Toetus Eestile ei pruugi olla püsiv
Viimastel päevadel oleme harjunud mõttega, et meie selja taga on kogu Euroopa ja laiemalt läänemaailm. Otsati on see õige. Ka Austria näitas äsja president Putinit võõrustades, et kunagi Moskva poolt pealesurutud finlandiseerumine on jäänud eelmisesse sajandisse. Euroopa on jõuliselt demonstreerinud oma ühtsust. Kuid kas see pole liiga ilus, et olla tõsi?
Tagasilennul Pariisist (muide Estonian Airi lendu teenendas mingi Rumeenia charterkompanii!? - EA ei tee endiselt au meile, nagu kirjutasin siinsamas varem) võtsin täna (so neljapäev) nagu ikka lugeda International Herald Tribune'i.
Seekordse põhiarvamusloo autoriks oli analüütik Anatol Lieven, kes püüab oma kirjatükis veenda, et Eesti ja Läti on parajad probleemid Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes. Eriti sesosas, kuidas me ikkagi suhtume siinsetesse venelastesse.
Lieven, kes pole tegelikult kunagi hiilanud erilise Balti-armastusega, laseb rahulikult manada pildil, et Eesti valitsuse hiljutised sammud monumendi teisaldamisel olid provokatiivsed. Ta nõuab Prantsusmaalt ja Saksamaalt rõhutamist, et võit natsi-Saksamaa üle oli võimalik üksnes tänu Punaarmeele ning et seesugune mälestus peab olema au sees kõigis Euroopa Liidu liikmesmaades.
Samuti näitab Lieven, et Euroopa Liit on teinud palju Eesti ja Läti venelasi diskrimineeriva poliitika pehmendamiseks. Eriti jäävad Lievenile ette haridussüsteemis toimunud muudatused, mis olevat vastuolus enne iseseisvuse saavutamist antud lubadustega. Mis asi see on, lubaksin küsida healt tuttavalt Lievenilt?
Lieven arvab, et Euroopa Liit peaks sarnaselt Ladina-Ameerika kogukonnale andma venelastele võimalikult laiad õigused. Ja lisab seejärel küsitavalt, et kas meil (Läänel) jätkuks ikkagi vahendeid ja tahtmist kaitsta Balti riike?
Kuid olgu selle Lieveniga kuidas on. Ei saa mainimata jätta, et kogu selle segasevõitu loo sees peab ta tähtsaks siiski ka Lääne-Euroopa sõjaväeosade saatmist Baltikumi, kui seda olukord nõuaks.
Samas peegeldab tema hoiak kindlasti mitte väheste arvamust. Ühtedeks nendest on kindlasti näiteks Euroopa suured gaasikompaniid (E.ON Ruhrgas, Gaz de France ja Eni), kes viimaste sündmuste valguses on avalikult öelnud, et poliitilised probleemid ei tohi segada äriajamist Venemaaga.
Ma olen vägagi nõus Erkki Bahovski arvamusega Postimehes, et Eesti on viimasel kuul kõvasti välja võtnud Euroopa usalduskrediiti, mille tagasimaksmine saab olema raske töö. Neid, kes sooviksid meie ebaõnnestumist, pole sugugi vähe. Ja neid on nii sõprade kui vaenalste seas.
Seepärast peab olema eriti ettenägev järgmiste sammude astumisel, mida eeskätt idanaaber võiks lähiaegadel kasutada nii meie kui Euroopa vastu. Me peame väga kiirelt õppima aprillisündmuste vigadest ning nende kordumist vältima. Vastasel juhul võib see väärtuslik Euroopa usalduskrediit lihtsalt otsa saada.
Tagasilennul Pariisist (muide Estonian Airi lendu teenendas mingi Rumeenia charterkompanii!? - EA ei tee endiselt au meile, nagu kirjutasin siinsamas varem) võtsin täna (so neljapäev) nagu ikka lugeda International Herald Tribune'i.
Seekordse põhiarvamusloo autoriks oli analüütik Anatol Lieven, kes püüab oma kirjatükis veenda, et Eesti ja Läti on parajad probleemid Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes. Eriti sesosas, kuidas me ikkagi suhtume siinsetesse venelastesse.
Lieven, kes pole tegelikult kunagi hiilanud erilise Balti-armastusega, laseb rahulikult manada pildil, et Eesti valitsuse hiljutised sammud monumendi teisaldamisel olid provokatiivsed. Ta nõuab Prantsusmaalt ja Saksamaalt rõhutamist, et võit natsi-Saksamaa üle oli võimalik üksnes tänu Punaarmeele ning et seesugune mälestus peab olema au sees kõigis Euroopa Liidu liikmesmaades.
Samuti näitab Lieven, et Euroopa Liit on teinud palju Eesti ja Läti venelasi diskrimineeriva poliitika pehmendamiseks. Eriti jäävad Lievenile ette haridussüsteemis toimunud muudatused, mis olevat vastuolus enne iseseisvuse saavutamist antud lubadustega. Mis asi see on, lubaksin küsida healt tuttavalt Lievenilt?
