta lause” Toetame uue kehtivat partnerlus- ja koostöölepingut asendava raamlepingu sõlmimist.” ja sõnastada see järgmiselt: ” Toetame uue, ülalnimetatud väärtustele baseeruva, kehtivat partnerlus- ja koostöölepingut asendava raamlepingu sõlmimist.”

16. Täiendada teksti sobivas kohas järgmiselt: „Eesti strateegiliseks eesmärgiks on teha aktiivseid ja koordineerituid jõupingutusi saavutamaks lähemas tulevikus poliitilise hinnangu andmine totalitaarsele kommunismile ning selle tekitatud pärandile. Selline hinnang on vajalik anda autoriteetsel rahvusvahelisel tasandil (nt. Euroopa Parlamendi resolutsioonina), mis eeldab tihedat koostööd ja koordineerimist kõigi Euroopa Liidu liikmesriikidega, aga ka muude kommunistliku diktatuuri all kannatanud rahvastega. Kommunistliku totalitarismi selge hukkamõistmine tähendab Eesti ja tema lähima ümbruskonna turvalisuse ja stabiilsuse kindlustamist, ning on eelduseks mineviku probleemide ületamisele ja heanaaberlike suhete arendamisele Vene Föderatsiooniga.”

Välisministeerium magab?

Vaatasin huvi pärast täna hommikul välisministeeriumi kodulehekülge, et kuidas on nad edastanud uudisotsust seoses Nord Streami taotluse tagasilükkamisega. Ja pidin nukralt tõdema, et viimaste päevade olulisimast sise- ja ka välispoliitilisest otsusest pole kirjutatud ridagi.

Pressiteadete all 20. septembri kohal ilutseb eestikeelses versioonis tühjus, inglise keeles võib leida aga infopostituse teemal "Üks okupatsioon asendus teisega". Viimane on küll hea ja vajalik materjal seoses läheneva 22. septembriga, kuid välisministeeriumist ootaks praegu Nord Streami loo lahtiseletamist. Muide, ministeeriumi veebikeskkonnas võiks siiski olla esindatud ka vene keel.

Mul pole kahtlust, et meie diplomaadid on eilset valitsuse otsust seletanud oma kolleegidele Euroopas. Kuid paraku näitab ministeeriumi veebikeskkond, et mitte kõik ressursid pole siiski rakendatud võimalike väärtõlgenduste ja infoparasiitluse vältimiseks.

Nii palju siis meie kuulsast e-võimekusest. Paraku pole välisministeeriumi veebikeskkond ainus näide. Ka siinse maja, Riigikogu internetikeskkond on pidevalt aegunud staatuses ega suuda kaugeltki kasutada neid võimalusi, mida kaasaegne infotehnoloogia pakub.

Selgroogne otsus annab meile võimaluse

Eile õhtul helistas mulle üks Nord Streami palgaline töötaja ning soovis, et Eesti valitsus teeks "targa otsuse". Valitsus tegigi täna targa teo, langetades vähem kui minutiga konsensusliku otsuse - Nord Streami taotletud merepõhja uuringuluba jääb andmata.

Kujunenud rahvusvahelises olukorras ning olemasoleva informatsiooni aluseks võttes oli see ainuvõimalik otsus. Seejuures tahaks osundada ühele kõrvaltahule. Viimastel päevadel on osundatud, et sisepoliitilised debatid on justkui segamas meie välispoliitikat. Arvan, et siin on miskit segi aetud. Poliitikud (mitte ministeeriumi ametnikud) ju ongi need, kes läbi avaliku debati kujundavad seisukohad ning positsioonid. Ka välispoliitikas. Ja konsensus sündis ikkagi.

On ilmne, et langetatud otsus tõmbab kiiret rahvusvahelist tähelepanu. Juba on sellest kirjutanud suuremad meediaagentuurid. Juba on ajakirjanikud helistamas Venemaalt ja Euroopa linnadest.

Pole välistatud, et torujuhtme lobijõud võivad ette võtta ka Eestit mustavaid infokeeriseid. Seepärast on äärmiselt oluline meie aktiivne väljapoole seletamine ning olemasolevate materjalide (nt Teaduste Akadeemia seisukohtade) levitamine.

Samas annab tänane valitsuse otsus võimaluse meie aktiivsemale tegutsemisele Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika kujundamisel. See on eriti aktuaalne Euroopa Komisjoni eilse energiajulgeoleku tugevdamist soosiva otsuse valguses.

Samm õiges suunas

Viimasel paaril aastal on Euroopa Liidus väga palju räägitud ühtsest energiapoliitika tähtsusest ja vajadusest. Alates Vene-Ukraina gaasikriisist 2006. aasta jaanuaris suurema hoo saanud arutelud on päädimas konkreetsete ettepanekutega.

Euroopa Komisjoni energiavoliniku Andris Piebalgsi täna avaldatud ideekavand ühenduse elektri- ja gaasituru reguleerimisest ning konkurentsivõime tõstmisest on kindlasti julge samm ühtsema energiapoliitika ning samas ka turvalisema energiajulgeoleku suunas. Kuigi on raske uskuda, et Euroopa suurte gaasi- ja elektrikompaniide demonopoliseerimine võiks kiirelt teoks saada, on osundus võimalikele ja põhjendatud arengutele komisjoni poolt tehtud.

Esitatud dokumendi üheks peamiseks ideeks on tootmise ja transpordivõrgustiku lahutamine elektrit ja gaasi tootvates energiakompaniides. Suurbritannia avatud energiaturg on Pieblagsi väitel heaks kinnituseks konkurentsi ja tarbijasõbralikuma hinnakujunduse toimest.

Selge on see, et Piebalgsi kava tekitab ühenduse 27 liikme seas tõsist vaidlust. Eriti võiks vastumeelsust eeldada Saksamaalt ja Prantsusmaalt. Puudutab see ju näiteks ka meid seoses Eesti Energia tänase monopoolse staatusega. Samas on näiteks Suurbritannia, Iirimaa, Holland, Rootsi ja Hispaania jälle vägagi demonopoliseerimise poolt.

Kuid kaval on teinegi ja ehk isegi olulisem idee. Nimelt soovib Euroopa Komisjon piirata kolmandate riikide energiahiidude laiutamist ühenduse strateegilistes energiavõrkudes. Kui selle idee õnnestub tõepoolest ellu viia, siis see avaldab väga tuntavat mõju mitte üksnes Euroopa ühtse energiapoliitika tegelikustamisele, vaid ka ühenduse enda tugevamaks muutmisele.

Välisministri alusetu kartus

Välisminister Urmas Paet on põhjendanud Nord Streamile meie majandusvööndi merepõhja uurimisloa andmise soovi eeskätt sellega, et vastasel korral kaotaks Eesti oma partnerite seas usaldusväärsust.

Mulle tundub, et see on siiski pisut õõnes seletus. Kuidas on meil võimalik midagi kaotada, kui meie otsustada on Eesti rahvusliku julgeolekuga seotud küsimused? Ja kui kellelgi on küsimusi, miks me teeme ühe või teise otsuse, siis eeskätt välisminister koos diplomaatidega on kohustet seda lahti seletama.

