Minister Lavrovi Lääne-vastane manifest
Kohe kuidagi ei saa ei üle ega ümber Venemaast. Kuigi võiks ju arvata näiteks sellest, kas Liibanon on uue kodusõja lävel või mitte ning mida võiks endaga kaasa tuua Iraani presidendi külaskäik Minskisse. Ometi tõmbab vähemalt hetkel minu tähelepanu rohkem Venemaa välisministeeriumi kodulehel täna avaldatud minister Sergei Lavrovi artikkel "Globaalse poliitika tänane ja homne päev: vaade Moskvast".Tegemist on sisuliselt jätkuga sellele jõulisemale Vene välispoliitilisele liinile, millele pani aluse president Putin oma veebruarikuises Müncheni kõnes. Lavrov viitab viimasele korduvalt, rõhutades koguni, et selle kõnega märgiti ära "vabaduse territoorium (loe: Venemaa) - arvamus- ja sõnavabadus rahvusvahelistes suhetes".
Ehk siis teiste sõnadega, kui Lavrov ütleb, et Venemaa on saavutanud rahvusvahelise iseseisvuse - siis ennekõike mõtleb ta iseseisvumist Lääne, eeskätt Ameerika Ühendriikide diktaadi alt.
Jutu läbivaks mõtteks on, et maailma julgeolekupilt muutub "multipolaarseks" (Primakovi mantra) ning selle üheks võtmeosiseks on mõistagi Venemaa oma rikkalike maavarade ning energiaressurssidega.
Venemaa soov olla aktiivsem ja kaasarääkivam jõud maailmapoliitikas on arusaadav. ÜRO julgeolekunõukogu alaliselt liikmelt midagi muud eeldada oleks naiivne. Kuid Müncheni kõne vaimus ehitatav nägemus ümbritsevast maailmast on minu arvates küll mitte edasiminek 21. sajandi väljakutsetga võitlemisel, vaid selge tagasikäik mõjuväljade maailma juurde, mida me nägime 19. ja 20. sajandil.
Lavrov räägib küll vajadusest rahvusvahelisi suhteid deidologiseerida (mida see küll peaks siiski tähendama?), kuid samas annab ta teiste mõtete kaudu märku, et Venemaa paneb pahaks "demokratiseerimismänge" oma vahetus naabruses. Seega ühest küljest on Venemaa "suveräänne demokraatia", kuid teisalt tahab ta säilitada "sajanditepikkuse Venemaa traditsiooni". Viimasega loob Lavrov koguni võrdusjoone Putini Venemaa ja Peeter I Venemaa ning tema väljakutsete vahele.
Igatahes on selge, et tänane Venemaa positsioneerib ennast jõulisemas vastandumises läänemaailmale ning eeskätt Ameerika Ühendriikidele. Selle põhjal võib teha ühe paljudest järeldustest - Venemaa ja Lääne suhted liiguvad paraku mõõduka jäätumise suunas. Samaara kohtumine oli vaid üheks tähiseks sellel teel.
Kommentaarid
aga ega tuu pole ilu pärast, tuu om häda pärast. VF jaoks tema praeguse eliidi silme läbi muud võimalust eriti polegi - Moskva tunneb end tugevamini vastuseisus. koostöö e. rahu perioodidel on Venemaa alati nõrgem olnud. konflikt aga võimaldab mobiliseeruda.
Infopäevaks andsid tõuke euroinfo telefonile laekunud, hiljutistest
sündmustest ajendatud kõned, mis puudutavad Euroopa Liidu välispoliitikat.
Infopäev on ühtlasi hea võimalus küsida 17.-18. mail aset leidnud Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumise kohta."
loodan, et ka siinsetel lugejatel on, mille kohta Venemaal ja/või EL-suunal huvi tunda. edu homseks!
ise olen taaskord kutsutud Taipeisse Aafrika Päeva tähistamisele, mis on eelneva kogemuse põhjal alati väga soliidselt korraldatud siinsete Aafrika saatkondade ühistöös.
eelmisel aastal austas meid isiklikult ka Tema Majesteet Svaasimaa kuningas, sel aastal korraldab Malawi.
niiet edu meile mõlemale välissuhtlemises ;)
(p.s., huvitav, et ei Euroopa Komisjoni ega siinsed EL liikmesriikide esindused Euroopa Päeva diplomaatilisele korpusele korralda)