Marko Mihkelsoni blogi

Pentagoni äsja avaldatud 2008. aaasta rahvusliku kaitsestrateegia kohaselt võib Pikk sõda terroristide ja ekstremistliku ideoloogia vastu väldata veel aastakümneid. Samuti on mainitud, et Venemaa ja Hiina võivad kujuneda teatud tingimustel Ameerika Ühendriikidele vastasjõududeks. Mõiste Pikk sõda võeti Pentagonis esimest korda kasutusele 2006. aastal. Selle sisuks on Ameerika Ühendriikide ja tema liitlaste võitlus rahvusvahelise terrorismi ning ekstreemsete vägivaldsete ideoloogiate vastu. "For the foreseeable future, winning the Long War against violent extremist movements will be the central objective of the U.S. We must defeat violent extremism as a threat to our way of life as a free and open society and foster an environment inhospitable to violent extremists and all those who support them," öeldakse dokumendis ning lisatakse, "Iraq and Afghanistan remain the central fronts in the struggle, but we cannot lose sight of the implications of fighting a long-term, episo...

Venemaa välisministeerium levitas täna läbi "tundmatuks jääda soovinud diplomaadi" sõnumit , et Moskva ei talu USA õpetussõnu ning võib üleüldse katkestada suhted Washingtoniga. Nii teravat tooni pole Moskvast kuulda olnud juba pikka aega. Õigupoolest meenutab see väga Külma sõja aegset retoorikat, mida Moskva on asunud teravamaks tuunima alates Vladimir Putini Müncheni kõnest läinud aasta veebruaris. Smolenski väljaku "mitteametliku teadaande" seekordseks otseseks ajendiks oli USA vabariiklasest presidendikandidaadi John McCaini äsjane Venemaa-kriitiline intervjuu ABCle, kus ta rääkis taaskord vajadusest Venemaa kui mittedemokraatlik riik G8st välja heita. Lisaks ta rääkis sellestki, et Putin juhib jätkuvalt Venemaad ning et demokraatlik maailm peaks ohjeldama Moskva kasvavaid ambitsioone. McCaini kindlameelsus on muljetavaldav. Tänu temale on Venemaa teema presidendivalimistes täiesti olemas ning see on esimest korda pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Tegeli...

Tänasest kuni neljapäevani on mul hea võimalus Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suvekursuste raames taaskord tudengitega maailma asjade üle arutleda, eriti aga Venemaa välispoliitika üle. Seekordsel kursusel on osalemas üliõpilased Ameerika Ühendriikidest, Saksamaalt, Kanadast, Itaaliast ja Norrast. Igati vahva seltskond, kes on kesksemalt õppimas politoloogiat, slavoonikat, rahvusvahelisi suhteid ja ärijuhtimist. Oma loengutes lahkan Venemaa välispoliitikat seekord läbi kolme sisendi. Esiteks rääkisin täna suuresti Venemaa sisepoliitilistest arengutest, sealhulgas nii majandusest, Putini võimuletulekust kui rahvusliku identiteedi kujundamisest. Homme võtan lähemalt ette Venemaa kaasaegse välispoliitilise positsioneeringu läbi erinevate suundade ja teemade. Kolmanda suurema sisendina ei saa muidugi mööda energiapoliitikast kui Venemaa olulisimast välispoliitilisest tööriistast. Ja loodetavasti saame neljapäeval lõpudiskussiooniga otsad kokku tõmmatud. Tartu Ülikooli suveülikool tundub m...

Venemaa välisministeeriumi varjamatult närviline avaldus seoses USA presidendi Georges W. Bushi 18. juulil alla kirjutatud traditsioonilise ikestatud rahvaste proklamatsiooniga on järjekordne märk, kui valusalt võtab Moskva igat vihjet natsi Saksamaa ja Stalini Venemaa võrdlusest. Lause, mis pani Venemaa välisministeeriumi reageerima, kõlab järgmiselt: "In the 20th century, the evils of Soviet communism and Nazi fascism were defeated and freedom spread around the world as new democracies emerged." Iseenesest pole ju selles lauses midagi ründavat. See on puhas tõde 20. sajandi vägivaldsetest ideoloogiatest. Isegi riikide nimesid ei mainita. Ometi on Venemaa lugemas sellest välja, et USA seab justkui kahtluse alla Teise maailmasõja tulemused ning solvab veterane. Ning annab sellega toetuse "Euroopa mõningatele riikidele", kes tahavad "ajalugu ümber kirjutada". Venemaa välisministeeriumi avaldus on järjekordseks kinnituseks, kui oluliseks on muutunud ajalo...

