"Vabariigi kodanike" eilse arutelu jätkuks


"Vabariigi kodanike" eilses saates arutleti meie ajakirjanduse hetkeseisu üle. Ajendiks oli president Ilvese kriitiline esinemine läinud nädala meediafoorumil, kus ta muuhulgas viitas ka ajakirjanduse kvaliteedi langusele.

Kui lubate, siis mina pole siin presidendiga nõus. Või kui täpsemini öelda, siis pole meie tänane ajakirjanduse üldine tase tervikuna ei oluliselt parem ega ka hullem, kui näiteks siis, kui mina Postimehe peatoimetajana (1997-2000) ametis olin.

Ka president Lennart Meri kurtis omal ajal, et meie meediaväljaannetes on tegevad lapsajakirjanikud, kes ei mõista ühiskonnas toimuvat. Ka kümme aastat tagasi kurdeti, et meie meedia kolletub ning kvaliteet kannatab.

Tegelikult ei ole see kaugeltki ju Eesti erisus. Mäletan väga hästi 1998. aastat, kui Postimees otsustas vahetada ajaloolise must-valge päise täna hästi tuntud sinise vastu. Ka siis oli neid, kes arvasid, et kas sellega me ei tee liiga suurt hüpet tundmatusse, eemale konservatiivsusest ja "kvaliteedist". Täna on värvilised ka need, kes kümme aastat tagasi pidasid seda pühaduse teostuseks.

Kuid sisust. Üleüldises kirumise õhkkonnas on alati hea näidata eksimustele ning kallutatusele. Loomulikult pole meie ajakirjanduse tase kõikjal ja kõiges ühtlane. On tõeliselt häid ajakirjanikke ning on ka neid, kes võtavad seda nõudlikku ametit, kui kellast-kellani tööd. Täpselt nii, nagu igal elualal. Ka poliitikas.

Minu arvates on täna ajakirjanikuks olemine palju raskem ning väljakutsuvam kui veel kümmekond aastat tagasi. Toona, internetiajastu eelõhtul olid ajakirjanikud siiski peamised sõnumitoojad ja arvamuse kujundajad. Postimehe Moskva korrespondendina (1994-97) õnnestus mul internetti kasutama hakata (kehva side tõttu lünklikult) alles oma viimasel tööaastal. Ja guugeldamisest võis siis vaid unistada.

Täna on informatsiooni leviku kiirus ning kättesaadavus sedavõrd muutunud, et ajakirjanike roll ja ülesanded on tegemas läbi väga põhimõttelist muutust. Kuidas jagada ennast online ja klassikalise meediaruumi vahel, kuidas olla eristuv, kuidas leida midagi uut, mida keegi veel pole netiavarustesse paisanud?

Endise väliskorrespondendina ei saa ma muidugi jätta rõhutamata, et ühe või teise väljaande kvaliteedi tunnuseks on kõige muu hulgas ka see, kuidas ta suudab tuua lugejate-vaatajate-kuulajateni seda, mis toimub maailmas.

Eilses saates kõlas kolleeg Gräzinilt küll talle omaselt praalivaid kommentaare (kuni selleni, et ka meie saatkondasid ootab ees kadu) väliskorrespondentide vajadusest (täpsemini mittevajadusest), kuid Tiit Hennoste tasakaalustas selle kiirelt ja kenasti.

Loomulikult oleks täna ju lihtne maailmast kirjutada vaid agentuure ja internetti kasutades, kuid see pole ju ajakirjandus, vaid tõlketöö. Ka 1994. aastal, kui Postimees otsustas avada korrespondendipunkti Moskvas, suutsin peamise pooltargumendina rõhutada just OMA (st Eesti) silmade ja kõrvade tähtsust maailmasündmuste vahendamisel. Täpselt see, millest rääkis ka eile Hennoste.

Minu peatoimetamise ajaks oli Postimehe palgal kolm väliskorrespondenti (Kadri Liik Moskvas, Madis Mikko Brüsselis ja Neeme Raud New Yorgis). Tänaseks pole aga Eesti suurimal päevalehel jäänud kahjuks ühtegi alalist väliskorrespondenti ja selle läbi on minu arvates Postimees maailmasündmuste kajastamisel lõivu maksnud. Konkurendist Eesti Päevalehel on Jaanus Piirsalu tegemas tubli tööd Venemaal.

