Iraagis ametliku reisijana

Kui välisministri delegatsioon läinud pühapäeval Bagdadi sõjaväelennuväljal maandus, oli Saddam Hussein juba surma mõistetud. Siis me veel ei teadnud, et kokku kolmepäevane reis möödub ühegi tõsisema vahejuhtumita. Tõsi, kui välja jätta tagasilennu viibimine ühe päeva võrra.

Mõistagi on suur vahe, kas külastada Iraaki ajakirjanikuna või ametliku delegatsiooni liikmena. Viimasel juhul on peaaegu välistatud, et pääsed kaugemale sealt, kus algab kohapealne reaalsus või vahetu oht. Seetõttu piirduvad taolised käigud ikka sõjaväebaaside või kaitstud alade külastamisega. Baasivälist elu näeb vaid Black Hawki pardalt mõnekümne meetri kõrguselt. Kuid isegi selline pisut steriilse võitu käik andis palju, mõistmaks, mis Iraagis toimub ning millised võiksid olla lähikuude arengud.

Kohtumised koalitsioonijõudude brigaadikomandöriga, Eesti kontingendi liikmetega (ESTPLA-13), Iraagi peaministri al Maliki, USA suursaadiku Khalilzadi ja teistega veensid, et kiireid lahendusi Iraagis lihtsalt ei eksisteeri.

Viimastel kuudel eskaleerunud usuvägivald, mida on soosinud kõige muu hulgas ka Iraagi naabrid Süüria ja Iraan, hoiab keskprovintse (kus just shiitide ja sunnide segunemine suurim) eesotsas Bagdadiga pidevas keemisprotsessis. Julgeolekuolukord on väga habras, kuid vähemalt Iraagi valitsuse soov ise kontrolli ja haaret riigi üle laiendada, sisendab lootust.

Koalitsioonivägede kohalolek on vajalik kasvõi seepärast, et kuidagigi toetada Iraagi valitsuse jaluletõusmist. Kui lahkuda praegu, tähendaks see sisuliselt riigi kokkuvarisemist ning vägivalla laienemist mitte üksnes kohapeal, vaid ka kaugemal. Ja siin ma ei pea üldse silmas üksnes Lähis-Ida. Samas on selge, et vähegi stabiilse võimukeskkonna loomine võtab Iraagis väga pika aja.

Kuningas Faisal I, kes kutsuti Iraaki valitsema läinud sajandi esimesel poolel Saudi Araabiast, ütles veidi enne surma 1933. aastal mõtlemapanevad sõnad: "Ütlen kurbusega, et ei eksisteeri Iraagi rahvast, vaid inimeste seletamatu mass, kes on eemale hoitud igast praktilisest ideest, sisse võetud religioossetest traditsioonidest ja absurdist, ühendatud mitte ühtse nimetajaga, kes on andnud voli kurjusele, vabaduse anarhiale, ning kes on pidevalt valmis vastu hakkama ükskõik millisele valitsusele."

Kommentaarid

Ain Kendra ütles …
Miskipärast ma arvan et ei Afganistanis ega Iraanis-Iraagis ei õnnestu jänkidel asja oluliselt paremusse pöörata. Need rahvad peaks ise otsusele jõudma millise ühiskonna nad ehitavad. Sõjaline jõud siin ei aita. Kui räägime sellest, et kuskil vale mees pukis on, no selleks on eriteenistused kes ilma kobisemata vajalikud tegelased ära koristavad. Kuid selleks ei ole vaja armeed kohale saata.
Millised on üldse argumendid praegusele sõjalisele kohalviibimisele (ma ei pea silmas Eesti vägesid vaid võõraid struktuure üldse). Kunagine argument mida seostati WTC tornidega, ei pidand vett. Ei pidand vett ka oletus massihävitusrelvadest. Kas ainus argument on siis see et kunagi sai viga tehtud ja nüüd tuleb jäärapäiselt sama edasi tampida, viga ei tohi tunnistada?
13 november, 2006 18:47
Evelina ütles …
Nipile vastuseks - Minu Iraagi soja kohane info parineb Yhendriikide ajakirjadusel pohjal ja seda teemat olen jalginud juba selle alguspaevilt. Esiteks mojus see teade shokina juba siis ja veelgi et peaaegu et 4 aastat hiljem, ...action kaib endiselt. Kommentaatorid korvutavad praegust soda Iraagis MMIII.
Vahevalimised naitasid et vahemalt yhendriikide elanikkond on sojast tydinenud ja presidenti ei toetata enam nii populaarselt kui enne. Lisaks opereerib praegune president tundub et rohkem autopilot viisil kus rohkem kui paar paeva samme ette ei moelda.Keeldub ta ju otsustamast millal ja kas yldse vagesid valja taandada. Siinkohal votan endale oiguse arvata et ka poliitikute seas leidub inimesi kes ei ole alati voimelised adekvaatselt ja objektiivselt motlema.
21 november, 2006 20:39
Ain Kendra ütles …
Siis pigem jookseb asi jänkidele järgmise Vietnamina.
Niikaua torgitakse kuni tuleb saba jalge vahel taganeda.
26 november, 2006 13:07
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Verine Beslani tragöödia ikka lahenduseta

