Euroopa Liit saab ka sellest kriisist üle
Iirimaa EI Lissaboni leppele on muidugi suur pettumus. Õigupoolest on see juba kolmas EI-referendum Euroopa Liidus viimase kolme aasta jooksul, mis kindlasti pärsib ühenduse sisemist enesekindlust ja võimekust tõsistele väljakutsetele edukalt vastata.Täna taaspuhkenud kriisi Euroopa Liidus ei tohi kindlasti alahinnata. Tegelikult on negatiivsete uudiste limiit juba ammu täis, mistõttu ka Iirimaa referendumi tulemused ei lisa midagi head näiteks Euroopa majanduskliimale.
Kahjuks näitas ka Iirimaa referendum taas, et seesugune otsustusviis on küll kõigiti demokraatlik, kuid ei pruugi anda tegelikku vastust tegelikule küsimusele. Lissaboni leppe sisu jäi pigem tahaplaanile ning esile kerkisid siseküsimused. Nii nagu see oli ka Prantsusmaa või ka Hollandi referendumite puhul.
Igatahes on Euroopa Liidul ees tõsine olukorra analüüs ning võimalike lahenduste otsimine. Paljuräägitud plaan "B" küll puudub, kuid ma olen kindel, et ka nüüd suudab Euroopa Liit kriisist väljuda. Kahju on vaid sellest, et kaotatakse väärtuslikku aega.
Aga mis nüüd siis ikka edasi? Täna on Euroopa Komisjoni president Manuel Barroso ja võimalik, et hiljem ka Prantsusmaa ja Saksamaa kutsunud liikmesmaid üles ratifitseerimisprotsessi jätkama. Midagi taolist öeldi ka pärast Prantsusmaa ja Hollandi referendumeid paar aastat tagasi. Siis oli "lohutuseks", et eurovalimisteni oli veel aega.
Nüüd on seis mõnevõrra keerulisem ja aega otsustamiseks kindlasti vähem. Loomulikult pole välistatud, et kui Iirimaa jääb üksinda EI-riigiks, siis võib ka surve korduvreferendumiks või Iirimaa nn opt-out'iks tõsiselt kasvada. Nice'i leppe kogemus ju olemas.
Samas on Iirimaa EI tõsine löök Prantsusmaale, kes peab oma eesistumist alustama tõsise kriisiga. Teisalt on jälle hea, et 1. juulist lähevad juhtohjad ühenduse mõjukale liikmesmaale, kes nagu Saksamaa eelmisel kevadel, on kindlasti võimeline ka lahendusi pakkuma.
Järgmisel nädalal on koos nii välis- kui peaministrid, kellelt oodatakse selgeid sõnumeid reformileppe ning ühtlasi ka Euroopa Liidu tulevikust.
Kommentaarid
1) Mis tegi Eesti liitumisreferendumi millekski muuks kui sisepoliitika põhjal hääletamiseks?
2) Kui referendumite EI-des nähakse umbusaldust kohalikule valitsusele, siis kas selle põhjal saab tõlgendada Eesti liitumisel antud JAH-i ennekõike usaldusavaldusena valitsuse vastu? Kui ei, siis millest tuleb erinevus?
Aga tegelikult on peamine küsimus selles, et Euroopa poliitiline identiteet on täna veel väga habras. Seda on lihtne killustada kohalike "pisiprobleemide" kaudu. Euroopa Liit on riikide liit, kuid samas ollakse üheselt aru saanud, et tänases maailmas pole Euroopal alternatiivi ühistegevusele.
Tegelikult ongi liikmesmaade sisepoliitiliste päevakordade erinev kalender tänase ühenduse suurim peavalu. Mitte demokraatia.
siit minu ennustus - Eesti lähenevad europarlamendi valmised võidab see, kes suudab ülikeerulise ja üha keerulisemaks muutuva EL-keele nö tõlkida inimkeelde. ehk siis seletada, miks ja milleks on seda kõike vaja ning teha seda seletustööd arusaadavas keeles. sõnades, millest ka asjasssepühendamatu kodanik aru saab.
