Põnev küsitlus demokraatiast Venemaal
Mõni päev tagasi avaldas Venemaa üks tuntumaid avaliku arvamuse uurimise asutusi - Levada-keskus oma järjekordse küsitluse tulemused. Keskus on alates 2005. aastast uurinud venemaalaste suhtumist demokraatiasse, selle tähendusse ning võimalikkusse Venemaal.
Detsembri lõpul läbiviidud küsitlus andis eeldatavalt küllaltki kirju ja vastuolulise pildi. Küsimusele, mis praegu toimub Venemaal, vastas 42 protsenti, et riigis lüüakse korda majja. Vaid 9 protsenti nägi demokraatia ehitamist ning 11 protsenti autoritaarse režiimi teket.
57 protsenti venemaalastest peab demokraatlikku süsteemi Venemaale vajalikuks, samas kui vaid 23 protsenti ei näe demokraatiat Venemaal võimalikuna.
Hoopis põnevaks läheb aga siis, kui küsida, millist demokraatiat Venemaal vaja on. 43 protsenti peab tähtsaks Venemaale erisugust demokraatiat, kus arvestataks riigile ainuomaseid traditsioone ning eripärasid. 23 protsenti peavad vajalikuks kohalduda lääne demokraatliku traditsiooniga. Kuid veelgi üllatavam - 14 protsenti tahavad näha sellist demokraatiat, mis oli Nõukogude Liidu ajal.
Küsimusele, mis on teie jaoks demokraatia, vastas 39 protsenti, et selleks on riigi majanduslik heaolu. 38 protsendile seostus demokraatia sõnavabadusega, kuid vaid 13 protsenti pidas demokraatia tähenduseks võimuorganite valitavust rahva poolt. Samas pidas 37 protsenti demokraatia sisuks korda ja stabiilsust.
42 protsenti ei pea korda ilma demokraatiata ja vastupidi võimalikuks. Seejuures tervelt 59 protsenti andis oma eelistuse korrale, isegi, kui seejuures piiratakse isiklikke vabadusi. Vaid 18 protsenti pooldasid demokraatiat kõigi vabaduste austamisega.
Kuid last but not least. 48 protsenti venemaalastest peab siiski olulisimaks kodanikuvabaduste ja kodanikuühiskonna tugevdamist. "Vertikaalse võimu" tugevdamise pooldajaid on 31 protsenti.
Mida sellest kõigest järeldada? Esiteks seda, et Venemaal valitseb demokraatia mõistmisel väga lai ja avar arvamuste erisus. Selles peegeldub demokraatliku traditsiooni puudumine ning olemasoleva haprus.
"Kolmanda Rooma" kummitav mõju on tunnetatav ka venemaalaste tänastes arvamustes, mida mõistagi on suuresti kujundamas riiklik propaganda ning vahetu minevikukogemus.
Kuid kõigele vaatamata on Venemaal siiski olemas viiendiku kuni neljandiku jagu inimesi, kellele on tähtsad demokraatlikele ühiskondadele omased põhiväärtused. Arvestades viimaste aastate arenguid, pole seda sugugi vähe. Seega vastus korduma kippuvale küsimusele: kas demokraatia selle avaramas ja universaalsemas tähenduses oleks Venemaal võimalik, oleks kindlasti jaatav.
Kommentaarid
Niikaua kui Putin maksab pensionid, viin on odav ja toasoe on ka olemas on rohujuuretasandil kõik korras.
Salasilm.
Lääs oma otsatus eneseimetluses kipub samastama demokraatiat ehk rahva võimu ning liberalismi, ilmalikkust ja muid moodsaid läänelikke väärtusi ega taha endale tunnistada, et erinevad rahvad võivadki tahta erinevaid asju.
Venemaal valitsevad Putin ja Medvedev, sest Venemaa rahva enamus soovib seda. Nii nagu Tallinna elanike enamus soovib, et neid valitseks Edgar.
See, et "meile" selline demokraatia ei meeldi, on meie probleem - s.t on meie probleem hoida oma demokraatia sellisena, nagu meie õigeks peame.
Samas mittedemokraatlikult valitud poliitik võib küll kõigile pinnuks silmas olla aga samas võimeline astuma samme mis võivad pikemas perspektiivis riigile ka kasulikud olla.
Liiga suur demokraatia/sõnavabadus loob jälle poliitilise kultuuri millest võib iga kell teerulliga üle sõita.
Igaljuhul on see kõik väga kahe otsaga asi ja sõltub olukorrast ning ka sellest kelle käes on rahakott.