Täna siin Kura säärel Nidas toimunud kohtumisel oma Leedu, Poola ja Läti kolleegidega veendusin veelkordselt nii selles, kui ühiselt me mõtleme näiteks suhetest Venemaaga kui ka selles, et Nord Streami juhtkond pole veenvalt seletanud ega kaitsnud oma projekti majanduslikke ning keskkonnariske puudutavaid küsimusi. Kõik neli riiki väljendasid oma sügavat skepsist Läänemerre rajada kavatsetava gaasijuhtme suhtes.

Tänane Eesti Päevaleht osundab oma uurimisloos, et Eesti välispoliitikas kipub nappima proaktiivsust ning eesmärgikindlust. Paraku on Nord Streami juhtum üks nendest näidetest, kus esiplaanil on ettevaatlik järeleandlikkus ning selgrootus.

Eesti ei pea kindlasti mitte lahmima ega emotsioonidesse laskuma, kuid rahvuslike huvide eest seismist ei tohiks mingil viisil alavääristada. Rahvusvaheliste suhete seis on tervikuna keeruline ning sellepärast peame olema eriti ettevaatlikud riskikeskonna suurendamise lubamisega oma lähinaabruses. Nord Stream paraku pole aga suutnud veenda, et nende projekt on riske haldav ja maandav.

Leedulaste topeltusk

See, et leedulased on topeltusksed, leidis neil päevil veelkordse kinnituse. Kuigi eile kaotati korvpalli Euroopa meistrivõistlustel õnnetult Venemaale, siis täna saadi veenva võiduga Kreeka üle pronksmedalid.

Kui eile õnnestus mul jälgida siinse rahva korvpallivaimustust Vilniuses, siis täna siin, sügiseselt rahulikus Nidas, küll keegi tänavatel ei huilanud, kuid kõik rääkisid korvpallist ikkagi. Vaimustusega!

Pole midagi öelda. Leedulastel on, mille üle uhked olla. Loodetavasti suudab Leedu korvpallikoondis pakkuda sama hea elamuse ka tuleva aasta olümpiamängudel.

Siin kaunis Nidas, mis tõesti on suure puhkusteaja järel kui välja surnud, leiab esmaspäeval aset Leedu, Läti, Eesti ja Poola parlamentide Euroopa Liidu asjade komisjoni esimeeste traditsiooniline kohtumine.

Päevakorras on kõige muu hulgas ka suhtumine Nord Streami projekti. Eks siis näe, mis mu kolleegidel öelda on. Igatahes on paljude pilgud praegu Eesti valitsusel, kelle teha on kaalukas otsus.

Gordon Browni katseaeg

Täna Sirbi vahel ilmunud Diplomaatia on oma sisu suuresti pühendanud liidrimuudatustele Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. Head lugemist minu arvates nagu ikka Diplomaatiale kohane päris palju. Kadri palvel kirjutasin seekord Briti peaministri Gordon Browni ees seisvatest väljakutsetest. Alljärgnev siis täna ilmunud artikkel:

"Lonkavate partide ajastu näib selleks korraks Euroopas möödas olevat. Liidriprobleemi põdenud suurriigid nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia on tänaseks kõik saanud endale uued juhid. Nicolas Sarkozy, Angela Merkeli ja Gordon Browni poliitilised mandaadid on küll erinevad, kuid nende kõigi jõuline esiletõus annab lootust Euroopa nähtavuse kasvule globaalpoliitikas.

Saksamaal on Angela Merkel juba suutnud näidata ennast võimeka liidrina, kelle juhtimisel saavutati märkimisväärne läbimurre Euroopa Liidu reformileppe osas ning suudeti hoida üksmeelt suhetes Venemaaga. Kas see oleks olnud samaväärne Gerhard Schröderi ajal?

Prantsusmaal on Nicolas Sarkozy, kes nimetet kolmest omab ehk tugevaimat poliitilist seljatagust, püüdnud ennast kiiresti distantseerida eelkäija tegudest või tegematajätmistest. Chiraci „ujuv” välispoliitika on asendumas Sarkozy energilise ning läänemeelsema hoiakuga.

Siinse loo peategelane - Gordon Brown, on küll veel oma tee alguses, kuid vähemalt rahva usaldus parteivangerdusega peaministriks saanud Brownile on piisav julgemate sammude astumiseks.

Kui veel kevadel kaheldi, kas leiboristide sisemine liidrivahetus ning Browni peaministriks saamine pole mitte vesi tooride veskile, siis tänaseks on ilmnenud astutud sammu õigsus või õigeaegsus.

Vähemalt briti avaliku arvamuse augustilõpu küsitlus annab veenva juhtkoha leiboristidele (41 protsenti), kelle kaheksapuntkiline edu tooride ees viitab vasakpoolsete võimalusele oma kümneaastast valitsemisaega veelgi pikendada. Liberaaldemokraadid on samas jäänud oma 14protsendilise toetusega selgelt tahaplaanile.

Kuid paljudelegi analüütikutele on kõige hämmastavamaks tulemuseks Browni selge personaalne ülekaal tooride noore liidri, David Cameroni üle. Vaatamata Brownile etteheidetud karismanappusele on ta vähemalt praeguseks suutnud kinnistada avalikkuses arvamise, et just tema on parim peaminister, keda britid usaldavad.

Kui Brown on parim peaminister 44 protsenti küsitletute arvates, siis Cameroni näeksid hea peaministrina vaid viiendik küsitletutest. Liberaaldemokraatide juhile Menzies Campbellile usaldaks riigijuhtimist vaid kuus protsenti küsitletutest.

Ja kuigi neid häid numbreid ja toetust nimetavad kriitikud vaid leiboristide „mesinädalateks”, on siiski ilmne, et Brownil on olemas suurepärane võimalus enda näoga poliitika kujundamiseks ning elluviimiseks.

Iseasi on küsimus, milline ikkagi see nägu ja tegu on? Eriti, mis puudutab Browni tegevust rahvusvahelisel areenil, sealhulgas Euroopa Liidu kontekstis. Kui näiteks Browni lõunanaaber Sarkozy on endast nii enne kui pärast kevadisi presidendivalimisi suutnud jätta rahvusvahelistes küsimustes jõuliselt kaasarääkiva ning otsati suunda näitava poliitiku mulje, siis Browni puhul on tegemist „varjatud suurusega”.

Kümme aastat edukalt Briti rahandusministrina tegutsenud Brown ei tunne ennast mitte kõige kindlamini välispoliitilistel teemadel, mistõttu ei ole tänaseni ta söandanud välja tulla oma visiooniga Suurbritannia rollist rahvusvalistes suhetes.

Browni tugev introvertsus ei tule siin muidugi kasuks. Mitmed Browni hästi tundvad inimesed on näinud temas kontrollifriiki, kes püüab oma karismadefitsiiti kompenseerida bürokraatliku askeldamisega. Endine siseminister Charles Clarke on öelnud, et Brownil on teatavad „psühholoogilised” probleemid, samas kui endine kabinetisekretär Lord Turnbull on teda kutsunud koguni „stalinistiks”.