Samal ajal, kui Bulgaaria parlament andis oma heakskiidu South Streami gaasijuhtme ehitusele, ägab selle põhjapoolne "vend" Nord Stream üha uute takistuste ees. Tänane The Times avaldas huvitava artikli sellest, et Nord Streamile võivad saatuslikuks osutuda ligi 300 aastat tagasi Rügeni saarest lõuna poole uputatud paarkümmend Rootsi laeva. Toona oli see mõeldud tõkkeks Taani laevadele, nüüd on need 1990. aastal avastatud vrakid aga kaitse all. Nord Streami toru peaks just seal tõusma veepinnale, et siseneda Saksamaale. Nord Streami esindajad on teatanud, et soovivad ühe laevavrakkidest üles tõsta ja nii teed gaasijuhtmele rajada. Kuid see näib liiga lihtsa lahendusena. Huvitav on seegi, et Saksamaa merevägi on Timesi andmetel väljendanud skepsist gaasijuhtme suhtes, kuna kardetakse "elusate miinide" kokkupõrget tulevase juhtmega. Nord Stream on viimastel kuudel ja nädalatel tõmmanud paljude Euroopa väljaannete tähelepanu. Alles hiljuti Tallinnas käinud Hollandi aj...

Financial Timesi 16. juuli j uhtkiri Gruusia toetamisest on tekitanud kaks väga vastakat arvamust Ameerika Ühendriikidest. Esimeses teatab keegi Peter J. Rooney, et Gruusia kui väikese tähtsusetu riigi toetamine polevat USA huvides. See võivat viia sõjalise vastasseisuni Venemaaga. Seevastu Venemaad hästi tundev maailmakuulus ajaloolane Richard Pipes (pildil) võrdleb Moskva käitumist Hitleri Saksamaaga enne Teist maailmasõda. Kahjuks näitavad sellised kirjad ja seisukohad (mõlemad tõin siin lõpus ka ära), kui ohtlikuks on maailm taas muutunud väikestele vabadele riikidele, nagu seda on näiteks Gruusia. Õigupoolest on peamine küsimus ikkagi Venemaa ambitsioonikuses ning selle tajumise määras läänemaailmas. Juuli algul tekitas paraja vastukaja Henry Kissingeri arvamuslugu International Herald Tribune'is, kus "vanameister" võttis kaitsta Venemaad. Ta tegi seda vahetult pärast randevuud Venemaa uue presidendi Dmitri Medvedeviga. Ehk siis jätkuvalt on üleval küsimus: kui hä...

Kui poleks Peterburi oma ajalooliste magnetite ja laevareisijale lihtsama juurdepääsuga Venemaale, poleks ilmselt ka sellist kruiisturismi kasvu Läänemerel. Tänane rekord Tallinna sadamas on muljetavaldav. Seitse kruiisilaeva umbes 8000 turistiga. Seda näeb väga vähestes maailma sadamates! Üks tänastest Tallinna külastajatest, Silver Cloud, on hea vana tuttav. Mõne aasta eest sai sellel alusel reisitud Singapurist Sydneysse. Vaatasingi huvipärast Cloudi käimasoleva reisi graafikut . See annab päris ilmeka pildi ühe tavalise Läänemere kruiisi peatuskohtadest. Varieerumist võib olla siia-sinna, kuid kõrghetk on ikkagi ja arusaadavalt Peterburg. Enne Tallinnasse saabumist veetis Cloud kolm päeva Peterburis. Kui vaadata kasvõi ekskursioonide nimistut, siis ka siin on Neevalinn selges esirinnas. Jällegi, täiesti põhjendatult. Ja see on meile vaid hea uudis. Mõne aasta eest Silversea ühe omanikuga kohtudes oli ta väga heal arvamisel Tallinnast. Eriti muidugi vanalinna ilu on ameeriklastele (...

Soovitan vaadata uut, selle aasta jaanuaris valminud dokumentaalfilmi Anna Politkovskajast ja tema nähtud Venemaast. "Anna Politkovskaja: seitse aastat rindejoonel" on valminud Hollandi režissööri Masha Novikova käe all ning selle netiversiooni on võimalik vaadata siit . Film räägib Anna viimasest seitsmest eluaastast läbi Tšetšeenia sõja, Nord-Osti ja Beslani pantvangidraamade. Teemat detailsemalt teadvatele ei paku film võib olla midagi väga uut, kuid samas on see siiski veelkordne meeldetuletus sellest, kuhu on Venemaa oma Kaukaasia avantüüridega suundumas.