Kujutis
Paari päeva eest ilmusid meediasse teated selle kohta, et Beslani koolis 2004. aasta 1. septembril pantvange võtnud terroristide hulgas oli üks Moskva heal järjel perekonnast pärit noormees. Tegelikult pole siiani teada, kas Beslani terroriste oli 32 (nagu väidavad võimud) või 60-70 (nagu väidavad ellujäänud pantvangid). Võtsin seepeale veidi lähemalt uurida, mis seisus on üldse selle kohutava tragöödia uurimine ning ohvrite õigusnõuete rahuldamine. Midagi üllatavat ma paraku ei leidnud - ametnikud kaitsevad katastroofini viinud rünnakuprovotseerimist jäägitult. Lugege, uurige ja vaadake ise materjale koduleheküljelt Tõde Beslanist . Et mitte laskuda põhjatutesse detailidesse, toon vaid ühe kõneka tsitaadi läinud aasta septembris avaldatud brošüürist "Beslani tõde" : "Kannatanute õiguseid rikutakse järjekindlalt, kohtud hoiavad prokuratuuri poole, aga prokuratuurid kaitsevad kõrgeid ülemusi. Süsteem kaitseb ennast, aga lapsi ei suutnud keegi kaitsta. Vabastades pantvange...
Lisateave

Are we ready for World War III?

Kujutis
"Are you ready for war?" This was the question asked from me last August near Bakhmut by the Commander of the legendary 24th Mechanised Brigade and decorated Hero of Ukraine Colonel Ivan Holishevsky.   He knew what he was talking about. His motto as a Brigade Commander is simply “Honour is earned in battle”. In his fight for the freedom of his country he has witnessed the determination of the enemy to destroy everything on its path that it finds alien or resistant. He knows that we must not underestimate Russia because a nuclear country that is waging a great war and has no regard for human lives is a threat to the whole world.   Last week, as we visited New York together with our Nordic and Baltic colleagues, we had the opportunity to meet the real heavyweight of Ukraine’s diplomatic frontline, the UN Ambassador Sergiy Kyslytsya. The diplomat who skilfully deflects Russia’s stone-faced lies on the international political arena and expertly defends his country’s interests rem...
Lisateave

Venemaa valmistub Gruusiat okupeerima

Kujutis
Viimaste tundide uudised annavad alust arvata, et Vene Föderatsioon ei pruugi piirduda üksnes Abhaasia ja Lõuna-Osseetia täieliku hõivamisega, vaid kogu Gruusia territooriumi okupeerimise ning seadusliku valitsuse tagandamisega. Venemaa välisminister Sergei Lavrov oli telefonijutus USA riigisekretärile Condoleezza Rice'ile öelnud, et nende Moskva nõuab president Saakašvili tagandamist. Sama keelt räägib ka Medvedevi-Putini retoorika sõjakurjategijate karistamisest. Mõistagi on selleks kurjategijaks Saakašvili. Seega on raske eeldada, et Venemaa peaks tänaseid Gruusia võime nn legitiimseks partneriks. Mäletan ühte episoodi juba 2006. aastast, mil Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel küsisin Lavrovilt: miks Venemaa on kõigiti vastu Gruusia demokraatiapüüdlustele. Vastus sisaldas diplomaatilist sõimu ning rõhutust, et "Saakašvili režiim" olla mittelegitiimne. Seega tuli on hõõgunud tuha all alates Rooside revolutsioonist saati. Tänase öö rindeteated räägivad sellest, e...
Lisateave