Annapolis annab väikese lootuse

Annapolise rahukonverentsi esialgsed tulemused lubavad oletada, et kui miskit muud ei õnnestunud saavutada, siis vähemalt andsid nad väikesegi lootuse uute kokkulepete saavutamiseks Iisraeli ja Palestiina esindajate vahel.

Otsati võib toimunut hinnata kui president Georges W. Bushi tõsisemat katset jätta endast maha ajalukku ka positiivsem kuvand Lähis-Ida keeruliste suhete kasvõi osalise lepitajana. Igatahes andis ta märku, et püüab allesjäänud aja jooksul kuni 2009. aasta jaanuarini töötada iseseisva Palestiina riigi loomise nimel.

Nagu teada, leppisid pooled kokku pidada kuni järgneva 12 kuu jooksul järjepannu kõnelusi, et hiljemalt 2008. aasta lõpuks saavutada tulemust. Esimene kõnelustevoor peaks algama 12. detsembril ja siis edasi vähemalt iga kahe nädala tagant.

Vaatamata Annapolise konverentsi väga esinduslikule kogule ei puudu siiski tõrvatilk meepotis. Praegu Gaza sektorit kontrolliv Hamas, kes mõistagi polnud Annapolisse kutsutud, on juba kuulutanud end mitteseotuks ühegi saavutatud kokkuleppega.

Kuid vaatamata isegi sellele on Annapolise konverentsi toimumine juba iseenesest üle pika aja (vähemalt viimase 7 aasta jooksul) positiivseim uudis olukorda Lähis-Ida silmas pidades.

Kommentaarid

Sten Hankewitz ütles …
Mul on küll skeptiline tunne, et Annapolise konverents ei erinenud kõigist eelnevatest sama eesmärgiga tippkohtumistest kuidagi, ja ka selle tulemus/tagajärg (kuidas võtta) pole kuidagiviisi perspektiivikam kui varasemad.

Kui tulemuse nõrkuseks pole ka muud põhjust, kui sinu nimetatud tõrvatilk meepotis, siis see on juba piisav, et mitte midagi saavutada. Hamas jätkab rakettide tulistamist, inimesed saavad surma, Iisrael kaitseb oma maad ning kõik jätkub vanaviisi.

Ja Hamas on nagunii lubanud, et Iisraeli mitte kunagi ei tunnusta, varasemalt on nad öelnud, et kui Iisrael taandub "1967. aasta piiridesse" (mis aga tähendab Jeruusalemma pühapaikadest ilmajäämist), siis on nad valmis 10aastaseks *vaherahuks*, ja that's it.

“Today you are here to send a message to those who say the land of Palestine is not for sale,” said Mahmoud Zahar, a fiery Hamas leader. “Whoever thinks we will recognize a Jewish state … are deluding themselves. There will be no recognition of the state of Israel.”

Viimased ligi 60 ja tegelikult enamgi veel aastat on näidanud, et Iisraeli ei tule rahu enne, kui üks konflikti osapool on kadunud. Ja Iisrael ei kao kuhugi, ning ega ka araablased, keda on sadu kordi rohkem kui israeliite. Ja see jätkubki seal igavesti. Praeguses seisus on ilmselt kõige tõhusam vahend seal palju kriitikat saanud turvatara Iisraeli ja araablaste alade vahel, mis vähegi takistab rünnakuid Iisraeli vastu.

Ma pole küll poolteist aastat Iisraelis nüüd käinud, aga loen sealseid uudiseid iga päev ja suhtlen sealsete sõpradega - erilist optimismi mingisuguse rahu suhtes küll keegi väga ei väljenda. Võibolla vaid vasakpoolsed poliitikud, kes naiivselt usuvad, et mida rohkem järeleandmisi araablastele teha, seda kindlamini tuleb rahu. Aga ei tule, tegelikult on nii, et mida rohkem järeleandmisi teha, seda rohkem araablased kogu aeg nõuavad ja "tänu" vasakpoolsetele ka saavad, et aga uusi ja uusi nõudmisi esitada.

Kurb on aga ka see, et Iisraeli enda poliitika on üks korrumpeerunumaid maailmas, ja seda näevad ka Iisraeli kodanikud, kes väljendavad rahulolematust sellega, et ei lähe valima. See on muidugi nende õigus, aga nagu igal pool, toob valima mitteminek kindlamini võimule just need, keda kõige vähem peaks sinna tüüri juurde laskma - just need, kes on valmis tegema järeleandmisi suures ulatuses, kuid mitte midagi vastu saades.
Marko Mihkelson ütles …
Paljuski nous sinuga, Sten. Koik, mida kirjeldad, teeb ka selle katse aarmiselt keeruliseks kui mitte voimatuks. Eriti nåiteks Jeruusalemma kysimus voi siis toesti Hamasi ohjamine. Ainus, mis lohutab, et vahemalt mingigi konelustevoimalus on moneks ajaks olemas.
Anonüümne ütles …
Müür on kõige rumalam asi üldse, mida kahe ethnie vahele saab ehitada, sest sellega ei kaotata ju probleemi, vaid peidetakse enda jaoks ära. Iisraeli julgeoleku kaalutlusi ei saa kogu aeg tuua põhjenduseks ühe rahva maa alla tagumiseks.

