Kui seda metsa ees ei oleks...
Nii võiks tõesti ohata, vaadates, kui passiivselt meie välisministeerium ja valitsus tervikuna suudab reageerida olulisimatele maailma mõjutavatele sündmustele. Jääb mulje, et elame metsatalu vaikuses, kus puudub ühendus maailmaga.
Teisipäeval mõrvati Liibanonis üks sealse kristliku kogukonna juhte, tööstusminister Pierre Gemayel. Kui keeruline ning plahvatusohtlik olukord valitseb selles Lähis-Ida väikeriigis ning regioonis tervikuna, võime igapäevaselt jälgida ka meie enda meedia vahendusel.
Gemayeli mõrv lihtsalt ei saa jätta külmaks kedagi, kes on huvitatud rahvusvahelist elu nii jõuliselt mõjutavast Lähis-Idast. Selle kinnituseks on läänemaailma jõuline ja kiire reageering katsele pingestada olukorda Liibanonis.
Sellise sündmuse puhul on elementaarne, et riigid, eriti aga Euroopa Liidu või ka NATO liikemsriigid ütlevad välja oma ametliku seisukoha. Mida aga pole, see on taaskordselt Eesti välisministeeriumi seisukoht. Võrrelge kasvõi huvi pärast, mida ja kuidas meie lõunanaabrid maailma asjadest arvavad. Vahe on tuntav.
Kahjuks pole see mitte esimene kord, kui Eestil puudub aktiivne positsioon maailma mõjutavate sündmuste suhtes. Meile ei lähe korda, et Põhja-Korea katsetab tuunmarelva, et Iraani tuumaprogrammil on hulk küsitavusi ja nii edasi.
Sellest on kahju. Meie vaieldamatuks eesmärgiks välispoliitikas peab olema Eesti usaldusväärsuse ja tõsiseltvõetavuse kasvatamine. See pole aga võimalik, kui me pole osavõtlikud meid otseselt või kaudselt mõjutavate maailmasündmuste suhtes. Nii võibki jääda meist mulje, et ärkame üksnes siis, kui meie ukse all vahetult midagi juhtub.
Teisipäeval mõrvati Liibanonis üks sealse kristliku kogukonna juhte, tööstusminister Pierre Gemayel. Kui keeruline ning plahvatusohtlik olukord valitseb selles Lähis-Ida väikeriigis ning regioonis tervikuna, võime igapäevaselt jälgida ka meie enda meedia vahendusel.
Gemayeli mõrv lihtsalt ei saa jätta külmaks kedagi, kes on huvitatud rahvusvahelist elu nii jõuliselt mõjutavast Lähis-Idast. Selle kinnituseks on läänemaailma jõuline ja kiire reageering katsele pingestada olukorda Liibanonis.
Sellise sündmuse puhul on elementaarne, et riigid, eriti aga Euroopa Liidu või ka NATO liikemsriigid ütlevad välja oma ametliku seisukoha. Mida aga pole, see on taaskordselt Eesti välisministeeriumi seisukoht. Võrrelge kasvõi huvi pärast, mida ja kuidas meie lõunanaabrid maailma asjadest arvavad. Vahe on tuntav.
Kahjuks pole see mitte esimene kord, kui Eestil puudub aktiivne positsioon maailma mõjutavate sündmuste suhtes. Meile ei lähe korda, et Põhja-Korea katsetab tuunmarelva, et Iraani tuumaprogrammil on hulk küsitavusi ja nii edasi.
Sellest on kahju. Meie vaieldamatuks eesmärgiks välispoliitikas peab olema Eesti usaldusväärsuse ja tõsiseltvõetavuse kasvatamine. See pole aga võimalik, kui me pole osavõtlikud meid otseselt või kaudselt mõjutavate maailmasündmuste suhtes. Nii võibki jääda meist mulje, et ärkame üksnes siis, kui meie ukse all vahetult midagi juhtub.
Kommentaarid