Browni juhiomadused võivad kujuneda võtmeteguriks eriti just tema rahvusvahelises tegevuses, kuna sisepoliitikas on ta tuntud võimeka strateegi ning osava poliitikuna. „Blairi ideaalne päev oli helistada läbi 10 riigijuhti ning oma sarmikust kasutades leppida kokku mingis ühiskäitumises. Gordon on samas üks-ühele mängija. Ta ei tunne ennast mugavalt koalitsioonide ja võrgustike loomises,” on öelnud endine Downing Street 10 ametnik.

Kuid millised siiski võiksid olla Browni katsetused välispoliitikas? Loomulikult ei maksa arvata, et London võtaks ühes või teises küsimuses ette peadpööritavaid muutusi, kuid liidri aura ning hoiakud määravad siiski ära mitmedki rõhuasetused.

Nagu öeldud, me teame suhteliselt vähe Browni eelistustest ning positsioonidest välispoliitikas. Ka tema esimene välisvisiit Ameerika Ühendriikidesse ei avanud palju kaarte. Camp Davidi kohtumiselt oodati huviga, kuidas Brown suudab nn „puudliteemaga” hakkama saada, kuid esimene tutvumiskohtumine seda intriigi väga esile ei tõstnud.

Huvitav on teada, et alates Winston Churchillist on just Brown see briti peaminister, kellel on Washingtonis tuntavalt palju poliitkontakte. Ta huvitub USA ajaloost ja poliitikast, käib läbi paljude poliitikutega, mõistetavalt eriti demokraatidega ning puhkab traditsiooniliselt Cape Codis.

Seepärast on muidugi intrigeeriv, millist mõju avaldaks USA ja Suurbritannia suhetele demokraatide oletatav võimuletulek 2008. aasta presidendivalimiste järel. Kuid see küsimus jääb siiski vastust ootama tulevikus.

Täna näib ilmsena, et Browni sisemine hoiak president Bushi administratsiooni suhtes on pigem äraootavam, kui tema eelkäija varjamatu ning vankumatu liitlassuhe. Samas on väga kahtlane, et traditsiooniliselt väga head suhted Londoni ja Washingtoni vahel kuidagi mõraneda võiks.

„Ma usun, et meie partnerlus on rajatud rohkem kui ühistele huvidele ja rohkem kui ühisele ajaloole, see partnerlus on rajatud ja juhitud edasi meie jagatud väärtustel,” kinnitas Brown ise Camp Davidi kohtumise järel.

Browni üheks olulisemaks küsimuseks nii suhetes USAga kui tervikuna tema välispoliitilises tegevuses saab vaieldamatult kogu Lähis-Ida teemakäsitlus. Selle küsimuse tähtsusele viitab kasvõi seegi, et Brown nimetas oma välispoliitika nõunikuks Briti endise saadiku Iisraelis Simon McDonaldi.

Näib, et brittide äsjane regrupeerumine Basras tähendab vähemalt osalist vägede väljatoomise algust Iraagist. Pole välistatud, et sellekohast survet saab Brown tunda ka oma kaitsenõunikelt, kellele on mureks Briti jõudude ohtlik laialipaisatus.

Samas oleks enneaegne arvata, et Downing Street keskenduks nüüdsest Iraagist jalgalaskmisele. Pigem võib eeldada, et Brown püüab endise rahandusministrina pakkuda Iraagi valitsusele stabiilsuse saavutamise mehhanismina ka mittesõjalisi vahendeid. Basra Majanduse Arengu Agentuuri loomise idee on üks seesugustest.

Suurimaks sõjaliseks väljakutseks saab Brownile, ja mõistagi mitte ainult temale, Talebani vastane sõda Afganistanis. Selle aasta lõpuks peaks Briti vägede arvukus Afganistanis küündima juba 8000 meheni, mida on oluliselt rohkem nende Iraagis asuvast väekontingenist. Brown ise on oma väljaütlemistes korduvalt rõhutanud terrorismivastase sõja tähtsust globaalse julgeoleku tagamisel.

Samas pole näiteks sugugi kindel, et Browni oleks lihtne veenda Iraani tuumaambitsioonide ohjeldamiseks jäigemate või isegi sõjaliste sammude astumisel. Siin on Browni hoiakuid iseloomustatud läbi tema suurima poliitilise liitlase, endise välisministri Jack Straw arvamise, et London ei peaks sõjalist sekkumist heaks kiitma.

Mis puutub näiteks Venemaasse, siis siin on Browni seni ainsaks tegevusindikaatoriks olnud Litvinenko juhtumi küllaltki sirgeseljaline käsitlemine. Mida ta aga tegelikult suhetest Moskvaga ning president Putiniga arvab, on hetkel küll jäänud rohkem tema enda teada.

Erinevalt eelnevast tunneb Brown kindlasti ennast tunduvalt kodusemalt sellistes globaalteemades nagu kliima soojenemine ning arenguabi. Rahandusministrina püüdis ta just selles vallas ka rahvsuvaheliselt nähtavam olla. Pole välistatud, et nende teemade kaudu võib Brown suurendada Londoni aktiivsust Briti Ühenduses.

Kuid Browni suurimaks liidrikatsetuseks eeloleva poolaasta või pisut enamagi jooksul saab Euroopa reformileppe poliitiline käsitlemine Suurbritannias. Eks sellest ilmne, kas ja millisel määral võib Brownist kujuneda liider kogu Euroopa kontekstis.

Märtsikuine International Affairs kirjutas, et arvestades tema varasemat skepsist Euroopa Liidu institutsionaalsete debattide suhtes võib Brownist kujuneda kas „kummaline partner” või „pragmaatiline mängur”, kuid kindlasti mitte Euroopa integratsiooni eestseisja. See viimane on suuresti tingitud Briti omamoodi „eraklikkusest”, mis peegeldub ka rahva madalas toetuses Euroopa Liidule.

Konservatiivid on juba teatanud, et annavad Brownile tõsise lahingu reformileppe osas, nõudes selle viimist referendumile. See aga tähendaks suure tõenäosusega kogu leppe läbikukutamist. Browni on hirmutanud ka leiboristide liitlased - ametiühingud, kellele ei meeldi Blairi võetud opt-out Euroopa Liidu põhiõiguste hartast.

Brown mõistab, et temale on olemas vaid üks tee – leppe ratifitseerimine parlamendis. Teised variandid tähendaksid talle nii sisepoliitilist kui rahvusvahelist lüüasaamist. See saabki Browni katseaja tegelikuks mõõdupuuks."

Schröderi sõim ja meie toruotsus

8. septembril tutvustas Saksamaa ekskantsler ning gaasijuhtme Nord Stream nõukogu esimees Gerhard Schröder oma mälestusteraamatu venekeelset tõlget Moskvas. Gazpromi toel ilmunud üllitis on tuntud kui Vene demokraatiat ja president Putinit ülistava ning mitmeid Ida-Euroopa riike, sealhulgas Eestit mahategevana.