Samas on väga hästi edenenud rahvusringhääling, kes oma kolme püsiva korrespondendi kui ka mitmete kaastööliste kaudu on tegemas head tööd maailmas toimuva vahendamisel.

Mõistagi on väikestele meediaväljaannetele väliskorrespondetide hoidmine äärmiselt kulukas ning elitaarne ettevõtmine. Inimeste huvi keskmes on ju ikkagi sündmused kodus, kuid samas ei tohi ükski meilgi kvaliteeti taotlev väljaanne unustada siiski ka välisilmas toimuva kajastamist.

Liiati siis veel seetõttu, et see maailm mõjutab meid täna oluliselt enam kui näiteks kümme aastat tagasi. Korrespondendi omamine Brüsselis on minu arvates lihtsalt hädavajalik. Maksimum oleks aga kolmikpakett: Moskva-Brüssel-Washington. Täpselt nii, nagu see on praegu rahvusringhäälingul. Kiitus nendele!

Aga jutu otsa juurde tagasi. Loomulikult on meie ajakirjandusel, eriti klikijahi tingimustes, keeruline tasakaalustada huviäratamist ning kvaliteeti. Tähtis on ehk see, et meie väljaannete arvamushoiakud sisaldaksid endas järjepidevust, kus pelga ärapanemise asemel (selleks on teised väljundid:)) oleks peaasjalikuks lähtekohaks argumenteeritus. Arvamuskeskkond peaks looma eeskätt aluse uute ideede ja mõtete ringlusse toomisele, mis eriti tänases Eestis on eriti oluline. Selle osaks on mõistagi ka olemasoleva või kavandatava kriitika.

Seepärast kokkuvõtteks. Minu arvates on Eesti ajakirjandus piisavalt enesekriitiline selleks, et oma vigadest või nõrkadest kohtadest õppida. Eestis on väga tublisid ajakirjanikke, kes ei tee oma tööd konjunktuuri silmas pidades, vaid eeskätt kutsumusest. Kes on seda tunnetanud, see teab, millest ma räägin.

Kommentaarid

Paawo ütles …
Sa näed, aga ei mürista! Miks? Poliitik on ümmarguse jutu ja kandilise mõtlemisega. Ajakirjanik ka?

Võtame näiteks sinu siinse kirjutise. Sai küll pikk jutt kokku aetud. Aga mis sa sellega öelda jõudsid? Siin on üle korratud samad punktid, mis saates juba kõlasid ja jõudsid järeldusele, et ei kirjuta nad midagi nii kehvasti. Tubli kirjutis nagu iga teinegi? Aga siin ei toimu ju mingit seedimist. Tegureid ei analüüsita ega ühtegi vaimule vajalikku toiteainet kätte ei saada.

Mitte KUIDAS vaid MIKS. Mingid tegelased võitlevad siin lähistel sõnavabaduse nimel. Aga loomeväärtus, meeleköide - on meil selliseid asju tarvis? Mõtteleek vajab pidevat täiendust. Riidana kokku käivaid ja kütet andvaid kirjutisi. Meil aga lahmitakse laaste tulle. Kas nii saab sooja?
Marko Mihkelson ütles …
Paawo, ära lange lahmimise lõksu. Mida siis edasiarenduseks pakud?
Paawo ütles …
Mul ajakirjanduslikku kogemust pole aga ma oskan võrrelda näiteks meediaarvustustega. Siin eksisteerib selline väljenduskolmik nagu pre-; over- & review ehk eel-; üle ja järelvaade(?). Meie keelesvääris on aga review sama mis ülevaade. Järelvaateid justkui ei eksisteerigi. Kuigi kriitik peaks olema see jõud, kes annab oma arusaama lavastaja sõnumist tavavaatajale edasi. Toimuvast ei olegi vaja ühtemoodi aru saada. On isegi kasulik saada palju erinevaid tahke lahti seletatud. Kahjuks aga enamasti seletatakse vaid kuivalt kõik kaadris toimuv lahti ja mingit lisamõõdet asjale ei anta.
Paawo ütles …
Igal sündmusel on samuti oma mõju. Kuna tänapäeval pole enam tarvis lihtsalt toimuva edastamisele keskenduda. Inimene saab uudistekatkeid niigi kümnetest eri kohtadest. Ja kui juba ollakse sündmuste kese ning jooksvalt kõigega kursis, võiks mõelda kuidas neid katkeid korralikult süstematiseerida. Kui ajakirjanik hakkab ise vaatama, mis teemast ta õieti kirjutab ja kes mida on seal enne teda üles tähendanud, võib kirjutistesse tekkida areng. Nii oleks lugejal rohkem põhjust selle teataja nimelist väljundit jälgida.

