Kui homme algaks sõda...

Pinged Venemaa ja Gruusia suhetes on jõudnud väga kriitilisse punkti. Venemaa provokatsioonid on muutunud avalikeks. 9. juulil lendasid 4 Vene hävitajat Lõuna-Osseetia õhuruumis kokku 40 minutit. Kui varasemalt on Moskva taolised uudised tagasi lükanud, siis nüüd kinnitas Venemaa välisministeerium avalikult Gruusia õhuruumi rikkumise fakti.

Pingete kiirele kasvule viitavad uudised on väga murettekitavad - pommiplahvatused Abhaasias, relvastuse juurdetoomine (45 vagunitäit viimasel nädalavahetusel) Venemaalt, Gruusia valveposti ründamine Kodori orus ning tulevahetused Lõuna-Osseetias. Venemaa Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkond peab õppusi Gruusia piiridel, samas alustas NATO 1000 USA merejalaväelase osalusel ühisõppust Tbilisi lähistel.

USA riigisekretäri Condoleezza Rice'i visiit Tbilisi oli äärmiselt õigeaegne. Washington ongi olnud tunduvalt aktiivsem kui näiteks Euroopa Liit konflikti eskaleerumise ärahoidmisel. Somaalia priaaditeema on küll aktuaalne, kuid praegu peaks Euroopa Liit pühendama kõik oma jõupingutused väga ohtliku olukorra lahendamiseks Vene-Gruusia suhetes. See pole kaugeltki regionaalse mõjuga pingekolle, nagu arvavad mõned Euroopa poliitikud. Mõelgem kasvõi Bakuu-Tbilisi-Ceyhani naftajuhtmele.

Mis juhtub või milline oleks meie, eurooplaste reaktsioon võimalikule sõjale Venemaa ja Gruusia vahel. Esiteks peaks Euroopa Liit siis selgelt tunnistama oma välis- ja julgeolekupoliitika läbikukkumist Lõuna-Kaukaasia ja Venemaa suunal. Brüssel ega liikmesmaade pealinnad pole kuigi energiliselt panustanud pingete leevendamisse. Kuid selleks on veel võimalus.

Agressiivselt käituv Venemaa peaks teadma täna, et sõja õhutamine Gruusiaga toob kaasa väga tõsised tagajärjed suhetes Euroopa naabrite ja läänemaailmaga tervikuna. Kui Venemaa provokatsioonide tulemusel puhkeb sõda, siis sellele peaks kiirelt järgnema lääneriikide jõuline reaktsioon. Venemaa peaks kaotama oma liikmestaatuse Euroopa Nõukogus, OSCEs ning G8s. Samuti peaks see kaasa tooma 2014. aasta taliolümpiamängude korraldamise õiguse äravõtmise Sotšilt. Lisaks peaks Euroopa Liit kehtestama analoogselt Valgevenega viisakeelu Venemaa poliitilisele ja majanduslikule eliidile.

Moskva võib küll loota, et tema energiaressursid ning ahvatlevad majandussuhted hoiavad Euroopa Liitu Gruusia suhtes vait, kuid see ei tohi kindlasti heidutada Lääne poliitikuid kindlaid otsuseid tegemast. Gruusia ründamine peaks olema täielik "punane liin" Lääne-Vene suhetes. Siin pole lihtsalt võimalik ükskõikseks jääda.

Kahjuks näitab kujunenud olukord veenvalt, milline valearvestus tehti NATO Bukaresti tippkohtumisel. See, et Gruusia jäi aprillis ilma NATO liikmelisuse tegevuskavast, ajendas Moskvat kiirele jõulisele tegevusele ning konflikti edskaleerimisele. Kuid viga annavb veel parandada. NATO välisministrid kohtuvad uuesti detsembris ja siis on päramine aeg viga parandada.