Ukraina valimised murdemuutusi ei too

Tänased Ukraina presidendivalimised selle suurriigi tulevikku silmas pidades ei too iseenesest kaasa murrangulisi muutusi. Olukord pole võrreldav 2004. aastaga, kus Oranžiks revolutsiooniks üle kasvanud valimised puhastasid teed vabama ajakirjanduse tekkimisele, õigusriikluse tugevnemisele ja ühes sellega ausamate valimiste läbiviimisele.

Kuigi Ukraina järgmine riigipea selgub ilmselt alles valimiste teises voorus veebruari algul, on kaks peapretendenti võidule - Viktor Janukovitš ja Julia Tõmošenko teada-tuntud poliitikud.

Kuigi Janukovitšit peetakse veidi Vene-meelsemaks (toetus peaasjalikult Ida-Ukrainas ja Krimmis) ning Tõmošenkot (suurem toetus Kesk- ja Lääne-Ukrainas) veidi läänemeelsemaks poliitikuks, ei too ei üks ega teine presidendiks saades Ukraina välispoliitilises arengus kaasa kannapööret.

Pigem on mõjutajad hoopis mujal, väljaspool Ukrainat. On selge, et selle suurriigi välispoliitiline orientatsioon on tänini olnud tasakaalu leidmine suhetes Venemaa ja läänemaailma vahel. Võib eeldada, et nii see jääb ka tulevase presidendi ajal.

Samas on selge, et näiteks Venemaa Musta mere laevastiku asukoha (kas ka pärast 2017. aastat jätkuvalt Krimmis või mitte) tulevik, mis peab selgeks räägitama just eeloleva paari-kolme aasta jooksul, määrab suuresti ära Ukraina positsiooni euroatlantilises julgeolekuruumis.

Kindlasti tugevneb järgnevatel aastatel Venemaa välispoliitiline aktiivsus Ukraina suunal, mille eesmärgiks on nii NATO kui ka Euroopa Liidu mõju piiramine selle regionaalse võtmeriigi üle.

Kuigi Euroopa Liidus on tunda teatavat väsimust suhtumises Ukrainasse ning idapartnerlus vajab suuremat rahalist ja sisulist edasiarendust, toovad Ungari ja Poola oma eesistumiste ajal 2011. aastal teema taas ühenduse päevakorra keskmesse.