Saksamaa nabanöör Venemaaga

NATO välisministrite tänane kohtumine, kus korraga räägitakse alliansi suhetest Gruusia ja Venemaaga, annab tõenäoliselt kahetise signaali. Esiteks püüab allianss leida varuteed Gruusiale ja Ukrainale mõõdukaks lähenemiseks. Teisalt aga otsitakse pehmemat maandumist pingestunud suhetes Venemaaga.

Mõlemal juhul on üheks peamiseks mõjutajaks Saksamaa. Esiteks on Berliin jõuliselt vastu Kiievile ja Tbilisile selgema liitumisperspektiivi andmisele. Teiseks on aga Saksamaa kiivalt huvitatud Venemaaga suhete taastamisele stiilis "business as usual".

Tihti on küsitud, mis ikkagi on Saksamaad ja Venemaad siduvaks nabanööriks? Minu arvates annab sellele päris hea vastuse Nicholas Kulish oma tänases artiklis International Herald Tribune'is.

Tema vastus on lihtne - peamiseks mõjutajaks on pikaaegsed majandussuhted. Juba 1850ndatel aastatel ehitas Siemens välja Venemaa esimese telekommunikatsioonivõrgu. Hiljem, vaatamata suurtele sõdadele, pole suhted Moskva ja Berliini vahel lahtunud. Murranguliseks said 1970ndad aastad, mil Saksamaa nõustus gaasijuhtmete ehitusega toonasest Nõukogude Liidust. Ja seda USA vastuseisust hoolimata.

Ka täna pole Washington ja Berliin kuigi lihtsates suhetes. Kohati näib, et Saksamaa hoiab rohkem Venemaa kui Ameerika Ühendriikide poole. Väga tähenduslik on nii Schröderi juhtum, kui otsati ka Kulishi viide kantsler Merkeli meelemuutuse põhjustele pärast Vene-Gruusia sõda.

USAs on peagi ametisse astumas uus administratsioon. Kulishi meelest peaks Barack Obama võtma Moskva suunal kuulda Berliini arvamusega, et seeläbi ka leevendada pingeid USA ja Venemaa suhetes.

Samal ajal on Ühendriikides mõistetud, et suhted Moskvaga muutuvad senisest tunduvalt reaalpoliitilistemaks, kusjuures päevakorra keskmesse tõusevad relvastuskontrolli küsimused. Sellest kirjutab Venemaad hästi tundev ning Clintoni administratsioonis töötanud Stephen Sestanovich oma artiklis Foreign Affairsi viimases numbris.

Nii Kulishi kui Sestanovichi arvamused näitavad, et Lääne-Vene suhetes on jätkuvalt otsingute ja muutuste aeg. Kui Venemaa näib oma hoiakutes olevat järjekindel ja edu saavutav (mõistagi Moskva seisukohalt), siis lääneriigid on oma hoiakutes jätkuvalt ja ohtlikult hajali. Prevaleerib suurriikide soov eelistada kahepoolseid tehinguid ühishoiakutele, mille osaks on ka Ida-Euroopa riikide objektiivne ettevaatlikkus.

Kuid ühes küsimuses on Lääs üksmeelel . Venemaa roll maailmapoliitikas on vaieldamatult kasvanud ning Moskvat eirata (nagu 1990ndatel) pole ka parimal tahtmisel võimatu. Puudutagu see siis majandussuhteid, julgeolekut või hoopis laiemat mõõduvõttu poliitiliste süsteemide vahel tänases turbulentses maailmas. Kindlasti on see väga oluline teema ka meile, et paremini mõista võimalikke trende eelolevatel aastakümnetel.