Nord Stream kui Venemaa erioperatsioon

Täna Postimehe vahel ilmunud IRLi häälekandjas "Eesti eest" trükiti ära ka siinkirjutaja artikkel Nord Streamist. Kuigi IRLi kodulehel on see ajaleht ka elektrooniliselt olemas, lubaks endal selle teksti ka siin blogis ära tuua. Liiati on alljärgnev ilma toimetuslike kärbeteta.

"Nord Streami gaasijuhtme projekti puhul on alates Gerhard Schröderi ja Vladimir Putini tehingust 2005. aasta septembris olnud korraga õhus liiga palju vastuseta küsimusi, mis on muutnud selle ettevõtmise üksnes majandusliku põhjendatuse ülimalt kaheldavaks.

Muidugi oleks poliitiliselt korrektne rääkida sellest, et tegemist on puhta äriprojektiga, mis Šveitsis registreeritud eraettevõtte tegevuse kaudu on justkui kasulik nii gaasi tootjale Gazpromile (ühtlasi Nord Streami suurosanik) kui tarbijale Euroopa Liidus, eeskätt Saksamaale. Ometi oleks selline lähenemine pelk enesepettus.

Läänemere gaasijuhtme kõige varasemad arutelud 1990ndate aastate algul olid rohkem seotud majanduslike arvestustega. Võib olla selle pärast, et projekti esialgsed numbrilised rehkendused polnud kuigi lootustandvad, jäi selle ellurakendamine aastateks toppama.

Veel 1998. aastal oli tollane Gazpromi juht Rem Vjahhirev kuulutanud täie vastutustundega, et Läänemere gaasijuhtme projekt ei õigusta ennast majanduslikult ning et selle realiseerimine ei ole võimalik.

Ruhrgasi kauaaegseid juhte ning Gazpromi direktorite nõukogu endine liige Burghard Bergman on kinnitanud, et „gaasijuhtme paigutamine mere põhja on muidugi kallim kui maismaale ehitamine“. Gazpromi endine juhatuse esimehe asetäitja Aleksandr Rjazanov peab aga projekti otseselt poliitiliseks projektiks.

Loomulikult on igasugune torujuhtme projekt, kas maismaal või merepõhjas, lahutamatult seotud geopoliitiliste huvidega. Eriti aktuaalne on see mõistagi 21. sajandil, kus energiaressursside üle on kiirelt kasvamas globaalne konkurents.

Nord Streami peamised eestkõnelejad Schröder ja Putin pole kunagi varjanud, et projekti peamiseks eesmärgiks on minna mööda „parasiitlikest“ transiitriikidest Ida-Euroopas. Võib arvata, et 2005. aasta lõpul Gazpromi algatatud Vene-Ukraina gaasitüli oli kavandatud just Nord Streami vajalikkuse „tõestamiseks“.

Teisalt on Nord Streami projekt vaieldamatult tähtsal kohal kogu Venemaa uuemas energiastrateegias, mille eesmärgiks on ühelt poolt kasvatada Gazpromi majanduslikku haaret ja teisalt Moskva poliitilist mõju kogu Euroopas.

Pole midagi öelda, Venemaal on õnnestunud siiani kaunis märkimisväärselt oma eesmärke ka ellu rakendada. Justkui spiooniraamatute stsenaariumi alusel on Nord Streami projekti kaudu avalikult suudetud üles osta Lääne endisi tipp-poliitikuid, legaliseerida endise Stasi agente, pingestada Euroopa Liidu liikmesmaade omavahelisi suhteid ning lõppeks veenda kõiki, et Gazprom on võimeline oma kasvavaid tarnelubadusi ka täitma.

Õnneks pole Venemaa plaanid täielikult õnnestunud. Isamaa ja Res Publica Liidu selgest hoiakust kujunenud Eesti valitsuse positsioon on täna sama aktuaalne kui mõned kuud tagasi. Kuigi mõnelt poolt arvati, et Nord Streamile vastu astudes kaotame esiteks oma rahvusvahelist autoriteeti ning teiseks ei suuda me midagi mõjutada, on asjad läinud vastupidi. Eesti selge otsus on pannud veerema kivikesed. Euroopa Parlament on juba teinud kogu projekti maatasa tegeva otsuse. Ka näiteks Rootsi valitsus on sellel kevadel Nord Streami ehitusloa taotluse tagasi lükanud.

Formaalselt on üha kallinev Nord Streami projekt veel teostatav ning seda on kinnitanud ka Gazpromi nõukogu endine esimees, Venemaa president Dmitri Medvedev. Mõistagi on see võimalik vaid siis, kui see vastab ettenähtud keskkonnanõuetele ning rahvusvahelisest õigusest tulenevatele normidele. Selline on ka meie ning meie Läänemere partnerite positsioon.

Venemaa pole loomulikult oma jonni jätnud. Alles mõned päevad tagasi juubeldas Venemaa ajakirjandus selle üle, kuidas Balti riigid olla väidetavalt loobunud Nord Streamile vastuseisust ning kuidas ka kõige kriitilisem riik – Eesti, oli äsjasel Läänemere riikide valitsusjuhtide kohtumisel Riias lihtsalt vait.

Viimasel ajal on Nord Streami ja eriti Eesti valitsuse positsioonide suhtes elavat huvi üles näidanud Venemaa Strateegiliste Uuringute Instituut (RISI). Selle väidetavalt Vene välisluurele (SVR) lähedal seisva instituudi mitmed teadurid on püüdnud Eesti poliitikutelt ja ametiisikutelt uurida, miks ikkagi tegi Eesti valitsus läinud sügisel eitava otsuse Nord Streami uurimistaotlusele ning kas võiks eeldada selle positsiooni muutumist.

Samas kinnitab Nord Streami kaasus selgelt, kui hädavajalik on Euroopa Liidu ühine energiapoliitika ning selgem arusaam energiajulgeoleku tähtsusest mitte üksnes majanduslike vaid ka poliitiliste otsuste juures."