Vahemere Liidust ja Prantsusmaast

Viimased paar päeva on Prantsusmaa presidendile Nicolas Sarkozyle olnud vaieldamatult kõrghetkedeks. Vahemere Liidu asutamine pühapäeval ning eilne värvikas rahvuspüha paraad Pariisi kesklinnas olid muljetavaldavad sündmused, mis pani Prantsusmaast rääkima kõik maailma juhtivad meediakanalid.

43 riigi, sealhulgas Eesti, osalusel loodud Vahemere Liit on Sarkozy idee, mida on jõutud kõvasti nii kritiseerida kui kiita. Tõsi, algselt pakkus Sarkozy välja liidu idee üksnes Vahemere äärsetele riikidele, kuid eriti Saksamaa sekkumisel laiendati osalust kõikide Euroopa Liidu liikmesmaade võrra.

Iseenesest on Euroopa Liidu koostöö tihendamine Vahemere lõuna- ning idakalda riikidega kindlasti hädavajalik. Puudutagu see siis majandussuhteid või julgeolekut, ühtviisi olulised on need tegelikult kõigile Euroopa Liidu liikmesmaadele. Ka Eestile.

Mõistagi püüab Prantsusmaa eesotsas Sarkozyga siin oma idee realiseerimise kaudu võtta liidriohjad (liidu eesistujateks ongi Prantsusmaa ja Egiptus). Kui see ei jää üksnes fotovõimaluste loomiseks (mis teinekord on ka vajalik liidrite personaalse keemia hindamiseks) või lühiajalisele edule suunatuks, siis võib liidust ka sisuliselt asja saada.

Pariisi kohtumised andsid ehk ka midagi enamat liidrite pidulikust kokkusaamisest. Kasvõi Süüria ja Liibanoni diplomaatiliste suhete taastamine saatkondade loomise näol oleks suureks edusammuks. Igatahes andis rahvusvahelisest isolatsioonist väljapääsu otsiv Süüria president Bashar al-Assad sellekohase poollubaduse. Ka sillutati Pariisis teed Iisraeli-Palestiina kokkuleppele (Olmerti meelest ollakse rahule lähemal kui kunagi varem) ning läbi Türgi peaministri jätkati ka Iisraeli ja Süüria suhete kompamist.

Ainus teemasse puutuv riik, kes on teatanud liidus mitteosalemisest, on Liibüa. Muammar al-Qaddafi meelest polevat siin tegu millegi muuga, kui Prantsusmaa katsega reanimeerida uuskolonialism. Siiski näitasid Pariisi kohtumised, et Qaddafi pole siin trendilooja. Pigem on ta selle mõttega ise isolatsioonis.

Välise hiilguse juures ilmnes juba Pariisis terve rida probleeme, mis ei ennusta liidule kerget tulevikku. Nii jäi kokku leppimata, kuhu luuakse liidu tööd koordineeriv sekretariaat. See küsimus jäeti otsustada välisministrite kohtumisele novembris Egiptuses. Siis peakski liidu edasist tegevust edasi arutatama.

Meile on kõige selle juures kahtlemata tähtis, et Sarkozy ambitsioonikus ei kallutaks Euroopa Liidu naabruspoliitikat liialt lõuna suunas. Kriitikud on märkinud, et Vahemere lõuna- ja idakaldal on suurimaks probleemiks demokraatia nappus, mis võib pikaajalise koostöö eesmärgid muuta hapramaks, kui võiks loota.

Seevastu idanaabruses on Euroopa Liidul terve rida riike, kes on demokraatlikud ning õigusriigi tugevdamisele suunatud riigid. Nende toetamine pole sugugi vähemtähtis, kui tegevus lõunanaabrite suunal. Eks seda tasakaalu aitavad kindlasti luua järgmised Euroopa Liidu eesistujad Tšehhi ja Rootsi.