Rosenbergi majas Vene-Lääne suhetest

Berliini südalinnas asuvas majas, kus Alfred Rosenberg pidas 1941. aastal plaane idaalade hõivamisest, peeti viimasel kahel päeval konverentsi teemal "Kas partnerlus Venemaaga peaks tugevnema või vähenema?".

Tegelikult on asi palju proosalisem. Selles ajaloolises majas, kus tegelikult enne Rosenbergi asus Jugoslaavia saatkond, asub juba pikki aastaid Saksamaa Välispoliitika Nõukogu. Viimase korraldusel trilateraalne (USA, Euroopa Liit ja Venemaa) konverents ka maha peeti.

Õigupoolest oli tegemist ühega paljudest Venemaa teemalistest üritustest, milliseid on pärast Dmitri Medvedevi presidendiks saamist eriti palju korraldatud. Selle kahepäevase ümarlaua eripära oli siiski selles, et osalemine oli vaid kutsetega ning esindatus nii USAst, Venemaalt kui Euroopast (eriti muidugi Saksamaalt) päris arvestatav.

Igatahes olid Berliinis koos USA ja Saksamaa välisministeeriumite ning Euroopa Komisjoni Vene-suunalise poliitika tipptegelased. Lisaks siis veela tuntud mõttekodalased, nõunikud (näiteks Barack Obama üks vanemnõunikest), president Medvedevile lähedalseisvad analüütikud. Euroopa kontekstis oli lisaks Saksamaale ühe inimesega esindatud veel Prantsusmaa, Poola, Soome, Holland ja Eesti.

Kuna üritus peeti Chatham House'i reeglite kohaselt, siis jätaks nimelised mõtteavaldused siinkirjutaja teada. Mõni vihje siiski. Esiteks NATO laienemisteema ning Euroopa julgeolekupilt. Täiesti ilmselt on NATO edasisest laienemisest kujunemas kogu kolmnurga (USA, Euroopa Liit ja Venemaa) lähiaegade pingeliseim küsimus. Paraku näib, et ühist meelt siin Läänes hetkel ei ole. Pigem hoitakse sinna poole, et Venemaad peaks kaasama, mitte isoleerima (nagu mõned näevad NATO laienemist Gruusiasse ja Ukrainasse).

Veelgi murettekitavam vähemalt minu arvates on aga see, et Medvedevi Berliini kõne järgselt on eriti Saksamaal idanema hakanud mõte euroatlandi julgeolekuvälja ümberkujundamisest Vancouerist Vladivostokini. Tõsi, sellesse suhtutakse veel väga ettevaatlikult, kuid samas ka ei välistata sellel teemal arutlemast.

Konverentsil mainiti otse, et selle "uue arhitektuuri" osaks peaks olema nn OSCE-2 kujundamine NATO mõjuvõimu vähendamise kaudu. Seejuures viitasid Moskva esindajad, et Venemaa naaberriigid peaksid olema pigem neutraalsed. Jutt siis eeskätt Ukrainast.

Veel üks teema, mis leidis suuremat tähelepanu, on Venemaa ja Euroopa Liidu uue koostööleppe kõneluste algus ning selle võimalik sisu. Samuti paljuräägitud küsimus "jagatud väärtustest". Uue leppe kõnelused algavad teatavasti 4. juulil Brüsselis. Näib, et kellelgi pole ülemääraseid lootusi selle leppe üle. Kõnelused ilmselt venivad pikaks (räägitakse kahest aastast), millele järgneb veel otsa ratifitseerimine. Sisu kavandatakse konstruktiivsuse põhimõttel (eriti oluliseks kujuneb energiakoostöö küsimus), kuid sellest ei puudu ka nn väärtuste rõhutamine.

Ja muidugi ei saanud üle ega ümber küsimusest, kes juhib Venemaad ning mis saab duost tulevikus. Teadjamad inimesed oskasid arvata, et esimene tõsine muutustehetk peaks aset leidma sellel sügisel. Eriti, mis puudutab Medvedevi iseseisvamat hoiakut Kremli administratsiooni liikmete osas. Samuti viidati, et eelolevad kaks aastat saavad määravaks Medvedevi tulevikule. Ei välistatud ei Medvedevi iseseisvumist, ega Putini tagasitulekut. Seega ikkagi "kohvipkasu jutud".