Näiteks tänases "Postimehes" ütleb ju Ahto Lobjakas selgelt välja: "Lissabon oleks taaselustanud ELi poliitilise projektina, presidendi, välisministri, diplomaatide, ideedega."
Ehh, loomulikult liigutakse üliriigi suunas.
Samuti on selge, et üks viiesajandik (eestlased) ei suuda end kehtestada teiste üle, vaid tühise, pea olematu vähemusena muutub suuremate jõudude mängukanniks. See on iseenesestmõistetav.
Teoreetiliselt peaks jah euroopa muuutuma siuperriigiks aga praktikas nii ei lähe: rahvuslik uhkus, eri keeled, eri kultuuriarusaamad ei luba.
Aga Karmoga olen nõus. Euroopat tuleb seletada. Jätkuvalt ja veel pikka aega.
"Me oleme 1:500, mitte aga 1:6600. Ka see ju oluline vahe, kas pole:)"
See on teie poolt nüüd küll ootamatu rumalus.
Kui toetuda vaid rahvaarvule, oleks Eesti mõjuvõim maailmas iseseisvana 1/6600. Euroopa Liidus on meie mõjuvõim 1/500, ent! Euroopa Liit ei ole terve maailm, vaid maailmast 1/13. Eesti on maailmapoliitikas seega läbi täiendava sideme, olles 1/500 süsteemist, mis on maailmast omakorda 1/13. Maailmatasemele ei jõua meie poliitikast aga midagi, sest 1/500 tasandil ümarduks see ühtse poliitika tõttu (mida mõistagi domineerib enamus), nulliks ja seega ka mõjuvõim maailmas oleks null. Parem 1/6600 kui null!
Ehk siis:
iseseisvana - 1/6600
Euroopa Liidus - (1/500)*(1/13)
Muidu poleks vigagi, ent "ühtne poliitika" tähendab, et (1/500)=0, kuna Eesti arvamuse domineerimist Saksamaa, Prantsusmaa jt üle loota on helesinine unistus. Tulemuseks seega kokku 0*(1/13)=0.
Niisugune lihtsustatud numbritega mäng siis.
Aga kas see on meie rahvuslikes huvides?
Loomulikult ei ole. 1/500=0. Ning seetõttu on Euroopa Liit vastuolus Eesti riigi pealisülesande ning huvidega.
Euroopa Liitu kuulumist toetate te kolmel võimalikul põhjusel:
1) saate otsest meelehead (materiaalne põhjus),
2) vajate kuuluvustunnet (sotsiaalne põhjus),
3) olete rumal ja ei saa asjade mõjust aru.
Kolmanda välistaksin ma päris kerge käega, esimese kaks aga võivad mingis kombinatsioonis ka üheaegselt kehtida. Domineerib arvatavasti põhjus nr 2.
"Euroopa Liit võib küll paista superriigi poole pürgivana, kuid selleks ta kindlasti lähematel aastakümnetel ei saa."
Öeldu üks võimalikest tõlgendustest: pärast mind tulgu või veeuputus!
mis puutub Lissaboni leppesse, siis kurb on tõdeda, et ühtsus seatakse jällegi kahtluse alla. See, et lepingut vastu ei võetud ei tähenda seda, et Iirimaa peaks jääma Euroopast väljaspoole. Jah, nii on sõnavõttudes öelnud Parroso, Merkel, Sarkozy. Kurb, et kõigis liikmesmaades tahetakse leping ratifitseerida ning siis hakatakse edasi vaatama, mis nipiga Iirimaa saab ära petta. Mul on hea meel, et lepingut vastu ei võetud. Seda enam, et Valéry Giscard d'Estaing seda juba paar aastat tagasi ütles, et me läheme Iirimaast lihtsalt mööda.