"Vabariigi kodanike" eilse arutelu jätkuks
"Vabariigi kodanike" eilses saates arutleti meie ajakirjanduse hetkeseisu üle. Ajendiks oli president Ilvese kriitiline esinemine läinud nädala meediafoorumil, kus ta muuhulgas viitas ka ajakirjanduse kvaliteedi langusele.
Kui lubate, siis mina pole siin presidendiga nõus. Või kui täpsemini öelda, siis pole meie tänane ajakirjanduse üldine tase tervikuna ei oluliselt parem ega ka hullem, kui näiteks siis, kui mina Postimehe peatoimetajana (1997-2000) ametis olin.
Ka president Lennart Meri kurtis omal ajal, et meie meediaväljaannetes on tegevad lapsajakirjanikud, kes ei mõista ühiskonnas toimuvat. Ka kümme aastat tagasi kurdeti, et meie meedia kolletub ning kvaliteet kannatab.
Tegelikult ei ole see kaugeltki ju Eesti erisus. Mäletan väga hästi 1998. aastat, kui Postimees otsustas vahetada ajaloolise must-valge päise täna hästi tuntud sinise vastu. Ka siis oli neid, kes arvasid, et kas sellega me ei tee liiga suurt hüpet tundmatusse, eemale konservatiivsusest ja "kvaliteedist". Täna on värvilised ka need, kes kümme aastat tagasi pidasid seda pühaduse teostuseks.
Kuid sisust. Üleüldises kirumise õhkkonnas on alati hea näidata eksimustele ning kallutatusele. Loomulikult pole meie ajakirjanduse tase kõikjal ja kõiges ühtlane. On tõeliselt häid ajakirjanikke ning on ka neid, kes võtavad seda nõudlikku ametit, kui kellast-kellani tööd. Täpselt nii, nagu igal elualal. Ka poliitikas.
Minu arvates on täna ajakirjanikuks olemine palju raskem ning väljakutsuvam kui veel kümmekond aastat tagasi. Toona, internetiajastu eelõhtul olid ajakirjanikud siiski peamised sõnumitoojad ja arvamuse kujundajad. Postimehe Moskva korrespondendina (1994-97) õnnestus mul internetti kasutama hakata (kehva side tõttu lünklikult) alles oma viimasel tööaastal. Ja guugeldamisest võis siis vaid unistada.
Täna on informatsiooni leviku kiirus ning kättesaadavus sedavõrd muutunud, et ajakirjanike roll ja ülesanded on tegemas läbi väga põhimõttelist muutust. Kuidas jagada ennast online ja klassikalise meediaruumi vahel, kuidas olla eristuv, kuidas leida midagi uut, mida keegi veel pole netiavarustesse paisanud?
Endise väliskorrespondendina ei saa ma muidugi jätta rõhutamata, et ühe või teise väljaande kvaliteedi tunnuseks on kõige muu hulgas ka see, kuidas ta suudab tuua lugejate-vaatajate-kuulajateni seda, mis toimub maailmas.
Eilses saates kõlas kolleeg Gräzinilt küll talle omaselt praalivaid kommentaare (kuni selleni, et ka meie saatkondasid ootab ees kadu) väliskorrespondentide vajadusest (täpsemini mittevajadusest), kuid Tiit Hennoste tasakaalustas selle kiirelt ja kenasti.
Loomulikult oleks täna ju lihtne maailmast kirjutada vaid agentuure ja internetti kasutades, kuid see pole ju ajakirjandus, vaid tõlketöö. Ka 1994. aastal, kui Postimees otsustas avada korrespondendipunkti Moskvas, suutsin peamise pooltargumendina rõhutada just OMA (st Eesti) silmade ja kõrvade tähtsust maailmasündmuste vahendamisel. Täpselt see, millest rääkis ka eile Hennoste.
Minu peatoimetamise ajaks oli Postimehe palgal kolm väliskorrespondenti (Kadri Liik Moskvas, Madis Mikko Brüsselis ja Neeme Raud New Yorgis). Tänaseks pole aga Eesti suurimal päevalehel jäänud kahjuks ühtegi alalist väliskorrespondenti ja selle läbi on minu arvates Postimees maailmasündmuste kajastamisel lõivu maksnud. Konkurendist Eesti Päevalehel on Jaanus Piirsalu tegemas tubli tööd Venemaal.