Umbes samas vaimus, ehk isegi värvikamalt, esines Schröder nüüd ka Moskvas. Vladimir Socor on seda oma äsjases infoanalüüsis hästi lahti kirjutanud. Gazpromi palgal olev endine Euroopa tipp-poliitik lubas endale lausa uskumatuid avaldusi. Eriti torkas silma järgmine mõte, mis on pea üks ühele kopeeritud Vene ametlikust retoorikast.

Schröder osundas asjaolule, et Euroopa Liit olevat langenud "mõnede liikmesriikide natsionalistlike Vene-vastaste huvide pantvangi. Euroopa Liit peab kõrvale lükkama need lühinägelikud rahvuslikud huvid, et need ei kahjustaks oma suhete arengut Venemaaga. Mõnikord on Euroopa huvides unustada mõne üksiku riigi huvid," ütles Schröder Euroopa uusliikmeid silmas pidades.

Kas mitte ka kunagine Saksamaa välisminister Ribbentrop ei esindanud sarnast loogikat, kui ta 23. augustil 1939 Ida-Euroopa riikide saatuse üle Moskvas otsustas? Küll oleks Moskva ja Berliini suhted õitsvad, kui poleks neid "parasiitriike" siin vahel, nagu on Ida-Euroopa riike omakorda nimetanud president Putin.

Samal ajal, kui seda blogilugu kirjutan, peaks meie valitsus arutama, kas anda merepõhja uuringuluba Nord Streamile või mitte. Mõistagi peab valitsuse otsus olema kõigiti läbi kaalutud ja konsensuslik. Kui vaja, siis tuleks selleks ka aeg maha võtta. Vastuse andmiseks vastavale taotlusele on ju aega kuni kuu lõpuni.

Arvesse peab olema võetud nii selle otsuse juriidilised tahud kui võimalikud julgeolekuriskid tulevikus. See ei ole ainult tehniline küsimus, see on poliitiline ehk isegi strateegiline küsimus. Ka ei tohiks valitsus kuidagi mööda minna parlamendist lõppotsust tehes, nagu ütles Riigikogu esimees Ene Ergma esmaspäeval.

Kui Nord Streami puhul oleks tegemist siiraid majandushuve taotleva ning Euroopa energiapoliitika ühtsust tugevdava projektiga, siis siin ei saaks olla üldse mingeid vaidluskohti peale elementaarsete probleemide lahendamise.

Paraku ei varja Nord Streami juhid eesotsas Schröderiga oma tegelikke hoiakuid ning projekti suurt poliitilist alatooni. Selle eesmärgiks näib pigem lõhestada Euroopat ning sundida Saksa tarbijaid kinni maksma hiigelprojekti määramatutesse kõrgustesse küündivaid kulutusi. Viimaste tekitamises on Gazprom juba jõudnud süüdistada Balti riike.

Venemaa on täna jõudnud tervitada Eesti valitsuse arvatavat jah-otsust (kasutati Eesti Päevalehe materjali), millega lõhutavat Balti riikide ühisrinne torujuhtme vastu. Seega ikka geopoliitiline lähenemine, mis varjutab majandusliku kalkulatsiooni ning "tehnilised" küsimused.

Minu arvates on Nord Streamil endal eeskätt kasulik aeg maha võtta ning veelkord kalkuleerida projekti majanduslikku tasuvust. Mõned analüütikud on näiteks arvanud, et selle lõplik maksumus võiks küündida astronoomilise 18 miljardi euroni. Rääkimata sellest, et Venemaa väidetav gaasidefitsiit võiks jätta toru merepõhja üldse roostetama.

Samas peaks Euroopa Liit eesotsas komisjoniga uuesti üle vaatama rajatava gaasijuhtme kokkusobivuse ühenduse energiastrateegiaga, andes selge vastuse küsimusele, mil viisil võib projekt selle praegusel kujul mõjutada Ida- ja Kesk-Euroopa riikide energiajulgeolekut. Ja kas ei ole siin koht rääkida ka Energiaharta ratifitseerimise vajalikkusest Venemaal. Et ikka suurendada Venemaa kui energiatarnija usaldusväärsust.

Seega ei tohiks Eesti valitsus teha kiirustatud ega sisemisel hääletusel põhinevat otsust. See on liiga tõsine küsimus, et eirata konsensuse põhimõtet. Täpselt nii nagu seda rõhutas ka president Toomas Hendrik Ilves alles äsja parlamendi ees esinedes.

Zubkov - ega ometi uus Vene president?

Venemaa uueks peaministriks tõuseb üllatuslikult senine finantsluure ülem Viktor Zubkov, kes on tuntud kui üks president Putini usaldusisikutest.

Kui veel eile levis kuuldus Sergei Ivanovi nimetamisest peaministriks, siis ikkagi sai ajakirjandus taaskord Kremlilt tugeva ninanipsu. Täide läks arvamus, et esile kerkib nn "must hobune".

Avalikkusele täiesti tundmatu Zubkovi nimetamises võib näha mitut põhjust. Esiteks on kindlasti tegemist Kremli tänasele peremehele väga ustava mehega, kes võiks olla kindlaks asendusisikuks ajaks, mil Putin on sunnitud tegema põhiseadusliku pausi Venemaa presidendiametis. Sest mina jagan arvamust, et Putin naaseb varem või hiljem Venemaa presidenditoolile.

Teisalt võib 66aastane Zubkov jäädagi peaministriks ning presidendikandidaadiks saab ikkagi keegi teine. Igatahes peaks Riigiduuma kinnitama uue peaministri juba reedel. Pärast seda saab selgeks, kui suur puhastus tehakse teiste ministrikohtadega ning mis saab senisest favoriidist Sergei Ivanovist.

Venemaa presidendivalimiste avalöök

Venemaa peaministri Mihhail Fradkovi tagasiastumine on esimene tõsine märk aktiivse eelmängu algusest seoses lähenevate presidendivalimistega. Alates tänasest on iga edutamine, kaasa arvatud uue peaministri nimetamine juba suurema märgilise tähendusega. Kuigi ka siin ei maksa veel teha enneaegseid järeldusi.

Kui Sergei Ivanov nimetatakse valitsusjuhiks, siis võib see tõepoolest tähendada tema võimaluste suurenemist saada Putini ametlikuks mantlipärijaks. Umbes sama stsenaariumi kohaselt, kui Putini enda tõus 1999. aastal peaministrist presidendikandidaadiks.

Putin ise osundas täna valitsuse tagasiastumise ja lähenevate valimiste seosele. Samas kinnitab taoline samm veelkord tõsiasja, et Venemaal ei juhinduta poliitilise vastutuse määratlemisel mitte niivõrd rahva tegelikust valikust või toetusest kuivõrd bürokraatlikust tahtest ja manipulatsioonist. Sellega kaasneb otsuste läbipaistmatus ning ootamatus.

On raskesti usutav, et veel enne parlamendivalimisi 2. detsembril saab ametlikult teatavaks Kremli presidendikandidaat. Uus peaminister, juhul kui temast saab kandidaat, peab ennast veel tõestama ning samas ka Riigiduuma uus koosseis kindla enamuse saama. Igatahes on avalöök antud.

