Permi kuumus ei sulatanud EL ja Vene suhteid
Eile Permi lähedal Dedkovo sanatooriumis alanud ja täna lõppenud Euroopa Liidu 20 liikmesmaa ja Venemaa parlamendiesindajate ümarlaud peegeldas ilmekalt valdavat ning isegi kasvavat jahedust Brüsseli ja Moskva suhetes.
Juba mõne kuu eest kokkukutsutud kohtumise peateemaks pidi olema uue partnerlus- ja koostööleppe arutelu. Ometi lükkus Samaara tippkohtumisega kõneluste algus edasi ning seepärast oli ka Permi ümarlaual käsitlusel EL ja Venemaa suhete üldine seis.
Ümarlaua ühe peakõnedest pidas Riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšjov. Ta ei varjanud, et ELi ja Venemaa suhted on sisuliselt kriisis, kuigi mitte lootusetus kriisis. Kossatšjov, nagu ka mitmed teised tema kolleegid, hurjutasid eurooplasi ülinegatiivse hoiaku pärast Venemaasse. See olevat hullem kui Nõukogude Liidu aegadel.
Enam kui 60 protsenti venemaalastest ei tunneta ennast eurooplastena ja 45 protsenti näevad selles koguni ohtu Venemaale. Miks, küsis Kossatšjov ja andis sellele siis vastuse. Aga sellepärast, et EL kasutab topeltstandardeid. Näited: Eruoopa Parlament võtab vastu soome-ugri rahvaste surutist tauniva resolutsiooni (Kossatšjovi väitel pole probleemi olemas), samas kui endal hädad rahvusvähemustega Prantsusmaal, Türgis, Balti riikides jne.Teise näitena tõi ta ELi surve Venemaale ratifitseerida Energiaharta leppe ja ühineda transiidiprotokolliga. See olevat ilmne ja ülekohtune surve Venemaale.
Kossatšjovil oli hingel see, et kui Euroopa Liit leiab solidaarsust Eesti ja Poole toetamiseks Venemaaga suhetes, siis samas polevat ühtsust ei Kosovo staatuse ega raketikilbi teemadel. Kosovo puhul tuli tuntud jutt pretsedendist, mis loovat eeldused sarnasteks arenguteks Abhaasias ja Lõuna-Osseetias.Raketikilbi osas aga väljendus selge USA-vastasus.
Küsisin oma sõnavõtuga, miks ikkagi Venemaa kolleegid näevad eeskätt probleeme väljaspool. Mida teevad Vene poliitikud ja meedia sisemiselt selle ohutunde hajutamiseks? Vastus ei üllatanud mõistagi. Esiteks viitas Kossatšjov, et meedia poolelt on Venemaal laialt vaadatav telekanal Euronews. (...ja siis, küsiksin). Teiseks olevat Venemaa läbinud edukalt Euroopa Nõukogu eesistujaaja ning kolmandaks tegi Venemaa teene Euroopale Kyoto lepet ratifitseerides. Häda olevatki ikka selles, et Euroopas olevat Vene-vastasus lihtsalt moes. No võta või jäta.
Üldiselt olid Euroopa parlamendiesindajate väljaütlemised kantud ühismeele vaimust. Ehk pisut kummalisema ettekande pidas Soome sotsiaaldemokraadist kolleeg, kes rõhutas Soome ja Venemaa juba 60 aastat kestvat erisuhet, pidas tähtsaks Venemaa kui superjõu taastulekut ning samas vene vähemusküsimuste lahendamist Euroopa Liidu liikmesmaades. Kuid see oli siiski vaid erand.
Permist, mis põgusal pilgul jättis supervõimuks pürgiva Venemaa jaoks trööstitu pildi (kui raketinäitus välja jättaJ), lahkuti sisulsielt sama targalt kui sinna ka kokku tuldi. Tõsi, selle kohtumise käigus õnnestus mul siiski enam kui poole tunni vältel Kossatšjoviga mõtteid vahetada Eesti-Vene suhete hetkeseisust.
Ta ei varjanud, et Venemaa läks aprilli/mai sündmuste ajal liiga kaugele, pannes ennast sarnaselt piirileppe järsu käsitlemisega raskesse seisu. Samas oli ta veendunud, et emotsionaalne pinge jääb veel pikaks ajaks suhteid segama, kaasa arvatud majandus- ja kaubandussuhteid. Ka ei uskunud ta, et lähematel kuudel võiks asja saada arengutest valitsuste tasandil.
Kuid vaatamata kokkupuutepunktide vähesusele arvasime mõlemad, et eeskätt mõlema parlamendi väliskomisjonid peaksid kontakte jätkama ning suhtluskanalid seeläbi lahti hoidma. Igatahes sai temperatuur kontrollitud. Jäi mulje, et see langeb.
Juba mõne kuu eest kokkukutsutud kohtumise peateemaks pidi olema uue partnerlus- ja koostööleppe arutelu. Ometi lükkus Samaara tippkohtumisega kõneluste algus edasi ning seepärast oli ka Permi ümarlaual käsitlusel EL ja Venemaa suhete üldine seis.