Venemaa noorteliikumise Naši suvelaager Seligeri järve ääres ei üllata. Neljandat korda peetav Venemaa "uue kasvava eliidi" massiüritus on küll osalejate arvult poole võrra väiksem kui eelmisel aastal ("oranž epideemia" olevat võidetud!), kuid sisult ikka sama putinlik (mitte medvedevlik!), võltspatriootlik, teisitimõtlemist mahategev ning vihkamist külvav. Üheks laia vastukaja (ka rahvusvahelist) episoodiks on Uurali noortegrupi poolt laagrisse toodud siga, kelle aedik on tähistatud Eesti lipuvärvidega ning selle juures silt: "Liivimaa siga. Hüüdnimi: Ilves" (pildil). Laagris käinud ajakirjanike reportaažidest lähtub, et Eestit on "meeles peetud" mujalgi. Ühel suurel stendil on näha kolme riigi - Eesti, Ukraina ja Gruusia lipud kõrvuti "onu Samiga" ning sellel küsimärgiga tekst müüdavusest. Ühest küljest ei maksa seda võltsmaailma propageerimist kuigipalju üle tähtsustada. Našid on ise Venemaa võimude mängukannid ja seetõttu võivad ka ...

Sõjakuritegudes süüdistatava Radovan Karadžići tabamine on vaieldamatult Serbia tulevikule murrangulise tähendusega. Sellega tegi Belgrad tubli sammu lähemale Euroopa Liidule. Kui Karadžićile järgneks peagi ka Ratko Mladići tabamine, siis tähendaks see suurimate takistuste eemaldamist Serbia reaalselt lõimumiselt Euroopa Liiduga. Kindlasti on veel vara arvata, millega see pöördemoment lõpeb, sest Serbia enda sisepoliitiline seis on küllaltki haavatav ja habras. Küll aga näitas pikki aastaid tagaotsitavaks peetud Karadžići tabamine just Serbia uue, Euroopa meelse valitsuse tegevuse hakul, et Belgrad ei soovi ennast suruda tulutusse isolatsiooni. Samas ei maksa unustada, et ka uue valitsuse üheks peamiseks sooviks lisaks lõimumisele Euroopa Liiduga on Kosovo iseseisvuse tühistamine. See võib olla küll populistlik valimiseelne lubadus, kuid samas ei saa kindlasti selle mõju Belgradi tulevastele sammudele mingil juhul eirata. Kuid nii või teisiti, Serbia tegi eile murrangulise sammu, mi...

Saksamaa välisministri Frank-Walter Steinmeieri äsjane kiirvisiit pingete leevendamiseks Gruusiasse ja Venemaale ning kolmeosalise rahuplaani tutvustamine on vaieldamatult väärt tunnustamist. Iseasi on muidugi see, kui altid ollakse Suhhumis või Moskvas sellega kaasa minemast. Gruusia on teatanud oma poolehoiust Steinmeieri plaanile. Abhaasia on selle tagasi lükanud. Venemaa peab plaani mõistlikuks, kuid alles siis järgimist, kui Tbilisi on oma politseijõud Kodori orust välja viinud. Ehk siis tingimus, millega Gruusia liidritel oleks väga keeruline nõustuda. Tegelikult ongi viimasel ajal kogu tähelepanu keskendunud Kodori oru saatusele. See Ülem-Abhaasia piirkond on teatavasti ainus 1993. aasta sõja eelse Abhaasia ala, mis on täna Gruusia keskvõimu kontrolli all. Viimastel nädalatel on kasvanud pinged just selle oru ümber, kusjuures läinud nädalavahetusel tuli uudiseid Vene dessantvägede nihutamisest Kodori oru vahetusse lähedusse. Venemaa on oma käimasoleva suurõppuse "Kaukaasi...

