Venemaa vedas G8 ninapidi
Nii arvavad eeskätt Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia diplomaadid pärast eilset dramaatilist hääletust ÜRO julgeolekunõukogus. Venemaa, kes veel mõned päevad tagasi G8 tippkohtumisel oli pooldanud karme sanktsioone Mugabe režiimi vastu Zimbabwes, vetostas koos Hiinaga vastavasisuslise resolutsiooni.Mõneti on see paras trikk ka Venemaa uuele presidendile Dmitri Medvedevile, kes pole siiani suutnud oma juttu õigusriikluse tugevdamisest kuigi hästi sõnadega katta. Nüüd siis samm, mis kindlasti ei suurenda Venemaa liidri usaldusväärsust G8 partnerite seas.
Kui siia lisada veel laienev spioonitüli Venemaa ja Suurbritannia vahel, Venemaa leebus Iraani tuumaambitsioonide suhtes, NATO laienemisplaanidele jäik vastutöötamine, pingete õhutamine Gruuisaga või külma sõja stiilis retoorika USA raketikaitsesüsteemi suhtes, siis bukett on ikka muljetavaldav küll.
Kogu see nimekiri, kuhu võib teha veel terve rea lisandusi (nende hulgas Vene-Balti suhete seisu), viitab kahjuks küll vähestele lootustele Vene-Lääne suhetes mingitki partnerlusmotiivi tabada. Suhete tuumikküsimused on enamas jaos teravas vastuolus. Sellises õhustikus on raske eeldada, et leitavad lahendused suudaksid kanda pikaajalist ehk strateegilist iseloomu.
Kommentaarid
Sesmõttes Kadri Liik omab ka selgelt nähtavat (kriitilist) seisukohta Venemaa suhtes, aga tema kommentaarid on tasakaalustatud ja peale plaani A on olemas ka plaanid Б ja В ning erilisi poliitilisi ambitsioone tal hetkel ei paista olema.
Teie artiklites ma näen selgelt probleemi, Venemaa, ning hunnik kontrasid. Ei lahendusi ega PROSID. Sellised artiklid nimetatakse meil propogandaks. Esimesega on asi keeruline aga VOT teist ma lootsin näha Teie artiklites kuna selleks Te küll olete võimeline.
Lisaks veel, Vene Föderatsiooni kutsumine Venemaaks ON LUBATUD igapäevases elus tavakodanike seas, poliitiku suhtes on see LUBAMATU. Poliitik peab olema POLIITKORREKTSEKS.
Seega nostalgia "ühtse ja jagamatu" järele venemaal on täiesti arusaadav, lisada tuleb veel juurde, et ei inglased ega ka prantslased soovi impeeriumi järgi ametlikult ei promonud.
Ega siin muud lahendust ei ole, kui tuleb vähemaslt 20-30 aastat kannatada, ehk siis lepitakse ka Venemaal juhuga. Kui sellega lepitakse, arvan, siis suudetakse ka adekvaatselt hinnata kommunistide tehtut. Soovimatus tegelda kommunistliku pärandiga peegeldabki sedasama tahtmatust juhtunuga leppida.
Kui mõelda, võib sel autoril ka õigus olla - ei mäleta, et mingi rezhiim oleks sanktsioonide tõttu kokku kukkunud. Miks neid ikka ja jälle üritatakse, ei tea. Aga väga ratsionaalsed need ei tundu. Pole seega erilist põhjust Hiinat ja Venemaad nende otsuse pärast hurjutada (siis antud juhul - muidu on nad üsna ebameeldivad)
Tõnu
Tõnule: sanktsioonid võivad olla küll näiliselt tulutud, kuid samas on see üks võimalustest ühele või teisele režiimile mõju avaldada. Ta on ka poliitiliseks sõnumiks. Muidugi on nad toimivad, kui seda rakendatakse ühiselt. Mitte nii, nagu Hiina näiteks Darfuri suhtes.
Anonüümsele teadusmehele: kui soovid lugeda teadustöid, siis blogi pole ilmselt see koht. Ka mina olen oma akadeemilised lood avaldanud ikka mujal, kui siin. Aga analüüsiv püüan olla küll iga loo juures. Loomulikult nendest põhimõtetest lähtuvalt, mida poliitikuna jagan. Just nii tuleb ka võtta siinse blogi kirjutisi.