Ökoloogiliselt puhas vaakumpomm

Eelmise blogipostituse jätkuks passib kiirelt ära tuua Venemaa kindralstaabi ülema asetäitja Aleksandr Rukšini äsjane teadaanne, mille kohaselt on Venemaa edukalt katsetanud maailma kõige võimsamat vaakumpommi. Rukšini sõnul on uue relva võimsus ja efektiivsus võrreldav tuumapommiga, kuid selle eelis seisneb keskkonnapuhtuses. Milline hirmuäratav loogika, kas pole!

Uudises on varjamatu uhkustundega ära toodud, et võimsuselt eelmine pomm kuulub Ameerika Ühendriikidele. Viimast olla katsetatud neli aastat tagasi ning selle nimeks olla pandud "kõigi pommide ema". Nüüd siis demonstreeris Venemaa võimsamat pommi, millele antud nimi "kõigi pommide isa".

Olen ise näinud Tšetšeenias vaakumpommide tekitatud rususid Groznõi kesklinnas ning pean tunnistama, et selle löögijõud on muljetavaldav. Just vaakumpommiga suruti lõplikult maha tšetšeenide kaitse Groznõi presidendilossis 1995. aasta algul.

Kuigi Venemaa kaitseministeerium on teatanud, et tegemist on kõigisse rahvusvahelistesse normidesse mahtuva relvaliigiga, viitab siiski see samm intensiivistunud (võidu)relvastumisprogrammile.

Venemaa esimese telekanali teatel on pommi võimsus neli korda suurem kui ameeriklaste omal. Selle kuumus plahvatuse südames olla kaks korda ning tabamisraadius 20 korda suurem. Millised uhked numbrid!:(

Rukšini hinnangul aitab see pomm tagada Venemaa julgeolekut ning seista terrorismiohu vastu ükskõik millises piirkonnas. Vaakumpommiga terroristide vastu!?

Kardan, ei karda ... Venemaad

Nagu karikakramäng. Soome kaitseminister Jyri Häkämies (pildil) võttis julguse rindu ning ütles välja, mida paljud soomlased juba ammu tunnetavad - suurim väljakutse riigi julgeolekule on Venemaa. Pole imestada, et Eesti kontekstis suhteliselt süütu arvamusavaldus tekitas põhjanaabrite juures paraja segaduse. Eks ajalugu on teinekord inertne jõud, mis aitab illusioonidel püsida kauem, kui eeldada võiks.

Loodetavasti ei jää Soome poliitiku arvamus lihtsalt mahatampimiseks. Julgemat, sealhulgas NATO suunalisemat debatti on oodatud põhjanaabrite juures viimastest presidendi- ja parlamendivalimistest saadik. Eks enam kui kümneaastane Euroopa Liidus olemine on Soome traditsioonilisi Venemaa hoiakuid niigi kohendanud. Teisiti on ju raske eeldada Euroopa Liidu ühispositsioonide võimalikkust.

Et Venemaa teema on väga kuum siin Läänemere ümbruses, veenab ka tänane Venemaa kasvavast ohust rääkiv analüüs Rootsi päevalehes Svenska Dagbladet. Selle autorid, seitse Rootsi kaitseuuringute agentuuri (FOI) teadurit rõhutavad, et jõuliselt ümberrelvastuv ning demokraatlikest põhiväärtustest kaugenev Venemaa on jätkuvalt võimaliku ohu allikaks.

Kuigi sõjalise invasiooni ohtu peetakse madalaks, näitavad artikli autorite arvates Gruusia ja Eesti vastased ründed soovi kasvatada poliitilist mõju oma naabrite üle. Peamise rohuna pakutakse ELi ja NATO ühispositsiooni suhetes Venemaaga, mille toimenäiteks tuuakse kevadisi sündmusi Eestis.

Väga kohane lugu inimestelt, kes tunnevad Venemaad väga hästi. Muide, FOI ilmutas hiljuti ühe põneva uurimuse, mis lahkab Venemaa välispoliitikat naabrite suunal. Väga soovitav lugemine!

Mis aga puutub karikakramängu - kardan, ei karda, siis ka Eesti andis täna põhjust sellel teemal rääkimiseks. Täpsemini meie välisministeeriumi kantsler Matti Maasikas, kes eile Moskvas arvas, et eestlased kardavad Venemaad sama palju kui tulnukaid. Igatahes leidsid mõned Vene infokanalid selle mõttekäigu tähtsana ära trükkida/levitada.

Piirijärjekordadest ja Briti parlamendist

Riigikogu sügisistungjärgu algus kujunes väga tihedaks ning mitmeteemaliseks. Lisaks traditsioonilisele pidulikule avaistungile ja Euroopa Liidu asjade komisjoni juhatamisele kohtusin täna koos kolleegidega Euroopa transpordivoliniku Jacques Barrot ning Briti parlamendi liberaaldemokraatide delegatsiooniga.

Barrot'ga kohtumisest on meie online-meedia juba jõudnud ka kirjutada. Tõepoolest pea tunnise jutuajamise üheks olulisemaks teemaks oli piirijärjekordade probleem Euroopa Liidu ja Venemaa piiril. Barrot lubas selle küsimusega tõsiselt tegeleda, sealhulgas ka novembrikuisel kohtumisel Venemaa transpordiminister Levitiniga.

Praeguses olukorras, kus piiriületustõkete käes vaevlevad nii Eesti, Soome kui Läti ning kus Venemaa pole altis kahepoolselt probleeme lahendama, on Euroopa Komisjon ehk ainus, kes suudaks Venemaad veidigi survestada.

Kuigi Barrot juures on töörühm vastavaid samme juba astunud, pole olukord viimastel nädalatel muutunud. Minu arvates peaks Euroopa Liit siinkohal jõulisemalt seda teemat käsitlema. Pole välistatud, et mõjutusmehhanismina tuleks osundada ka Venemaa soovile saada WTO liikmeks.

Kohe pärast Barrot lahkumist Kadriorgu leidis aset väliskomisjoni liikmete kohtumine Briti parlamendi liberaaldemokaatide esindajatega eesotsas Malcolm Bruce'i ja Lembit Öpikuga. Rääkisime, nagu viimasel ajal sageli juhtub, Euroopa Liidu ja Venemaa suhetest. Külalisi huvitas muidugi aprillisündmuste teema, kuid samas nad mõistsid, et see oli vaid üheks episoodiks suuremast pildist - Moskva ja Lääne suhete jahenemisest.

Mis aga oli ehk huvitavamgi, siis vähemalt liberaaldemokraatide arvates peaks Euroopa reformilepe leidma Briti parlamendis piisava toetuse, et see ratifitseerida ilma referendumita. Kui läheks teisiti, millist võimalust külalised tõsiseks ei pidanud, siis kukuks see kolinal läbi.

