Nord Stream kahandab ELi julgeolekut
Äsjase Venemaa ja Ukraina gaasitüli kontekstis on taas kõlanud mõtted, et Läänemere põhja kavandatav torujuhe Nord Stream võiks tulevikus suurendada Euroopa Liidu energiajulgeolekut ning välistaks probleemid "tülikate" transiitmaadega. Sama siis kehtiks ka Musta mere põhja plaanitud South Streamiga.
Nord Streami ehitamiseks on nendel päevadel oma toetust värskendanud nii Saksamaa liidukantsler Angela Merkel kui ka sakslasest eurovolinik Günther Verheugen. Rääkimata siis ekskantsler Gerhard Schröderist. Paraku on nende rõhuasetus energiajulgeoleku ning varustuskindluse tugevdamisele siiski ennatlik ning ebatäpne.
Juba varem on korduvalt viidatud, et Nord Stream ei ole lahendus Euroopa Liidu energiajulgeoleku tugevdamisel ning gaasitarnete mitmekesistamisel. Kindlasti oleks ta üks võimalikest lisavarustuskanalitest (eriti Saksamaale), kuid selle täiemahuline töölerakendamine ei vähenda oluliselt Ukraina ega Valgevene transiitkoridori.
Samas suurendab see hoopiski Saksamaa sõltuvust Venemaa toorainetarnetest. Ja nagu viimase aasta sündmused on näidanud, siis selline sõltuvus võib otsapidi segada ka Berliini välispoliitilist tegevusvabadust. Õnneks on sellest hakanud aru saama ka Saksamaa ajakirjandus, kuigi poliitilist pealiini see veel ei mõjuta.
Konsultatsioonifirma East European Gas Analysis analüütik Mihhail Kortšemkin on äsja avaldatud artiklis hoopiski rõhutanud, et nii Nord Streami kui South Streami ehitamise üheks põhjuseks on luua võimalused Gazpromile katkestada tarned ühte või mitmesse riiki ilma suuremat hulka kliente häirimata. Seejuures on löögi all ennekõike Ida- ja Kesk-Euroopa riigid.
Muide, sellele andis oma lapsesuuga kinnituse ka Vladimir Žirinovski, kes läinud nädalavahetusel esines Ukraina Moskva saatkonna juures toimunud piketil. Muuseas olla ta öelnud, et "vaadake mis toimub Balti riikides. Rahvas tahab seal Venemaaga elada, sama toimub Ukrainas ja Kaukaasias. Päris vähe on jäänud aega ning nende valelike moodustiste rahvad ise hävitavad need ja taasühinevad Venemaaga".
Kortšemkin toob oma analüüsis juurde sellegi, et Venemaad kummitav gaasidefitsiit, investeeringuteks nappiv raha ning Euroopa Liidu enda energiapoliitika muutumine teevad Nord Streamist ülimalt riskantse ja avantüürile läheneva projekti.
Kui vaadata Gazpromi praegust turuväärtust, siis pärast tänast 3,7-protsendilist kukkumist Frankfurdi börsil on see 56,7 miljardit eurot. Ehk teisisõnu on Venemaa ühe suurima välispoliitilise hoova väärtus kõigest viis Nord Streami. Läinud aasta suve hakul rääkis Gazpromi juht Miller, et nende unistus on teha kompaniist peagi 1 triljoni dollari ettevõte. Viimaste kuudega on aga firma väärtus hoopiski kahanenud üle kuue korra.
Vene-Ukraina järjekordne gaasitüli peaks olema Brüsselile ja pealinnadele piisavalt kainestav, et mõista, piltlikult öeldes - "süstalde vahetus narkomaani ei ravi". Meie lähtekohalt tuleks teha kõik, et lisaks elektrienergia ühendustele oleks meil vajaduse korral võimalik saada gaasi kas toruti Lääne-Euroopast või laevadega vedeldatud gaasi turult. Selleks tuleks kõigiti toetada LNG terminali ehitust ühte Balti sadamasse ning gaasiühenduste loomist Poola-Leedu vahele.