Tänane Äripäeva online-intervjuu Estonian Airi nõukogu esimehe Olev Schultsiga on kindlasti mõtlemapanev. Schults ei varja, et Estonian Airi praegustel omanikel (eeskätt SAS ja Cresco) pole ambitsioonikaid plaane ning tunnistab, et "Tallinnast lendamiseks liiga palju võimalusi ei teki kunagi". Viimasega saab nõus olla selles osas, et Tallinn tõepoolest ei saa kunagi konkureerima suurte lennujaamadega või Estonian Air suurte lennufirmadega. Samas ei saa aga kuidagi nõus olla mõttega, et Eesti tulevik on rahvusvahelise lennuliikluse tagahoov. Selline mõte ei tohiks siiski saada meile harjumuseks. Mõistagi on tänastes majandusraskustes vaevleval riigil keeruline ambitsioonikaid plaane seada, kuid ometi saab Eesti avatud majanduse üheks tulevikuteguriks just võimalikult kiire ja avar juurdepääs (ükskõik kas turistile või investorile). Tallinna mereväravad töötavad hästi. Sinna investeeritud raha toob kenasti tagasi. Mõelgem kasvõi kruiisiturismi rekorditele. Kindlasti vajaks tän...

Venemaa president Dmitri Medvedev kirjutas laupäeval, 12. juulil alla riigi välispoliitika uuele kontseptsioonile. See oli ajastatud presidendi kohtumisega riigi diplomaatidega, mis leidis aset eile Venemaa välisministeeriumis. Mõlemad sündmused väärivad tõsisemat täehelapnu. Medvedevi allkirja saanud 15leheküljeline kontseptsioon on oma loomult 28. juunil 2000 president Putini poolt heakskiidetud dokumendi täiendus ja edasiarendus. Kui seda lugeda tähelepanelikult, siis jätab see väga vastuolulise mulje. Kui dokumenti võtta sõna-sõnalt, siis võib jääda mulje, et Venemaa on kõige sõbralikum, demokraatlikum ning õigusriigi põhimõtteid hindav maailmariik. Suur osa eesmärke ja prioriteete passiks tõepoolest kokku ükskõik millise vaba maailma riigi välispoliitikaga. Eesti ja teiste Balti riikide kohta on dokumendis näiteks öeldud, et "Российская Федерация настроена на взаимодействие с Латвией, Литвой и Эстонией в духе добрососедства, на основе обоюдного учета интересов." Ehk sii...

Viimased paar päeva on Prantsusmaa presidendile Nicolas Sarkozyle olnud vaieldamatult kõrghetkedeks. Vahemere Liidu asutamine pühapäeval ning eilne värvikas rahvuspüha paraad Pariisi kesklinnas olid muljetavaldavad sündmused, mis pani Prantsusmaast rääkima kõik maailma juhtivad meediakanalid. 43 riigi, sealhulgas Eesti, osalusel loodud Vahemere Liit on Sarkozy idee, mida on jõutud kõvasti nii kritiseerida kui kiita. Tõsi, algselt pakkus Sarkozy välja liidu idee üksnes Vahemere äärsetele riikidele, kuid eriti Saksamaa sekkumisel laiendati osalust kõikide Euroopa Liidu liikmesmaade võrra. Iseenesest on Euroopa Liidu koostöö tihendamine Vahemere lõuna- ning idakalda riikidega kindlasti hädavajalik. Puudutagu see siis majandussuhteid või julgeolekut, ühtviisi olulised on need tegelikult kõigile Euroopa Liidu liikmesmaadele. Ka Eestile. Mõistagi püüab Prantsusmaa eesotsas Sarkozyga siin oma idee realiseerimise kaudu võtta liidriohjad (liidu eesistujateks ongi Prantsusmaa ja Egiptus). Kui se...

Oravapartei juhitamatul raketil Jürgen Ligil näivad näpud ikka väga sügelevat. Saaks pidevalt midagi teravat ja sapist (eht-eestlaslikku) Eesti poliitvaidlusse sokutada. Pole tähtis, kes või mis on sihtmärgiks. Peaasi, et lugu oleks terav ja müüv. Nagu päris kollane ajakirjandus. Nagu siinse blogi lugeja on märganud, pole ma kuigi sageli Eesti sisepoliitikast rääkida võtnud. Kuid Jürgeni viimane suvine sapipurse sunnib ikka oma arvamust avaldama. Ligi on jälle leidnud "rahvavaenlase" - seekord tundub selleks olevat IRL. Üksteise järel võtab Ligi läbi oma koalitsioonipartneri poliitikute ütlemised ning arvamised (see pole muidugi esimest korda), jättes mulje, nagu üksnes tema ja tema partei teavad Eestile parimaid lahendusi. Aga kas see nii ikka on? Eks hindaja ole siiski valija, kuid mulle tundub, et oravapartei mõnede liikmete suur närvilisus ning nende teravnenud sisemised vastuolud tulenevad karmist valearvestusest või täpsemini oma võimete ülehindamisest, mida tehti viim...