Osundamata veel teistelegi päevateemadele (näiteks IRL fraktsiooni otsusele gaasijuhtme uuringuloa osas) või kohtumistele tahaks siinkohal julgustada meie meediat: Riigikogu ei ole allakäiguteel:)

Osama suudlus ehk ta räägib jälle

Läinud nädalal üle pika aja endast tegelikku elumärki andnud Osama bin Laden ei jäta midagi enda teada. Vahetult enne 11. septembrit postitatud "videotervitus" on seekord veelgi ähvardavam kui varasemad. Nüüd räägib maailma tuntuim habemik mitte üksnes rünnakutest läänemaailma vastu, vaid annab rohu sõdade vältimiseks: saage moslemiteks ja teiega on kõik korras. Seega ei näe oletatavalt Pakistanis redutav maailma esiterrorist teist teed rahu saabumiseks kui Islami kalifaadi taasrajamises.

Bin Ladeni seekordse videoläkitusega seoses tuli meelde Newsweeki eelviimase numbri päris hea erilugu, milles ajakirjanikul oli õnnestunud teha intervjuu bin Ladeni endise ihukaitsjaga. Tema jutu järgi olid USA sõdurid ühel hetkel vaid viivu kaugusel maailma otsituima mehe tabamisest.

Rahvuse surm

Internetis ringi liikudes võib leida igasuguseid põnevaid materjale, millest ehk muidu polekski suuremat aimu. Siinsegi blogi aktiivne kommenteerija Karmo Tüür leidis näiteks Google'i videode alt minu arvates väga hea dokumentaalsarja "Rahvuse surm". Briti digikanalile More4 2005. aastal vändatud 50-minutilises dokfilmis näitab Marcel Theroux tänase Venemaa tegelikku palet: demograafilist katastroofi ning äärmusliku rahvusmeelsuse kasvu. Igatahes on tegemist viimaste aastate ühe huvitavama dokumentaalfilmiga Venemaast.

Venemaa kübersõdade ajastu eel

Sellist pealkirja kannab Balti Venemaa Uurimise Keskuse viimane analüüs (august 2007), mis annab väga hea ülevaate küberkuritegevuse ning infokaitse probleemidest tänasel Venemaal. Kuna analüüs ise on 18leheküljeline, siis luban endal siinkohal teha valiku ja esitada vaid mõned olulisemad väljavõtted:

"/.../Käesoleva aasta 8. juunil paigutati Vene Föderatsiooni Julgeolekunõukogu võrgulehele nüüd juba Julgeolekunõukogu endise sekretäri Igor Ivanovi internetikonverentsi tekst. Vastates konkreetsele küsimusele, teatas Igor Ivanov: “Venemaa siseministeeriumi andmetel võib igal aastal märgata registreeritud kuritegude kasvu, mis on sooritatud kaasaegseid informatsioonitehnoloogiaid kasutades. Viimase kuue aasta jooksul on niisuguste kuritegude arv praktiliselt kasvanud kümme korda (1375 kuritegu 2000. aastal 14810 kuritegu 2005. aastal).

Säilinud on kompuuterrünnakute kõrge intensiivsus Venemaa infrastruktuuri kriitiliselt tähtsatele objektidele. Nii tehakse eriteenistuste andmetel läbi internetivõrgu Venemaa riigivõimu ametlikele informatsiooniressurssidele igal aastal umbes 700 tuhat kompuuterrünnaku katset, neist ligikaudu 60-80 tuhat katset Vene Föderatsiooni presidendi ametlikule esindusele Internetis.

/.../“Kasperski laboratooriumi” rajaja Jevgeni Kasperski kinnitas käesoleva aasta märtsis esinemises CeBIT näitusel Hannoveris, et kui kahjustava koodi kasv jätkub praeguses tempos, võib juhtuda, et kogu valdkond ei pea mingil hetkel tulvale vastu”. Arvuteid ründavate programmide arv on 2006. aastal kasvanud 2,5 korda ja Venemaa spetsialisti hinnangul jätkub sellel aastal samasuguses tempos.

Kasperski arvates on probleemi raskuskese arenguriikide kompuuteriseerimises ja internetiseerimises. Vaestes riikides on ahvatlus raha teenida kuritegevusega Internetis piisavalt suur. “Praegu peaaegu puudub kahjustava koodi saabumine Aafrikast. Kui aga Aafrika saab osaks üldisest pildist, muutub surve märksa tugevamaks.”

/.../Kasperski laboratooriumi aruandes uuritakse “partisaanitseva” kübersõja kulgu, mille käigus rünnati Venemaa ja Eesti võrgulehekülgi. Materjalides kirjeldatakse üksikasjalikult, millised lööke võitlevad pooled tegid ja analüüsitakse niisuguste rünnakute organisaatorite ning täideviijate reaalse indentifitseerimise probleemi, seda eriti riikidevaheliste suhete kontekstis.

Teiseks tähtsaks tendentsiks peavad analüütikud jätkuvat mobiilohu arengut. Möödunud kvartalis avastati esimene Symbiani alusele määratud SMS-troojalane, mis saadab laiali teateid tasulistele numbritele. Artiklis vaadeldakse ka hiljuti turule lastud smartfoni Apple iPhone kaitstust. iPhone lai levik, selle operatsioonisüsteemi dokumenteeritus ja selles esinev kaitsetus teevad ohu smartfoni kasutajatele vägagi reaalseks.

/.../Andrei Soldatovi hinnangul ähvardab just see oht (terroristide tungimine salastatud võrkudesse) Venemaad kõige vähem. Esiteks seetõttu, et Venemaa paljudel strateegilistel objektidel on sisevõrku lülitatud arvutid eraldatud arvutitest, kust pääseb Internetti. Ka kaitseministeeriumis ei ole sidevõrgud füüsiliselt seotud üldise juurdepääsu võrkudega. Siin on Venemaale abiks tehniline mahajäämus: üksnes USAs loodi Internet kui Pentagoni võrk, Venemaal ei ole raketišahtidest komandopunktideni veetud kaablid millegagi ühendatud. Nii jääb häkkerile ainult üks võimalus terroriakti sooritamiseks – saada juurdepääs väljalaskešahtide komandöri isiklikule arvutile, see tähendab, et tuleb tungida vähemalt valvatava objekti territooriumile.

/.../Andrei Soldatovi seisukohta kinnitab ajalehes “Argumentõ nedeli” käesoleva aasta 31. mail avaldatud informatsioon, kus viitega Venemaa kaitseministeeriumile teatatakse, et kuni 1. juunini 2004. aastal oli Internet Venemaa relvajõududes rangelt keelatud. Keelu põhjustas kindralstaabi nõudmine järgida salastatuse režiimi. Ja üksnes Luure Peavalitsuses (GRU) oli juba ammu olemas spetsiaalne arvutiosakond, kus oli juurdepääs ülemaailmsesse võrku.

Ent 2006. aasta maiks olid arvutiklassid, kust oli võimalus pääseda Internetti, loodud kaheteistkümnes sõjaväe väljaõppe väeosas suuremates garnisonides Moskvas, Vladimiris, Volgogradis, Rostovis Doni ääres ja teistes oblasti ja regionaalsetes keskustes. Juba 2007. aasta alguseks loodi veel 145 niisugust Internetti pääsemise punkti. Selleks otstarbeks eraldati föderaalsest sihtprogrammist “Elektrooniline Venemaa” ligikaudu 125 miljonit rubla.

