Huvitavad vihjed Euroopa kuluaarides
Kaks päeva kohtumisi Euroopa kolleegidega Berliinis andsid nii mõnegi huvitava vihje Euroopa Liidu lähitulevikule kui ka sellele, kuidas meie partnerid ikkagi näevad hiljutisi sündmusi Eestis ning tervikuna suhteid Venemaaga.
Üldiselt näib nii, et jagatud arvamusena on absoluutne enamik liikmesmaade parlamendiesindajatest veendunud põhiseadusliku lepingu (PSL) uuendatud versiooni kiire heakskiidu vajadusest. Seega on tõenäoline, et pisut enam kui kuu aja pärast jõuavad liikmesmaade valitsusjuhid ülemkogul kokkuleppele institutsionaalse reformi teekaardis.
Loodetavasti saab juba täna paljugi selgemaks, kui ametisse asuv Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy teeb oma esimese välissõidu Berliini. Kui Prantsusmaa ja Holland näivad olevat valmis edasi liikuma, siis ehk suurimad mured on Suurbritannia ja Poolaga.
Eriti ilmselt poolakate jäigavõitu läbirääkimistaktikale viidates andis Bundestagi spiiker Norbert Lammert oma üleeilses õhtusöögikõnes otsesõnu märku, et kui PSLi osas tekib probleeme, siis võib Euroopa muutuda kahekiiruseliseks.
Pole kahtlust - Euroopas teavad kõik poliitikud sündmuste kohta Tallinnas. Paljud küsisid olukorra kohta ning väljendasid oma toetust. Arusaamine, et Venemaa reageeris üle, on valdav. Samas on siiski mõnede riikide kolleegide hulgas tunda ka skeptilisemat hoiakut stiilis - miks teil ikkagi oli vaja Venemaad selle sammuga ärritada?
Ka viitas üks mõjukas Euroopa Parlamendi konservatiivist liige sapimaiguliselt, et enne, kui otsida solidaarsust, peaks partneritega suhtlema. Aga eks tagantjärele targutamist tule ikka ette. Tähtis on aga mõista, et Euroopa ühtsus pole iseenesest veel antud. Selle nimel tuleb päris palju pingutada.
Üleeilne debatt Venemaa teemadel näitas, et Euroopa kolleegide seas on vaatamata mõnedele illusiooniloojatele siiski rohkem kainemat ning muretsevamat hoiakut. Ka eesistujamaa hinnangud arengutele Venemaal olid minu arvates päris adekvaatsed.
Ja lõppeks. Esmaspäeval avanes mul võimalus lühikeseks kohtumiseks liidukantsler Angela Merkeliga. Tänasin teda Eestile osutatud kindla toetuse eest. Merkel kinnitas, et eesistujana teeb ta liikmesmaa kaitseks kõik, mis tema võimuses.
Eriti oluline oli Merkeli kindlameelsus vahetult esimese Tallinna rahutusöö järel, kui Putin olla otsesõnu soovinud Saksamaa karmi hukkamõistvat otsust Eesti valitsusele. Merkel järgis aga kindlalt Euroopa Liidu solidaarsusmeelt. Retooriliselt võiks ju küsida: mis saanuks siis, kui kantsleriks olnuks Gerhard Schröder?......
Üldiselt näib nii, et jagatud arvamusena on absoluutne enamik liikmesmaade parlamendiesindajatest veendunud põhiseadusliku lepingu (PSL) uuendatud versiooni kiire heakskiidu vajadusest. Seega on tõenäoline, et pisut enam kui kuu aja pärast jõuavad liikmesmaade valitsusjuhid ülemkogul kokkuleppele institutsionaalse reformi teekaardis.
Loodetavasti saab juba täna paljugi selgemaks, kui ametisse asuv Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy teeb oma esimese välissõidu Berliini. Kui Prantsusmaa ja Holland näivad olevat valmis edasi liikuma, siis ehk suurimad mured on Suurbritannia ja Poolaga.
Eriti ilmselt poolakate jäigavõitu läbirääkimistaktikale viidates andis Bundestagi spiiker Norbert Lammert oma üleeilses õhtusöögikõnes otsesõnu märku, et kui PSLi osas tekib probleeme, siis võib Euroopa muutuda kahekiiruseliseks.