Veidi vähem kui neli kuud on jäänud 4. novembrini. Päevani, mil Ameerika Ühendriikides leiavad aset presidendivalimised. Nii Barack Obama kui John McCain ootavad oma parteikongresse augusti lõpus ja septembri alguses, et siis täis tuuridel kampaaniasse sukelduda. Kuid tegelikult käib kampaania kogu aeg. Sellest annab märku kasvõi mõjuka The New Yorkeri 21. juuli väljaande esikaas, mis vapustab Obama vastase karikatuuri poolest. Sellel on demokraatide kandidaati kujutletud Ovaalkabinetis moslemina (Obama on sünnijärgne moslem), tema naist Michelle'i terroristina, kaminasse on põlema visatud USA lipp ning seinale on riputatud Osama bin Ladeni portree. Seda Barry Blitti poolt joonistatud karikatuuri on New Yorker küll kirjeldanud, kui satiiri, milles püütakse näidata neid hirme, mis on paljudes ameeriklastes tekkinud seoses Obamaga. Nii Obama kampaaniameeskond kui tema konkurent John McCain on avaldatu hukka mõistnud. Rusikapõrge, mida Obamad karikatuuril teevad, on võetud tegelikus...

Vahetult pärast Tšehhi ja USA välisministrite kohtumist Prahas ning raketikilbi tarbeks radarijaama ehitusleppele allakirjutamist kahanesid peaaegu poole võrra Venemaa naftatarned Tšehhi Vabariiki. Olgugi, et Tšehhi välisministeerium keeldub nimetatud kahte sündmust teineteisega sidumast, kõlab naftatarnete äkiline kahanemine liiga kahtlaselt. Teatavasti improdivad tšehhid oma kahte rafineerimistehasesse naftat kahe suurema naftajuhtme kaudu. Leedulastele kurikuulus "Sõpruse" naftajuhe tuleb Venemaalt ning 1990ndatel aastatel rajatud naftajuhe Saksamaalt. Viimane lubab tegelikult katta riigi naftavajaduse ka siis, kui Venemaa peaks lõpetama nafta ekspordi. Mäletatavasti lubas Venemaa radarileppele reageerida "sõjalis-tehniliste meetmetega". Arvestades energia kui survevahendi tähtsust Venemaa tänases välispoliitikas, siis ei saa välistada, et naftatarnete vähendamine ei ole pelgalt tehniline probleem, vaid Moskva teadlik samm. Venemaa on korduvalt kasutanud energiat...

Ajal, mil Lääne energiahiiud Total ja Royal Dutch Shell külmutavad oma investeeringuid poliitiliste riskide kartuses Iraani, suurendab seevastu Vene gaasimonopol Gazprom jõuliselt oma positsioone selles energiarikkas riigis. Igatahes lõi Gazpromi juhatuse esimehe Aleksei Milleri eilne visiit Teherani ning Iraani rahvusliku naftakompaniiga sõlmitud ühiste kavatsuste memorandum head eeldused Vene suurfirma kohaloleku oluliseks tugevdamiseks Iraanis. Esialgsete kokkulepete alusel saab Gazprom juurdepääsu nii Iraani gaasi- kui naftatööstusse. Räägitakse Azadegani naftavälja (hinnangulised varud 42 miljardit barrelit) ja Lõuna-Parsi gaasivälja (varusid 14 trillionit kuupmeetrit ehk 8 protsenti maailma reservidest) ühisest haldamisest, Iraan-Pakistan-India gaasijuhtme ehitamisest, gaasi- ja naftatöötlemistehaste rajamisest ning Gazpromi toodetud gaasi (võimalik, et Türkmenistani gaasi) müügist Põhja-Iraani. Gazpromi võimas käik on eriti silmatorkav ajal, mil on kasvamas pinged lääneriikide ...