Lieven arvab, et Euroopa Liit peaks sarnaselt Ladina-Ameerika kogukonnale andma venelastele võimalikult laiad õigused. Ja lisab seejärel küsitavalt, et kas meil (Läänel) jätkuks ikkagi vahendeid ja tahtmist kaitsta Balti riike?
Kuid olgu selle Lieveniga kuidas on. Ei saa mainimata jätta, et kogu selle segasevõitu loo sees peab ta tähtsaks siiski ka Lääne-Euroopa sõjaväeosade saatmist Baltikumi, kui seda olukord nõuaks.
Samas peegeldab tema hoiak kindlasti mitte väheste arvamust. Ühtedeks nendest on kindlasti näiteks Euroopa suured gaasikompaniid (E.ON Ruhrgas, Gaz de France ja Eni), kes viimaste sündmuste valguses on avalikult öelnud, et poliitilised probleemid ei tohi segada äriajamist Venemaaga.
Ma olen vägagi nõus Erkki Bahovski arvamusega Postimehes, et Eesti on viimasel kuul kõvasti välja võtnud Euroopa usalduskrediiti, mille tagasimaksmine saab olema raske töö. Neid, kes sooviksid meie ebaõnnestumist, pole sugugi vähe. Ja neid on nii sõprade kui vaenalste seas.
Seepärast peab olema eriti ettenägev järgmiste sammude astumisel, mida eeskätt idanaaber võiks lähiaegadel kasutada nii meie kui Euroopa vastu. Me peame väga kiirelt õppima aprillisündmuste vigadest ning nende kordumist vältima. Vastasel juhul võib see väärtuslik Euroopa usalduskrediit lihtsalt otsa saada.
Kommentaarid
Minu arust on Sul siin natuke vale suhtumine.
1) Kuid olgu selle Lieveniga kuidas on. - Ei saa niimoodi. Kui keegi ajab väärikas väljaandes jama, siis tuleb võidelda endale eetriaega samas väljaandes, et öelda, et see on jama. See on meist igaühe asi. Kes saab, see teeb.
2) Ma olen vägagi nõus Erkki Bahovski arvamusega Postimehes, et Eesti on viimasel kuul kõvasti välja võtnud Euroopa usalduskrediiti, mille tagasimaksmine saab olema raske töö. - Minu arust ei ole me midagi välja võtnud. Meid rünnati ja me kaitsesime end. See ei ole midagi erilist, kui sõpradele tullakse appi. See on ja peab olema normaalne.
3) Neid, kes sooviksid meie ebaõnnestumist, pole sugugi vähe. Ja neid on nii sõprade kui vaenalste seas. - See, kes soovib meie ebaõnnestumist, ei ole meie sõber.
Svenile: eriti hästi peaks olema läbimõeldud eelseisval sügisel algav vene gümnaasiumide üleminek eestikeelsele õppele. Usun, et Kolerov ja tema jüngrid on oma ettevalmistusi juba ammu alustanud. Aga peamine: kui tahame toetus, peame olema partneritega võimalikult avameelsed ning informatsiooni jagavad. Aprillis jäi sellest kohe kindlasti puudus.
Meie (s.t. Eesti) häda tundub olevat selles, et kui kriis möödas, muutume me jälle mugavaks tagasi.Aga ei tohiks.
Õige.
Delfis: "USA teadlane: Ameerika hüljaku Eesti"
Sinu poolt kirjeldatud stsenaarium toob mulle meelde ühe Baskini (oli vist) nalja: "kui riigis on midagi lahti, siis tuleb hakata kinni panema". See nali käis nõukogude korra pihta...
Minu arust mitte.
võta või jäta. aga ma usun et see mõjub (ka).
Aga mida kuradit see ikkagi tähendab!? Nagu mingi ülemaailmsesse keskpanka deponeeritud raha, mida Eesti nüüd justkui oma pisikeste siseasjade ajamisel välja võtnud on!?
Sama mantrat viljeleb Ed Lucas, kes andis mõista, et me oleks võinud enne pronksi nihutamist välismaiste poliitikute toetust küsida! Fantastika...
Kui see, et Saksamaa kantsler ütleks Putinile sõnad "Euroopa seisab oma ühtsuse eest", tähendab, et on kulutatud ära kogu meie usalduskrediit, no siis tuleb pigem omale näkku vaadata ja tunnistada, et mingit kuradi usalduskrediiti pole nagu õieti olnudki.
Kas aastatepikkused tegevused, mida Bahhovski & co võiks käsitleda usalduskrediidi võitmisena (meie sõdurite töö Afganistaanis ja Iraagis?), on nüüd nende nägemuses äkki üleöö nullistatud? Ise arvan et see siiski nii pole.
Marko, sinu vastusest Kristjanile võiks nagu järeldada, et kui on tegemist kõige tähtsama riigiga, siis on sel kasutada lõpmata suur usalduskrediit...