Eesti ei finlandiseeru

Paar päeva tagasi keelas Kaliningradi üks kaubamajadest müügilt suitsuvorsti nimega „Tallinn”. Alles pärast käsu täitmist selgus, et meie pealinna nime kandvat toiduainet ei valmistata mitte Eestis, vaid kohalikus, Tšernjahhovski lihakombinaadis. Venemaa poolt viimastel nädalatel ja mõistagi eriti päevadel ülesköetud Eesti-vastased emotsioonid on tõesti kõrgel ning selle pinnalt pole imestada, et ratsionaalsus hajub tunnete laviini alla.

Praeguseks on ilmne, et Venemaa ametlik käitumine järgib aprilli algul president Putini juures kokkulepitut ning 26. aprilli hommikul välknõupidamisel ülekorratut. Pronkssõduri teisaldamisest ajendatuna rakendatakse Eesti vastu jõulist retoorikat nii kodus kui rahvusvahelistes organisatsioonides. Hoidmaks ära vahetut konflikti Euroopa Liiduga ei räägi keegi ametlikest majandussanktsioonidest. Samas käib varjatud surve päris suure hooga.

Venemaa sarnane käitumine pole ju mingi uudis. Tülikate naabrite vastu on korduvalt rakendatud erinevaid sanktsioone. Teinekord on ka lihtsalt administratiivne lohakus oma tööd teinud.

Ka Eesti on korduvalt tunda saanud Venemaa majandussurvet. Meenutagem kasvõi 1995-2004 kehtinud topelttolle või hiljutigi uudistesse mahtunud veokite järjekordi piiripunktides. Samas pole kunagi varem see emotsionaalne haare olnud sedavõrd lai kui nüüd.

Suure tõenäosusega võib eeldada, et Eesti vastu suunatud varjatud majandussanktsioonid veel alles koguvad hoogu ning nende tegelik ulatus ja mõju saavad selgemaks lähematel nädalatel. Kuna paljudelgi juhtumitel põhinevad sammud emotsioonidel, siis võib arvata, et osaliselt jääb see ajutiseks lainetuseks.

Teisalt on siiski vaja tähele panna, et tegemist on kõige kõrgemal tasemel vastu võetud tegevusjuhisega, mis strateegilisemates küsimustes (nagu näiteks Eesti surumine transiiditupikuks) võib leida ka püsivamat ellurakendamist.

Loomulikult tõstatub küsimus: mida Venemaa loodab saavutada sarnase survepoliitikaga? Kas on see lihtsalt karistusoperatsioon või on sellesse segatud ka lootused näiteks Eesti valitsuse välispoliitilise kursi muutmiseks?

Viimase kohta võib kindlalt väita, et taoliste sammudega ei ole Venemaal Eestit võimalik finlandiseerida ehk oma mõjuvälja haardesse saada. See võib olla küll mõnede Moskva strateegide unistus, kuid see on määratud läbikukkumisele.

Teisalt on ilmne, et igasuguste majandussanktsioonide rakendamine on vastastikuse toimega ega ole jätkusuutlik. Toeplttollid surusid omal ajal näiteks Eesti majanduse palju kiiremini integreeruma Euroopa ühisturuga.

Venemaa püüab suhete pingestamisel Eestiga kõige muu hulgas ka tunnetada, kui kaugele võib Moskva oma survega nii Euroopa Liidu kui ka NATO liikmesriigi vastu minna. Samuti pole vähetähtis märkida, et Venemaal käivituvas valimisprotsessis on sarnane vastasseis väga oodatud ja kergesti rakendatav nähtus.

PS: see artikkel on täismahus lugeda tänases Äripäevas.