Venemaa ja ELi kõnelused tulevad rasked
Täna Hantõ-Mansiiskis alanud Venemaa ja Euroopa Liidu arvult 25. tippkohtumise peamiseks sõnumiks saab kahtlemata kauaoodatud partnerluskõneluste alustamine. Täpsemini algavad kõnelused küll alles mõni päev hiljem, 4. juulil Brüsselis.
Olgugi, et paar suuremat liikmesmaad on pakkunud kõneluste kestvuseks aasta, ei usu siiski paljud, et nii lühikese ajaga on võimalik pika aja jooksul kogunenud probleemidele vettpidav õiguskeel anda. Pigem on tõenäoline vähemalt paariaastane kõnelusteperiood. Lisaks siis veel ratifitseerimisprotsess.
Ei maksa unustada, et juba kõneluste alustamiseks vajaliku mandaadi kokkuleppimine võttis Euroopa Liidul aega 18 kuud. Kohe kõneluste alguses tuleb pooltel ühtlustada arusaamine, kui põhjaliku ja mis sisuga leppe üle ikkagi kõnelema hakatakse.
Venemaa soovib lühikest "vihmavarjulepet", millele järgneksid sektorlepingud. Euroopa Liit soovib aga kohe kõikehaaravat lepet. Juba see dilemma saab Euroopa Liidu sisemise ühtsuse proovikiviks. Need, kes tahaksid kiirelt edasi liikuda, võivad kiusatusele järele anda. Viimane poleks aga kindlasti mitte ühenduse laiemates huvides.
Minu tänased kohtumised siin Brüsselis Euroopa Komisjonis andsid päris hea ülevaate, kuidas need kõnelused hakkavad tehniliselt kulgema ning kuidas liikmesmaad (sealhulgas meie) saaksid oma positsioone kaitsta või esindada.
Kuna iga läbirääkimiste vooru järel (neid peetakse kas 4- või 6-nädalaste vaheaegade) on komisjonil ja eesistujal kohustus tulla liikmesmaade ette (COESTi kaudu), siis peaks Eestil olema juba võimalikult lähemas tulevikus hea ülevaade meile prioriteetsetest teemadest ning nende kajastamise võimalikust keelest.
Igatahes on valitsuses loodud ametkondadevaheline töörühm heaks võimaluseks nimetatud positsioonide kooskõlastamiseks. Kindlasti võtab ka Riigikogu tähelepanelikult jälgida kõneluste käekäigu.
Olgugi, et paar suuremat liikmesmaad on pakkunud kõneluste kestvuseks aasta, ei usu siiski paljud, et nii lühikese ajaga on võimalik pika aja jooksul kogunenud probleemidele vettpidav õiguskeel anda. Pigem on tõenäoline vähemalt paariaastane kõnelusteperiood. Lisaks siis veel ratifitseerimisprotsess.
Ei maksa unustada, et juba kõneluste alustamiseks vajaliku mandaadi kokkuleppimine võttis Euroopa Liidul aega 18 kuud. Kohe kõneluste alguses tuleb pooltel ühtlustada arusaamine, kui põhjaliku ja mis sisuga leppe üle ikkagi kõnelema hakatakse.
Venemaa soovib lühikest "vihmavarjulepet", millele järgneksid sektorlepingud. Euroopa Liit soovib aga kohe kõikehaaravat lepet. Juba see dilemma saab Euroopa Liidu sisemise ühtsuse proovikiviks. Need, kes tahaksid kiirelt edasi liikuda, võivad kiusatusele järele anda. Viimane poleks aga kindlasti mitte ühenduse laiemates huvides.
Minu tänased kohtumised siin Brüsselis Euroopa Komisjonis andsid päris hea ülevaate, kuidas need kõnelused hakkavad tehniliselt kulgema ning kuidas liikmesmaad (sealhulgas meie) saaksid oma positsioone kaitsta või esindada.
Kuna iga läbirääkimiste vooru järel (neid peetakse kas 4- või 6-nädalaste vaheaegade) on komisjonil ja eesistujal kohustus tulla liikmesmaade ette (COESTi kaudu), siis peaks Eestil olema juba võimalikult lähemas tulevikus hea ülevaade meile prioriteetsetest teemadest ning nende kajastamise võimalikust keelest.
Igatahes on valitsuses loodud ametkondadevaheline töörühm heaks võimaluseks nimetatud positsioonide kooskõlastamiseks. Kindlasti võtab ka Riigikogu tähelepanelikult jälgida kõneluste käekäigu.
Kommentaarid
olen seda küsimust seitsmeid kordi küsinud eri formaatides, aga asi see siis uuesti küsida pole.
juhul kui EV on parlamentaarne vabariik (mida ta ju on), siis peaks parlamendil olema mitte pelgalt kuulaja-heakskiitja roll.
aktiivne kaaskõneleja - see kõlaks ju palju paremini?