/.../Praegu vastutavad võitluse eest häkkerite-terroristidega kaks allüksust, mis asuvad Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) alluvuses: Informatsioonialase Julgeoleku Keskus ja Sidejulgeoleku Keskus.

Informatsioonialase Julgeoleku Keskus moodustati 1998. aastal Arvuti ja Informatsioonialase Julgeoleku Valitsuse (AIJV) baasil ning tema vastutusalasse kuulub valitsuse struktuuride veebikülgede kaitse ja võitlus häkkeritega. Valitsus formeeriti Vastuluure Departemangu alluvuses. Keskuse ülemaks on Vladimir Skorik.

Sidejulgeoleku Keskus on endise Föderaalse Valitsusside ja Informatsiooni Agentuuri Sidejulgeoleku Peavalitsus, mis saadeti 2003. aastal laiali. Selle vastutusalasse kuuluvad šifrid ja krüptograafia. Keskuse ülemaks on Viktor Gorbatšov.

Lisaks kahele keskusele vastutab riiklike võrkude kaitse eest Föderaalse Valveteenistuse (FVT) Eriside ja Informatsiooni Amet, mis moodustati samuti Föderaalse Valitsusside ja Informatsiooni Agentuuri (FVSIA) baasil. Ameti ülemaks on N. Iljin. Vastutajaks on ka Venemaa siseministeeriumi Eritehnika Büroo (kindralpolkovnik Boriss Mirošnikov). Büroo kosseisus tegutseb Valitsus “K”. Büroo kohalikud allüksused tegutsevad Venemaa kõigis regioonides.

/.../Tähtis on rõhutada sisu, mida omistavad mõistele küberterrorism Venemaa ametiisikud, kes vastutavad võitluse eest nende kuritegudega. Miilitsa kindralmajor, siseminsiteeriumi Eritehnika Büroo ülema esimene asetäitja, Interpoli täitevkomitee liige Konstantin Matšabeli mõistab küberterrorismi all esmajoones Interneti kasutamist uute poolehoidjate värbamiseks, sinna informatsiooni paigutamist, mis on suunatud rahvustevaheliste lahkhelide ja rassilise sallimatuse õhutamisele. Siit tulenevad ka võitluse meetodid: vastavate võrgulehekülgede välja selgitamine ja sulgemine.

/.../Venemaa FSB Sidejulgeoleku Keskuse ülem Viktor Gorbatšov märkis 16. juunil 2006. aastal rahvusvahelise näitus-foorumi “Infofoorum-2006” avamisel: “Igal aastal on märgata pidurdamatut rünnete kasvu Venemaa valitsusorganite ametlikele veebriressurssidele. See puudutab eriti massirünnakuid, mille käigus lühikese ajavahemiku jooksul teostatakse mitu tuhat üheaegset sisetungimise katset.”

Tema andmetel registreerib FSB igal aastal ligikaudu miljon häkkeri rünnakut riigiorganite internetiressurssidele. Näitena tõi ta ameerika häkkerite rünnakukatse võrguleheküljele VF MTšS 22. aprillil 2006. aastal ja Hiina territooriumilt tehtud rünnakute seeria valitsusorganite ning jõuametkondade, sealhulgas siseministeeriumi ja välisluure veebiressurssidele, mis toimusid 12 tunni jooksul 2. märtsil 2006. aastal.

/.../1999. aasta augustis grupp üliõpilasi-häkkereid, kes kutsusid end “Siberi võrgubrigaadiks”, paigutas kavkaz.org avalehele automaati käes hoidva Lermontovi pildi. Toona ei saanud see aktsioon laiemat valgustamist. 2002. aasta märtsis murdis “Siberi võrgubrigaad” sisse “Kavkaz-Tsentrisse”. Võrgukülje avalehele tekkis järgmine kuulutus: “Me tõmbasime astla välja “Gavgav-tsentri” haisvatest lõugadest, ja tšetšeeni terroristide uru kohale laskus vaikus...”

Siberlaste tegevus kutsus esile eriteenistustes varjamatu entusiasmi. FSB Tomski oblasti valitsus avaldas spetsiaalse pressiteate avaldusega, et Tomski üliõpilaste tegevus ei ole Venemaa seadusandlusega vastuolus. Pressiteates kinnitati, et “Tomski programeerijate tegevus on kodanikupositsiooni väljendus, mis väärib lugupidamist”.

/.../Käesoleva aasta 12. juulil pöörab ajaleht “Novõje Izvestija” tähelepanu asjaolule, et FSB Akadeemia struktuuris tegutseb krüptograafia, side ja informaatika instituut, kus valmistatakse ette kõrgeima taseme spetsialiste. Soovi korral võib ka neid nimetada häkkeriteks, ainult nende tegevusvaldkond on palju laiem. Sinna võib õppima asuda iga keskkooli lõpetanu, kuid eksperdid väidavad, et tegelikult saavad seal väljaõppe peamiselt tõepoolest andekad inimesed. Võib üksnes oletada, millega nad pärast diplomi saamist tegelevad.

/.../Millega eriteenistuste angažeeritud häkkerid tegelevad, ei oska keegi täpselt öelda. Ent küberrünnakutest kannatada saanud Venemaa opositsionäärid ei väsi kordamast, et just nemad on arvutigeeniustel sihukul.

Nii löödi käesoleva aasta 20. veebruaril rivist välja kohtu poolt ekstremistlikuks tunnistatud Natsionaalbolševistliku Partei ametlik võrgulehekülg. Veebruari lõpus, märtsi alguses, just enne Sankt-Peterburi “Erimeelsete marssi”, blokeeriti ette valmistatava aktsiooni võrgulehekülg. See teostati DDos-rünnakute abil. Rünnakud opositsioonilistele ressurssidele kordusid aprillis ja mais. Välja lülitati “Teise Venemaa” ja “Kodanike ühisrinde” võrguleheküljed.

/.../“Živoi Žurnali” (“Elav Ajakiri”) Venemaa osa juht Anton Nosik teatas käesoleva aasta 26. juunil intervjuus raadiojaamale “Ehho Moskvõ”, et “tegevust, mille tagajärgi said tunda Eesti valitsuse ja meedia võrguleheküljed, ja niisuguses ulatuses (kogu riigi Internetist välja lülitamine), võib nimetada kübersõjaks või küberterrorismiks.

/.../Anton Nosik: "Peab siiski mõistma, et rünnakus Eestile osalesid nii ühed kui ka teised. Osa võtsid entusiastid, kes kirjutasid kirju, aga niisugused kirjad poleks suutnud serverit matta, maksimaalselt ehk postkasti. Olukorda, kus Eesti serveritele ligi ei pääsenud, ei tekitanud kasutajate kirjad. Need olid DDoS-rünnakud (Distributed Denial of Service), mille teostamiseks kasutati kahjutoovaid arvutiprogramme, kasutades arvutiviiruseid, mille kasutamine on lihtsalt kuritegu VF Kriminaalkoodeksi paragrahvide 2.7.2 ja 2.7.3 järgi – see erineb nördinud inimeste kirjade rünnakust Eesti valitsusele. Neid asju tuleb lahus hoida.