Pole kahtlust - Euroopas teavad kõik poliitikud sündmuste kohta Tallinnas. Paljud küsisid olukorra kohta ning väljendasid oma toetust. Arusaamine, et Venemaa reageeris üle, on valdav. Samas on siiski mõnede riikide kolleegide hulgas tunda ka skeptilisemat hoiakut stiilis - miks teil ikkagi oli vaja Venemaad selle sammuga ärritada?
Ka viitas üks mõjukas Euroopa Parlamendi konservatiivist liige sapimaiguliselt, et enne, kui otsida solidaarsust, peaks partneritega suhtlema. Aga eks tagantjärele targutamist tule ikka ette. Tähtis on aga mõista, et Euroopa ühtsus pole iseenesest veel antud. Selle nimel tuleb päris palju pingutada.
Üleeilne debatt Venemaa teemadel näitas, et Euroopa kolleegide seas on vaatamata mõnedele illusiooniloojatele siiski rohkem kainemat ning muretsevamat hoiakut. Ka eesistujamaa hinnangud arengutele Venemaal olid minu arvates päris adekvaatsed.
Ja lõppeks. Esmaspäeval avanes mul võimalus lühikeseks kohtumiseks liidukantsler Angela Merkeliga. Tänasin teda Eestile osutatud kindla toetuse eest. Merkel kinnitas, et eesistujana teeb ta liikmesmaa kaitseks kõik, mis tema võimuses.
Eriti oluline oli Merkeli kindlameelsus vahetult esimese Tallinna rahutusöö järel, kui Putin olla otsesõnu soovinud Saksamaa karmi hukkamõistvat otsust Eesti valitsusele. Merkel järgis aga kindlalt Euroopa Liidu solidaarsusmeelt. Retooriliselt võiks ju küsida: mis saanuks siis, kui kantsleriks olnuks Gerhard Schröder?......
Kommentaarid
- kas julgevad/tahavad needasamad praegused VF kritiseerijad sedasama välja öelda kohapeal ja näkku?
- kas VF on valmis "lääneliitlaste" ees ütlema midagigi, mis meenutaks kahetsust?
- kas sünnib mingi uus raamlepe vms?
Ootaks Eesti poolt jõulist vastust. Või on kogu "munadekrediit" ära kulutatud?
Aga rohkem, kui üks järjekordne tippkohtumine huvitaks see, kas Euroopa ühendusel on üldse mingit kava tulevikuks nö. halva stsenaariumi puhul, kui Venemaa ja EL teed lähevad üha rohkem lahku - sest see ilmselt ongi reaalne areng.Kuidas muuta EL-i arvestatavamaks jõuks?
Ma arvan, et Venemaa hoiab rünnaku aktiivsena veel tükk aega ja tahab tegelikult sundida lääneriigid seisu, kus tuleb valida Venemaa ja Eesti vahel. Mõne riigi, näiteks Saksamaa jaoks, võiks lõplik meie kasuks otsustamine olla ebamugavam kui meile meeldiks (gaasijuhe).
Aga võib-olla tahaks Venemaa näiteks ära proovida, kas keegi on valmis teda WTOst eemale hoidma selle nimel, et ta lõpetaks varjatud sanktsioonid Eesti vastu. Ja kui juhtubki, et Venemaa liitumine WTOga satub ohtu, ei pea ta ta tegema midagi muud sanktsioonid lõpetama ehk minema majandussuhetes tagasi rünnakueelsesse seisu.
Tegemist on ju riigiga, kes peaaegu ei üritagi endast viisakat muljet jätta, nii et ta ei kaotaks ka sellisel juhul peaaegu mitte midagi, või kaotaks?
Igal juhul tundub üsna selge, et teised meie eest seda sõda ära ei võida.
Teised uuemad liikmesriigid hakkaksid ju usku EU´sse kaotama, kuna sama võiks mingil ajaperioodil juhtuda Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, ja kes teab mis teise riigiga.
Kui EU korra juba teoreetiliselt ühe liikmesriigi "maha müüks," siis näitaks ta VF oma nõrkust. Järgmisel korral mõne teise riigiga tekkiva konflikti korral oleks VF juba tunduvalt julgem, mis sanktsioonidesse ja rünnakutesse puutub.
Ehk siis, ükskõik kui palju vanad liikmesriigid ka ei tahaks, nad ei saaks ju tegelikult Eesti eest mitte välja astuda, või kuidas?!