Kuid vaevalt annab see konverents muud kui väikse lootusemulli, mis peagi uuesti lõhkeb.
Sten Hankewitz ütles …
Keegi ei tao kedagi maa alla, või kui, siis ähvardavad araablased Iisraeli merre pühkida.

Kas sa, lugupeetud anonüümne, oled selle "müüri" juures käinud ja seda näinud? Mina olen, ja võin kinnitada, et müür on ta vaid 4% kogu turvatara pikkusest, kõige ohtlikumate kohtade juures, kust pidevalt Iisraeli ja iisraellaste pihta tulistatakse. Mujal on tegemist tavalise taraga.

Sellel turvataral on väga selge ja ühene põhjendus - Iisraeli-vastaste rünnakute ärahoidmine. Ja Iisraeli julgeolekukaalutlusi saab tuua põhjenduseks turvatarale küll, sest araablastele ei tee see tara mitte kui midagi, peale selle, et ei lase neil oma rakette ja automaadivalanguid Iisraeli pihta tulistada.

Kui noid araablasi pidevalt "maa alla taotakse", miks ei tee siis Araabiariigid mitte midagi? Suur enamik Jordani läänekaldal elavatest araablastest on Jordaania kodanikud - miks ei tee Jordaania oma kodanike kaitseks midagi? Miks ei võta Jordaania neid enda piiridesse elama?

Nagu ütles Ehud Olmert mulle 2004. aastal, enne, kui ta vanaks jäi ja vasakpoolseks muutus: "Te ei saa öelda meile, iisraellastele, et te peate kõike tegema. Eralduge palestiinlastest, toitke palestiinlasi... Araabiamaad korraldavad ülemaailmset kampaaniat palestiinlaste heaks. Kuid võibolla peaksid nad neile raha andma ning terrorismi finantseerimise asemel ostku palestiinlastele süüa? See polegi nii paha mõte ju."

Või turvatara kohta: "Üldiselt oleme meie ainult alltöövõtjad. Tegelikud turvatara ehitajad on palestiinlased. Niikaua kuni kestab terror, on meil õigus ehitada meetmeid, mis seda peatavad. Ja turvatara on vaid üks neist meetmetest, millega me takistame neid palestiinlasi, kes tulevad üle piiri Iisraeli riigi territooriumile ja tapavad süütuid iisraellasi.

Palestiinlastel pole õigust tara tagajärgede üle kaevata senikaua, kuni nad ei peata terrorit. Mis siis on parem, kas mitte puutuda palestiinlaste omandust ja riskida paljude inimeste eludega, või luua mõnedele palestiinlastele mõningast ebamugavust, kuid säästa paljude inimeste elusid?

Elus tuleb teha valikuid. Kui nad tahavad peatada terrorit, peatame meie tara ehitamise. Kui nad ei peata terrorit, ehitame meie tara. Ma ei ütle, et tara ei tekitaks probleeme – ta tekitab neid. Kuid probleemid, mis ta tekitab, on palju väiksemad kui need, mille ta lahendab."
Anonüümne ütles …
kuidas müür peatab rakette?
Unknown ütles …
KOHUTAV on steni kommentaare lugeda. hea näide religiooni ja vihkamise poolt pimestatud inimesest. just selliste pärast sõjad kestavadki...
Priit ütles …
Kahjuks pean nõustuma Steniga. Karm reaalpoliitika on ka minust läbi imbunud. Samas palestiinlasedki on vägivallast väsinud ja Hamasi toetuse vähenemisel võivad mõõdukamad poliitikud jõuda ka kokkulepeteni. Ei nõustu Steni tugeva toetusega konservatiivsetele poliitikutele...
Anonüümne ütles …
Lisaks Jeruusalemma kuuluvusele, peab lahendama ka põgenike küsimuse ja likvideerima ebaseaduslikud asundused. Vaevalt see Israelile vastuvõetav on.
Hamasi ohjamisest.
Hamas on palestiinlaste poolt valitud ja seetõttu peab nendega läbi rääkima, kui soovitakse edu saavutada. Läänekallas on küll Fatah võimu all aga see pole piisav. Repliigi korras: vaevalt me niipea näeme valimisi Läänekaldal.
Hamasiga peab läbi rääkima, sest ei suudetud kokkuleppele jõuda palju mõõdukama Fatah-ga. Hamasi tõus on seega igati loogiline.
Lisaks siia veel Egiptuse (endise?) välisministri vabalt tsiteeritud mõtte: "Kui tahad rahu, siis pead läbi rääkima vaenlasega, sõpradega on suhted niigi head"

Populaarsed postitused sellest blogist

MIHKELSON: NÄIDATA TULEB USUTAVAT JÕUDU

PUTIN VALMISTUB UKRAINALE SURMAHOOPI ANDMA

VENEMAA ON ÕPPINUD VALETAMA SAJANDEID