Nord Streami ehitamiseks on nendel päevadel oma toetust värskendanud nii Saksamaa liidukantsler Angela Merkel kui ka sakslasest eurovolinik Günther Verheugen. Rääkimata siis ekskantsler Gerhard Schröderist. Paraku on nende rõhuasetus energiajulgeoleku ning varustuskindluse tugevdamisele siiski ennatlik ning ebatäpne.
Juba varem on korduvalt viidatud, et Nord Stream ei ole lahendus Euroopa Liidu energiajulgeoleku tugevdamisel ning gaasitarnete mitmekesistamisel. Kindlasti oleks ta üks võimalikest lisavarustuskanalitest (eriti Saksamaale), kuid selle täiemahuline töölerakendamine ei vähenda oluliselt Ukraina ega Valgevene transiitkoridori.
Samas suurendab see hoopiski Saksamaa sõltuvust Venemaa toorainetarnetest. Ja nagu viimase aasta sündmused on näidanud, siis selline sõltuvus võib otsapidi segada ka Berliini välispoliitilist tegevusvabadust. Õnneks on sellest hakanud aru saama ka Saksamaa ajakirjandus, kuigi poliitilist pealiini see veel ei mõjuta.
Konsultatsioonifirma East European Gas Analysis analüütik Mihhail Kortšemkin on äsja avaldatud artiklis hoopiski rõhutanud, et nii Nord Streami kui South Streami ehitamise üheks põhjuseks on luua võimalused Gazpromile katkestada tarned ühte või mitmesse riiki ilma suuremat hulka kliente häirimata. Seejuures on löögi all ennekõike Ida- ja Kesk-Euroopa riigid.
Muide, sellele andis oma lapsesuuga kinnituse ka Vladimir Žirinovski, kes läinud nädalavahetusel esines Ukraina Moskva saatkonna juures toimunud piketil. Muuseas olla ta öelnud, et "vaadake mis toimub Balti riikides. Rahvas tahab seal Venemaaga elada, sama toimub Ukrainas ja Kaukaasias. Päris vähe on jäänud aega ning nende valelike moodustiste rahvad ise hävitavad need ja taasühinevad Venemaaga".
Kortšemkin toob oma analüüsis juurde sellegi, et Venemaad kummitav gaasidefitsiit, investeeringuteks nappiv raha ning Euroopa Liidu enda energiapoliitika muutumine teevad Nord Streamist ülimalt riskantse ja avantüürile läheneva projekti.
Kui vaadata Gazpromi praegust turuväärtust, siis pärast tänast 3,7-protsendilist kukkumist Frankfurdi börsil on see 56,7 miljardit eurot. Ehk teisisõnu on Venemaa ühe suurima välispoliitilise hoova väärtus kõigest viis Nord Streami. Läinud aasta suve hakul rääkis Gazpromi juht Miller, et nende unistus on teha kompaniist peagi 1 triljoni dollari ettevõte. Viimaste kuudega on aga firma väärtus hoopiski kahanenud üle kuue korra.
Vene-Ukraina järjekordne gaasitüli peaks olema Brüsselile ja pealinnadele piisavalt kainestav, et mõista, piltlikult öeldes - "süstalde vahetus narkomaani ei ravi". Meie lähtekohalt tuleks teha kõik, et lisaks elektrienergia ühendustele oleks meil vajaduse korral võimalik saada gaasi kas toruti Lääne-Euroopast või laevadega vedeldatud gaasi turult. Selleks tuleks kõigiti toetada LNG terminali ehitust ühte Balti sadamasse ning gaasiühenduste loomist Poola-Leedu vahele.
Kommentaarid
sandy casar
Salasilm
В числе гостей были полпред президента РФ в ЦФО Георгий Полтавченко, полпред президента РФ в ПФО Григорий Рапота, министр связи и массовых коммуникаций Игорь Щеголев, депутаты Федерального Собрания РФ, известные ученые и политологи, деятели культуры. Зал едва вместил всех собравшихся. Примаков снова собрал аншлаг. Редко когда увидишь депутатов, знаменитых политологов, главных редакторов изданий, сидящих на ступеньках в центре зала. Но было ради чего…