Trükimeedia ja digimeedia töötavad üsna erinevalt. Veebis annab ära teha hulga rohkem kui vaid päeva sündmused kuhjamine leheküljele. Siin annab ka (eelnevate uudiste) arengu ja (analüüsijate) prognooside täitumise jälgimisele keskenduda. Korralik kategoriseerimine ja tagistus ning viitamine nii ajakirjanike erinevatele vaadetele sündmusest kui ka juhtunu eelnevatele tahkudele. Wikipedialt rohkem malli võtta? Praegused leheküljed on ennast defineerinud paari seletava tekstilõiguga pildigaleriidena. Kui mina miskit teada tahan, siis mulle sellest küll ei piisa.
Anonüümne ütles …
Minu arust on Postimees väga alla käinud ja tõsiseks päevaleheks seda nimetada on praegu küll liig! Kolletumine on masendav, (tahtlik?) lollus vohab.

Ju siis oli kaks konkureerivat tõsist päevalehte luksus, mida me enam lubada ei saa.. Majanduse suurus e. väiksus paneb asjad paika. Hea, et veel ükski on.
TE ütles …
"Google began in January 1996, as a research project by Larry Page, who was soon joined by Sergey Brin, when they were both PhD students at Stanford University in California. ... Originally, the search engine used the Stanford University website with the domain google.stanford.edu."

G. oli juba 1996 olemas, töötas normaalselt ja andis mõistlikke tulemusi. Verb "to google" lisati sõnastikku alles 2001.
Agur ütles …
Kindlasti on täna palju rohkem tugevaid ajakirjanike, kui neid oli 10 aastat tagasi. Kahjuks tundub, et enamus neist on kas liiga koormatud või juba liigselt saavutatut nautimas või lihtsalt über egoga. Need vanad ja head saaksid tegelikult tuua olulise kvaliteedi arengu meie ajakirjandusse. Kuidas? Näiteks samal moel nagu õpetatakse autojuhte - lube ei saa poest, et kohe rooli istuda. Algul tuleb sõita koos õpetajaga.
Noore ajakirjanikuga võiks käituda samuti. Iga noor saab endale toimetuses kogenud mentori. Noor teeb loomulikult ise lugusid, aga teemad ja tekstid arutatakse alati mentoriga läbi. Ja artikli alla läheb ka mentori nimi, et noore arendamine ei muutuks lihtsalt vormitäiteks.
Ja noor saab iseseisvaks, kui mentor soovitab toimetusel talle iseseisvus anda.

Kuidas meie poliitikuid nabimetlusest riigimehelikkusele saada? Siin ei oska kahjuks aidata.
Ilus on ju mõelda, et veel veidi ja meil on kolmanda põlve edukad ettevõtjad, arstid, teadlased jne. Kes peale aktiivse tööalase karjääri lõpetamist ning enne teenitud vanaduspuhkusele siirdumist tunnevad vajadust veel 5-8 aastat ühiskonda teenida - siiralt ja omakasupüüdmatult, kasutades maksimaalselt enda põhialal edu toonud oskuseid, kogemusi ja sidemeid.
Kardetavasti suudavad tänased poliitikud siiski enne sellise ideaali saabumist luua piisava kaitsekiri seda laadi inimeste ligipääsu blokeerimiseks.
Anonüümne ütles …
Suurepärane soperdis hr Mihkelsoni poolt. Kantud ilmselt soovist hoida ajakirjandusega häid suhteid või mõtleb isik tõesti nii? Igatahes minu silmis muutus antud poliitik sellega umbes 50% ebameeldivamaks. Eestis tegelikult puudub normaalne ajakirjandus mis omakorda annab võimaluse sellistel Kesk- ja Reformierakondadel võimu jagada. Ajakirjanduse asemel tuleb tarbida mingit sisutühja loba, minu meelest oleks viimane aeg rahvuslikult meelestatud ärimeestel astuda samme mingi uue meediaettevõtte moodustamiseks raadio/telekanali/ajalehe/veebikeskkonna loomiseks. Kui jätkub praegune olukord siis ongi meil tulevikus ainult Kesk- ja Reformierakonna valijad. Hr Mihkelsonil soovitaks ka hakata viimatinimetatud erakonna ridadesse astumisele mõtlema.