Samas on väga hästi edenenud rahvusringhääling, kes oma kolme püsiva korrespondendi kui ka mitmete kaastööliste kaudu on tegemas head tööd maailmas toimuva vahendamisel.
Mõistagi on väikestele meediaväljaannetele väliskorrespondetide hoidmine äärmiselt kulukas ning elitaarne ettevõtmine. Inimeste huvi keskmes on ju ikkagi sündmused kodus, kuid samas ei tohi ükski meilgi kvaliteeti taotlev väljaanne unustada siiski ka välisilmas toimuva kajastamist.
Liiati siis veel seetõttu, et see maailm mõjutab meid täna oluliselt enam kui näiteks kümme aastat tagasi. Korrespondendi omamine Brüsselis on minu arvates lihtsalt hädavajalik. Maksimum oleks aga kolmikpakett: Moskva-Brüssel-Washington. Täpselt nii, nagu see on praegu rahvusringhäälingul. Kiitus nendele!
Aga jutu otsa juurde tagasi. Loomulikult on meie ajakirjandusel, eriti klikijahi tingimustes, keeruline tasakaalustada huviäratamist ning kvaliteeti. Tähtis on ehk see, et meie väljaannete arvamushoiakud sisaldaksid endas järjepidevust, kus pelga ärapanemise asemel (selleks on teised väljundid:)) oleks peaasjalikuks lähtekohaks argumenteeritus. Arvamuskeskkond peaks looma eeskätt aluse uute ideede ja mõtete ringlusse toomisele, mis eriti tänases Eestis on eriti oluline. Selle osaks on mõistagi ka olemasoleva või kavandatava kriitika.
Seepärast kokkuvõtteks. Minu arvates on Eesti ajakirjandus piisavalt enesekriitiline selleks, et oma vigadest või nõrkadest kohtadest õppida. Eestis on väga tublisid ajakirjanikke, kes ei tee oma tööd konjunktuuri silmas pidades, vaid eeskätt kutsumusest. Kes on seda tunnetanud, see teab, millest ma räägin.
Kommentaarid
Võtame näiteks sinu siinse kirjutise. Sai küll pikk jutt kokku aetud. Aga mis sa sellega öelda jõudsid? Siin on üle korratud samad punktid, mis saates juba kõlasid ja jõudsid järeldusele, et ei kirjuta nad midagi nii kehvasti. Tubli kirjutis nagu iga teinegi? Aga siin ei toimu ju mingit seedimist. Tegureid ei analüüsita ega ühtegi vaimule vajalikku toiteainet kätte ei saada.
Mitte KUIDAS vaid MIKS. Mingid tegelased võitlevad siin lähistel sõnavabaduse nimel. Aga loomeväärtus, meeleköide - on meil selliseid asju tarvis? Mõtteleek vajab pidevat täiendust. Riidana kokku käivaid ja kütet andvaid kirjutisi. Meil aga lahmitakse laaste tulle. Kas nii saab sooja?
Trükimeedia ja digimeedia töötavad üsna erinevalt. Veebis annab ära teha hulga rohkem kui vaid päeva sündmused kuhjamine leheküljele. Siin annab ka (eelnevate uudiste) arengu ja (analüüsijate) prognooside täitumise jälgimisele keskenduda. Korralik kategoriseerimine ja tagistus ning viitamine nii ajakirjanike erinevatele vaadetele sündmusest kui ka juhtunu eelnevatele tahkudele. Wikipedialt rohkem malli võtta? Praegused leheküljed on ennast defineerinud paari seletava tekstilõiguga pildigaleriidena. Kui mina miskit teada tahan, siis mulle sellest küll ei piisa.
Ju siis oli kaks konkureerivat tõsist päevalehte luksus, mida me enam lubada ei saa.. Majanduse suurus e. väiksus paneb asjad paika. Hea, et veel ükski on.