Ümarlaua ühe peakõnedest pidas Riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšjov. Ta ei varjanud, et ELi ja Venemaa suhted on sisuliselt kriisis, kuigi mitte lootusetus kriisis. Kossatšjov, nagu ka mitmed teised tema kolleegid, hurjutasid eurooplasi ülinegatiivse hoiaku pärast Venemaasse. See olevat hullem kui Nõukogude Liidu aegadel.
Enam kui 60 protsenti venemaalastest ei tunneta ennast eurooplastena ja 45 protsenti näevad selles koguni ohtu Venemaale. Miks, küsis Kossatšjov ja andis sellele siis vastuse. Aga sellepärast, et EL kasutab topeltstandardeid. Näited: Eruoopa Parlament võtab vastu soome-ugri rahvaste surutist tauniva resolutsiooni (Kossatšjovi väitel pole probleemi olemas), samas kui endal hädad rahvusvähemustega Prantsusmaal, Türgis, Balti riikides jne.Teise näitena tõi ta ELi surve Venemaale ratifitseerida Energiaharta leppe ja ühineda transiidiprotokolliga. See olevat ilmne ja ülekohtune surve Venemaale.
Kossatšjovil oli hingel see, et kui Euroopa Liit leiab solidaarsust Eesti ja Poole toetamiseks Venemaaga suhetes, siis samas polevat ühtsust ei Kosovo staatuse ega raketikilbi teemadel. Kosovo puhul tuli tuntud jutt pretsedendist, mis loovat eeldused sarnasteks arenguteks Abhaasias ja Lõuna-Osseetias.Raketikilbi osas aga väljendus selge USA-vastasus.
Küsisin oma sõnavõtuga, miks ikkagi Venemaa kolleegid näevad eeskätt probleeme väljaspool. Mida teevad Vene poliitikud ja meedia sisemiselt selle ohutunde hajutamiseks? Vastus ei üllatanud mõistagi. Esiteks viitas Kossatšjov, et meedia poolelt on Venemaal laialt vaadatav telekanal Euronews. (...ja siis, küsiksin). Teiseks olevat Venemaa läbinud edukalt Euroopa Nõukogu eesistujaaja ning kolmandaks tegi Venemaa teene Euroopale Kyoto lepet ratifitseerides. Häda olevatki ikka selles, et Euroopas olevat Vene-vastasus lihtsalt moes. No võta või jäta.
Üldiselt olid Euroopa parlamendiesindajate väljaütlemised kantud ühismeele vaimust. Ehk pisut kummalisema ettekande pidas Soome sotsiaaldemokraadist kolleeg, kes rõhutas Soome ja Venemaa juba 60 aastat kestvat erisuhet, pidas tähtsaks Venemaa kui superjõu taastulekut ning samas vene vähemusküsimuste lahendamist Euroopa Liidu liikmesmaades. Kuid see oli siiski vaid erand.
Permist, mis põgusal pilgul jättis supervõimuks pürgiva Venemaa jaoks trööstitu pildi (kui raketinäitus välja jättaJ), lahkuti sisulsielt sama targalt kui sinna ka kokku tuldi. Tõsi, selle kohtumise käigus õnnestus mul siiski enam kui poole tunni vältel Kossatšjoviga mõtteid vahetada Eesti-Vene suhete hetkeseisust.
Ta ei varjanud, et Venemaa läks aprilli/mai sündmuste ajal liiga kaugele, pannes ennast sarnaselt piirileppe järsu käsitlemisega raskesse seisu. Samas oli ta veendunud, et emotsionaalne pinge jääb veel pikaks ajaks suhteid segama, kaasa arvatud majandus- ja kaubandussuhteid. Ka ei uskunud ta, et lähematel kuudel võiks asja saada arengutest valitsuste tasandil.
Kuid vaatamata kokkupuutepunktide vähesusele arvasime mõlemad, et eeskätt mõlema parlamendi väliskomisjonid peaksid kontakte jätkama ning suhtluskanalid seeläbi lahti hoidma. Igatahes sai temperatuur kontrollitud. Jäi mulje, et see langeb.
Kommentaarid
http://eestihiina.blogspot.com/2007/05/berlin-and-moscow-find-they-no-longer.html
sealgi on sama viide Putinit pooldavatele sotsidele:
"The Christian Democrats favor a less cozy relationship with Russia, while the Social Democrats are eager to build on the ties Schroeder forged while in office.
mõtlemist kui palju!
ning kuna dialektika on Hiinas moes (ja komparteris ka praktilises kasutuses), hakkan arvama, et vanameister Marx on veel vägagi elus
Ma ei saa aru, kuidas Euroopas ikkagi leidub ka siukseid naiivseid inimesi, kes loodavad Venemaast imet... see mõtteviis ei muutu, et "me ei mahu planeedilegi ära".