Sandy Casar
Marko Mihkelson ütles …
Vastukajadeks-

Paawo, väga huvitavad mõtted. Luban, et tulen meediateema juurde siin tagasi. Just sellise nurga alt, mida tõstatasid.

Anonüümsele: nagu ütlesin loos, ei ole Postimehel täna õhtegi väliskorrspondenti. See on kindel märk sellest, et mindud on kerge vastupanu teed. Julgen öelda, et 10 aastat tagasi oli Postimehe välistoimetus oluliselt teokam.

T: Google võis jus siis oma esimesi samme teha, kuid tänasest netiotsingust võiks vaid unistada. Pealegi oli minu korteris Moskva kesklinnas telefonikaabel sedavõrd vana, et sissehelistamisega netti pääsemine ei õnnestunud mitte alati:)

Agur: ajakirjanike profistamine on olnud pikaajaline probleem. Usun, et jõuame sinu poolt pakutuni kusagil viie-kümne aasta pärast. Mis puutub poliitikutesse, siis tegelikult on juba täna Sinu ideaal otsati rakendust leidnud. Kuid nagu igal elualal, on ka poliitikas vaja professionaalsust.

Sandy C.: ei saagi päris hästi aru, millega olen sind pahandanud. Ma ei tea, kas sul on ajakirjanduslik taust või mitte, kuid soovitan siiski veidi avaramalt mõelda. Eesti ajakirjandus on väga pika traditsiooniga (Postimees aastast 1857, umbes nagu NYT), teinud läbi väga keerukaid aegu ning eriti trükiajakirjandus on hetkel tõsisel teelahkmel. Mõistagi püüavad poliitikud alati meediale mõjuda ja vastupidi. Eriti veel siis, kui tegemist koolivendadeg, seltsikaaslastega või mõttekaaslastega. Sellest ei pääse kusagil vabas maailmas. Tähtis on see, et toimetaja/peatoimetaja institutsioon oleks sõltumatu. Kahjuks seda näiteks tänase Postimehe puhul küll öelda ei saa.
Agur ütles …
Marko, olen Sinuga 1000 korda nõus - igal pool on vaja professionaalsust.
Tegevpoliitikuna oskad kindlasti öelda kui paljudel valitsuse liikmetel ja Riigikogu toimkondade juhtidel on olemas enda juhitaval alal vähemalt kõrgem, soovitavalt kraadiharidus + reaalne praktiline kogemus valdkonna vastutaval (mitte vastutuseta poliitilisel) kohal töötamisest. Et loeme siis üle, kui suur on proffide osakaal tipp poliitikas.
Anonüümne ütles …
_. Et loeme siis üle, kui suur on proffide osakaal tipp poliitikas._

Selle peale saab sõnaosavalt öelda, et valijad on oma valiku teinud ja kiruda saab aind valijaid. :))

pea meeles, eestis ei vastuta poliitikud millegi eest, kõiges on süüdi valijad, kes nad valivad:))


Salasilm.
Marko Mihkelson ütles …
Parandan vea: alates jaanuarist pole oma väliskorrespondenti ka EPLil. Jaanus on kuulu järgi juba Brüsselis. Kahju.
Anonüümne ütles …
Jäin mõtlema selle maksimum väliskorrespontentide kolmikpaketi: Moskva-Brüssel-Washington peale. Ma hea meelega lennutaks Brüsseli sealt paketist Pekingisse. Lisaks asjalikele lugudele ajalehes paluks härdalt sealt Pekingist ka tihedat olmeblogi pidada.
Asi lihtsalt selles, et minu arvates Brüsseli uudiste juured on Eestis. Me ise siin kohapeal ju osaleme nende uudiste tekkimises. Miks ajakirjanikud neid ei võiks Eestist üles leida?
Unistaja Külli
Anonüümne ütles …
Vabandan kui siin liiga teravalt sõna võtsin. Polnud minu poolt ilus võõras blogis ülbitseda. Vabandan.

Sandy Casar

Populaarsed postitused sellest blogist

Verine Beslani tragöödia ikka lahenduseta

Are we ready for World War III?

EESTI EI LEPI ALLAANDLIKU MÕTTEVIISIGA