Ent probleem ei seisne hoopiski selles, et meil ei ole paragrahve kriminaalvastutusele võtmiseks. Probleem on selles, et meil praktiliselt ei tegutse küberkuritegevuse vastu see siseministeeriumi allüksus, kes peaks nendega võitlema. Seetõttu inimesed, kes tegelevad küberterrorismiga VF territooriumilt, kes loovad niinimetatud “allneti”, zombistatud arvutivõrgu, mida hiljem kasutatakse DDoS-rünnakuks, tunnevad end täiesti karistamatutena. Tegelikult ei jälgi Venemaa territooriumil keegi, ei ole isegi teatanud katsest uurida Eestile tehtud küberrünnakuid."

Vene-Läti piirilepe ja meie

Venemaa Riigiduuma tänane otsus ratifitseerida kevadel sõlmitud Vene-Läti piirilepe on kindlasti positiivne uudis. Vene-Balti suhetes on probleeme lihtsalt nii palju, et iga kasvõi väikegi samm suhete normaalsuse suunas on vaid tervitatav.

Ometi on pisike küsimus ikkagi üleval, sest Läti konstitutsioonikohus pole oma hinnangut selle leppe vastavusele riigi põhiseadusega veel andnud. Kui hinnang peaks olema negatiivne, siis nii mõnigi Läti poliitik võib sattuda tugeva sisemise surve alla ja leppe saatus võib jääda lahtiseks. Kuid sellel on ilmselt väike võimalus.

Kuigi otsati võib Läti poliitikute (ka hea tuttava välisminister Artis Pabriksi, pildil) mõningatest väljaütlemistest tunda soovi muuta retoorikat Venemaa suunal oluliselt järeleandlikumaks, ei usu ma sellesse, et Balti riikide vahele on võimalik liiga lihtsalt kunstlikke lõhesid tekitada. See oleks illusoorne nii ühelt kui teiselt poolt, millel poleks kuigi pikka iga.

Mis aga puutub Vene-Eesti piirilepingusse, siis siin on seis selge. Riigikogu on leppe ratifitseerinud ning president selle ka välja kuulutanud. Paraku on aga Venemaa oma emotsionaalses reageeringus loobunud leppel oma allkrija tunnustamisest. Loodetavasti siiski annavad eelseisvad Venemaa parlamendi- ja presidendivalimised piisavalt võimalusi küsimuse juurde naasmiseks ning lepete lõplikuks jõustamiseks.

Lihtsalt meeldetuletuseks, et kuigi piiri formaliseerimine on tähtis kõigile naabritele, pole selle puudumine olnud takistuseks ei meie liitumisele Euroopa Liidu ega NATOga ning lähikuudel ka Schengeni viisaruumiga.

Kommunismikuritegude virtuaalmuuseum

Balti ajaloolaste idee ning Leedu valitsuse initsiatiiv KGB dokumentide avaldamiseks internetis on suurepärane mõte. Eriti veel, kui see kõik on rahvusvaheliselt kättesaadavas keeles (antud juhul vene ja inglise keeles). Igatahes on maailma uudiskanalid selle kiiresti omaks võtnud ning teema on laialt ringlemas.

Seda uudist ning ideed veidi seedides tulin mõttele, et internet oleks oma multimediaalsuses suurepäraseid võimalusi pakkuv keskkond ka pisut suuremaks ettevõtmiseks - kommunismikuritegude virtuaalmuuseumi rajamiseks.

Miks mitte ei võiks selle idee ning teostusega välja tulla Eesti. Ehk isegi kahasse mitme teise riigiga. Igatahes on istuva valitsuse koalitsioonileppes kirjas kommunismi kuritegude uurimise ning teadvustamise punkt. Pole ilmselt mõtet seletada, kui oluline on kommunismikuritegude laiem teadvustamine ka meie iseolemise kindlustamisele.

Virtuaalmuuseumi rajamine oleks hea võimalus nii meile olulist teemat rahvusvahlisemaks muuta kui ka samas õnnestunud ITlahenduse korral ka jätkuvalt e-Eestit promoda. Second Life'is saatkonna avamise väga hea mõte on üks sarnastest.

Virtuaalmuuseumid pole midagi erakorralist. Neid leiab netist nii riikide (näiteks Kanada, Egiptus) kui teemade (elekter, Jaapani kunst) kohta. Pidevalt täienev tehnoloogia avab uusi võimalusi ning seepärast oleks ideed minu arvates ka võimalik väga haaravalt teostada. Mida mõttest arvata?

Moskva meelitab "kontserdi" ja "troikaga"

Venemaa välisministri Sergei Lavrovi tänane kõne Moskva rahvusvaliste suhete instituudis (MGIMO) annab viimase värskema sissevaate idanaabri diplomaatilistesse postulaatidesse. Sellest õhkub jõulist reaalpoliitikat, peegeldades ilmekalt rahvusvaheliste suhete kasvavat trendi.

Korrates üle, et Venemaa (nagu mitmed teisedki riigid) on viimastel aastatel oma välispoliitikas rohkem "emantsipeerunum" ehk siis iseseisvam, osundas Lavrov vajadusele luua maailma juhtivate riikide kollektiivne liidrisüsteem. Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy äsjasele mõttele (vaata eelmist blogilugu) sarnaselt rääkis ka Lavrov "21. sajandi suurriikide kontserdist".

Pisut tuntavalt 19. sajandi vaimus "kontserdist" rääkides tõi Lavrov näiteks euroatlandi ruumi, kus tema arvates võiksid võrdset liidrirolli mängida "troikana" Euroopa Liit, USA ja Venemaa.

Seejuures on Lavrovi meelest ujuvaks nähtuseks Euroopa Liit, kellel olevat kord lähedasem hoiak USAle, kord jälle Venemaale. Mis on ka otsati tõsi, kui jälgida mõningate EL riikide ministrite hiljutisi väljaütlemisi.

Endiselt on Moskvale suurimaks "sparringupartneriks" USA. Suhteliselt mõõdukalt konstruktiivsete suhete vajalikkusest rääkides annab Lavrov oma interpretatsiooni president Putini veebruarikuisele Müncheni kõnele. See olevat olnud märk Venemaa valmisolekust ausaks ja avatuks suhtlemiseks.

See pidavat tähendama lisaks kõigele ka nn punaste liinide olemasolu Venemaa välispoliitikas. Moskva ei kauple teemadel, mis ohustavad Venemaa rahvuslikku julgeolekut või rahvusvahelist õigussüsteemi. Näideteks siis Kosovo tulevik, Ida-Euroopa raketikilbi temaatika, NATO laienemine, tavarelvastusleppe tupikseis. Mitte just eriti roosiline loetelu loodetud "troika" "kontserdile".

Realpoliitika ei näi siiski mitte kõikehaaravana. Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli äsjane visiit Hiina siiski kinnitab, et vaatamata suurtele majandushuvidele on võimalik teemana päevakorras hoida ka inimõiguste ja demokraatia küsimusi. Ilma viimaseta oleks ka euroatlandi "troika" tegelikkuseks saamine võimatu. Pigem toetan arendada mõttekäike, mida pakkus tänases Postimehes Robert Kagan.