Mida oodata Ilvese-Medvedevi kohtumiselt?
Eesti ja Venemaa presidentide kohtumine Hantõ-Mansiiskis on kindlasti tähelepanu vääriv sündmus. Juba kasvõi sellegi pärast, et tipptasemel kohtuvad kahe naaberriigi poliitikud väga harva. Eks see ole kahjuks märgiks, et kahepoolseid suhteid ei saa pidada kaugeltki normaalseks.
Maksimaalselt pooletunniselt (võimalik, et vähemgi) kohtumiselt Ilvese ja Medvedevi vahel võiks oodata eeskätt sõnumit, mis viitab Moskva ja Tallinna soovile justkui keerata uus lehekülg omavahelistes suhetes. Sisuliselt tähendaks see valmisolekut kõigi probleemsete küsimustega tegelemiseks ilma, et neid seotaks kolmandate teemadega. Eriti on see muidugi kinni Moskva tahtes. See oleks ilmselt maksimaalne, mida taoline viisakuskohtumine võiks anda.
Kremli allikad viitasid tänastes uudistes, et Medvedev pakub kohtumisel kontsruktiivseid suhteid. Mida see tegelikult diplomaatilises tõlkes tähendab, näeb president Ilves eelseisval kohtumisel.
Medvedevi enda viimaste päevade tegevus ja sõnavõtud on näidanud, et Eesti-Vene suhetele tundlikel teemadel nagu Eesti kodakondsuspoliitika või Teise maailmasõjaga seonduvad küsimused pole ta vähimalgi määral valmis konstruktiivseks käitumiseks.
Kui Moskva meelest tähendab konstruktiivsus Eesti järeleandlikkust kodakondsuspoliitikas või "ajaloo unustamist", siis need pole sammud, millega nappivat usaldust kahepoolsetes suhetes kasvatada.
Kui aga Medvedevi "jutupunktid" on ikka tegelikult konstruktiivsed (alates valitsustevahelise komisjoni töö jätkamisest kuni ärisuhete parandamiseni), siis võib tõepoolest loota tulevikus ka mingite konkreetsete tulemusteni jõudmist.
Igatahes on selge, et Eesti-Vene suhete iseloom ning aastakümnetega kogunenud probleemide hulk ei luba mingil viisil loota sarnastelt kohtumistelt "läbimurdeid". Eesti-Vene suhete normaliseerimine on võimalik, kuid vaid kannatlike ning pikaajaliste diplomaatiliste pingutuste kaudu. Ja selle pärast on Ilvese-Medvedevi kohtumine vaid positiivne samm sellel teel.
Maksimaalselt pooletunniselt (võimalik, et vähemgi) kohtumiselt Ilvese ja Medvedevi vahel võiks oodata eeskätt sõnumit, mis viitab Moskva ja Tallinna soovile justkui keerata uus lehekülg omavahelistes suhetes. Sisuliselt tähendaks see valmisolekut kõigi probleemsete küsimustega tegelemiseks ilma, et neid seotaks kolmandate teemadega. Eriti on see muidugi kinni Moskva tahtes. See oleks ilmselt maksimaalne, mida taoline viisakuskohtumine võiks anda.
Kremli allikad viitasid tänastes uudistes, et Medvedev pakub kohtumisel kontsruktiivseid suhteid. Mida see tegelikult diplomaatilises tõlkes tähendab, näeb president Ilves eelseisval kohtumisel.
Medvedevi enda viimaste päevade tegevus ja sõnavõtud on näidanud, et Eesti-Vene suhetele tundlikel teemadel nagu Eesti kodakondsuspoliitika või Teise maailmasõjaga seonduvad küsimused pole ta vähimalgi määral valmis konstruktiivseks käitumiseks.
Kui Moskva meelest tähendab konstruktiivsus Eesti järeleandlikkust kodakondsuspoliitikas või "ajaloo unustamist", siis need pole sammud, millega nappivat usaldust kahepoolsetes suhetes kasvatada.
Kui aga Medvedevi "jutupunktid" on ikka tegelikult konstruktiivsed (alates valitsustevahelise komisjoni töö jätkamisest kuni ärisuhete parandamiseni), siis võib tõepoolest loota tulevikus ka mingite konkreetsete tulemusteni jõudmist.
Igatahes on selge, et Eesti-Vene suhete iseloom ning aastakümnetega kogunenud probleemide hulk ei luba mingil viisil loota sarnastelt kohtumistelt "läbimurdeid". Eesti-Vene suhete normaliseerimine on võimalik, kuid vaid kannatlike ning pikaajaliste diplomaatiliste pingutuste kaudu. Ja selle pärast on Ilvese-Medvedevi kohtumine vaid positiivne samm sellel teel.
Kommentaarid