G. oli juba 1996 olemas, töötas normaalselt ja andis mõistlikke tulemusi. Verb "to google" lisati sõnastikku alles 2001.
Noore ajakirjanikuga võiks käituda samuti. Iga noor saab endale toimetuses kogenud mentori. Noor teeb loomulikult ise lugusid, aga teemad ja tekstid arutatakse alati mentoriga läbi. Ja artikli alla läheb ka mentori nimi, et noore arendamine ei muutuks lihtsalt vormitäiteks.
Ja noor saab iseseisvaks, kui mentor soovitab toimetusel talle iseseisvus anda.
Kuidas meie poliitikuid nabimetlusest riigimehelikkusele saada? Siin ei oska kahjuks aidata.
Ilus on ju mõelda, et veel veidi ja meil on kolmanda põlve edukad ettevõtjad, arstid, teadlased jne. Kes peale aktiivse tööalase karjääri lõpetamist ning enne teenitud vanaduspuhkusele siirdumist tunnevad vajadust veel 5-8 aastat ühiskonda teenida - siiralt ja omakasupüüdmatult, kasutades maksimaalselt enda põhialal edu toonud oskuseid, kogemusi ja sidemeid.
Kardetavasti suudavad tänased poliitikud siiski enne sellise ideaali saabumist luua piisava kaitsekiri seda laadi inimeste ligipääsu blokeerimiseks.
Sandy Casar
Paawo, väga huvitavad mõtted. Luban, et tulen meediateema juurde siin tagasi. Just sellise nurga alt, mida tõstatasid.
Anonüümsele: nagu ütlesin loos, ei ole Postimehel täna õhtegi väliskorrspondenti. See on kindel märk sellest, et mindud on kerge vastupanu teed. Julgen öelda, et 10 aastat tagasi oli Postimehe välistoimetus oluliselt teokam.
T: Google võis jus siis oma esimesi samme teha, kuid tänasest netiotsingust võiks vaid unistada. Pealegi oli minu korteris Moskva kesklinnas telefonikaabel sedavõrd vana, et sissehelistamisega netti pääsemine ei õnnestunud mitte alati:)
Agur: ajakirjanike profistamine on olnud pikaajaline probleem. Usun, et jõuame sinu poolt pakutuni kusagil viie-kümne aasta pärast. Mis puutub poliitikutesse, siis tegelikult on juba täna Sinu ideaal otsati rakendust leidnud. Kuid nagu igal elualal, on ka poliitikas vaja professionaalsust.
Sandy C.: ei saagi päris hästi aru, millega olen sind pahandanud. Ma ei tea, kas sul on ajakirjanduslik taust või mitte, kuid soovitan siiski veidi avaramalt mõelda. Eesti ajakirjandus on väga pika traditsiooniga (Postimees aastast 1857, umbes nagu NYT), teinud läbi väga keerukaid aegu ning eriti trükiajakirjandus on hetkel tõsisel teelahkmel. Mõistagi püüavad poliitikud alati meediale mõjuda ja vastupidi. Eriti veel siis, kui tegemist koolivendadeg, seltsikaaslastega või mõttekaaslastega. Sellest ei pääse kusagil vabas maailmas. Tähtis on see, et toimetaja/peatoimetaja institutsioon oleks sõltumatu. Kahjuks seda näiteks tänase Postimehe puhul küll öelda ei saa.
Tegevpoliitikuna oskad kindlasti öelda kui paljudel valitsuse liikmetel ja Riigikogu toimkondade juhtidel on olemas enda juhitaval alal vähemalt kõrgem, soovitavalt kraadiharidus + reaalne praktiline kogemus valdkonna vastutaval (mitte vastutuseta poliitilisel) kohal töötamisest. Et loeme siis üle, kui suur on proffide osakaal tipp poliitikas.
Selle peale saab sõnaosavalt öelda, et valijad on oma valiku teinud ja kiruda saab aind valijaid. :))
pea meeles, eestis ei vastuta poliitikud millegi eest, kõiges on süüdi valijad, kes nad valivad:))
Salasilm.
Asi lihtsalt selles, et minu arvates Brüsseli uudiste juured on Eestis. Me ise siin kohapeal ju osaleme nende uudiste tekkimises. Miks ajakirjanikud neid ei võiks Eestist üles leida?
Unistaja Külli
Sandy Casar