Värskes Foreign Affairsi numbris on pikema esseega üles astunud USA välisminister Condoleezza Rice. Uuest Ameerika realismist rääkiv "Rethinking the National Interest" on justkui Rice'i välispoliitiline testament. Õigupoolest on see samas ka jätk kaheksa aastat tagasi kirjutatule , mil Rice oli alles Georges W. Bushi kampaanianõustaja. Midagi väga põrutavat siiski Rice ei ava. Ta kirjutab sisuliselt veelkord üle selle, mida on nii tema kui president Bush korduvalt oma kõnedes ja ka tegudes väljendanud. Mõned viited siiski. 2000. aastal alustas Rice oma artiklit nii: "The United States has found it exceedingly difficult to define its "national interest" in the absence of Soviet power./.../ During these fluid times, one can affect the shape of the world to come." Samas pakkus ta viis peamist suunda, millele tuli keskenduda vabariiklikul administratsioonil: * to ensure that America's military can deter war, project power, and fight in defense of its ...

Nii arvavad eeskätt Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia diplomaadid pärast eilset dramaatilist hääletust ÜRO julgeolekunõukogus. Venemaa, kes veel mõned päevad tagasi G8 tippkohtumisel oli pooldanud karme sanktsioone Mugabe režiimi vastu Zimbabwes, vetostas koos Hiinaga vastavasisuslise resolutsiooni. Mõneti on see paras trikk ka Venemaa uuele presidendile Dmitri Medvedevile, kes pole siiani suutnud oma juttu õigusriikluse tugevdamisest kuigi hästi sõnadega katta. Nüüd siis samm, mis kindlasti ei suurenda Venemaa liidri usaldusväärsust G8 partnerite seas. Kui siia lisada veel laienev spioonitüli Venemaa ja Suurbritannia vahel, Venemaa leebus Iraani tuumaambitsioonide suhtes, NATO laienemisplaanidele jäik vastutöötamine, pingete õhutamine Gruuisaga või külma sõja stiilis retoorika USA raketikaitsesüsteemi suhtes, siis bukett on ikka muljetavaldav küll. Kogu see nimekiri, kuhu võib teha veel terve rea lisandusi (nende hulgas Vene-Balti suhete seisu), viitab kahjuks küll vähestele l...

Pinged Venemaa ja Gruusia suhetes on jõudnud väga kriitilisse punkti. Venemaa provokatsioonid on muutunud avalikeks. 9. juulil lendasid 4 Vene hävitajat Lõuna-Osseetia õhuruumis kokku 40 minutit. Kui varasemalt on Moskva taolised uudised tagasi lükanud, siis nüüd kinnitas Venemaa välisministeerium avalikult Gruusia õhuruumi rikkumise fakti. Pingete kiirele kasvule viitavad uudised on väga murettekitavad - pommiplahvatused Abhaasias, relvastuse juurdetoomine (45 vagunitäit viimasel nädalavahetusel) Venemaalt, Gruusia valveposti ründamine Kodori orus ning tulevahetused Lõuna-Osseetias. Venemaa Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkond peab õppusi Gruusia piiridel, samas alustas NATO 1000 USA merejalaväelase osalusel ühisõppust Tbilisi lähistel. USA riigisekretäri Condoleezza Rice'i visiit Tbilisi oli äärmiselt õigeaegne. Washington ongi olnud tunduvalt aktiivsem kui näiteks Euroopa Liit konflikti eskaleerumise ärahoidmisel. Somaalia priaaditeema on küll aktuaalne, kuid praegu peaks Euroopa L...

Moskvast on tulnud nähtavasti karm käsk. Venemaa saatkonnad oma asukohamaades peavad levitama ümberlükkavat informatsiooni Ukraina holodomor i kohta. See on veelkordseks näiteks, et Venemaa võtab väga tõsiselt igat ajalooteemat, mis kuidagigi võivad viia rahvusvahelises õiguses toonast Nõukogude Liidus valitsenud kuritegelikku režiimi hukkamõistvate hinnanguteni. Eestis aitab naaberriigi propagandat levitada venekeelne Delfi, kes avaldas eile Vene saatkonna teadaande täies mahus. Iseenesest on see päris õpetlik tekst. Ehtsas "nõukogude stiilis" esitatud materjal räägib kuivalt numbritest ning põhjendab laiaulatuslikku nälga muuhulgas rahvusvaheliselt kujunenud geopoliitilise olukorraga. Seejuures ei mingitki viidet sellele, et näljahädas, kus hukkus ka sadu tuhandeid venelasi, võis olla süü toonasel Nõukogude juhtkonnal eesotsas Staliniga. Hoopistükkis lõpeb teadaanne osutusega, et kuna Ukraina kommunistide eesotsas oli palju ukrainlasi, siis hävitasidki nii ühed ukrainlase...

Äsja lõppenud ning korraldajatele jaapanlastele pool miljardit Eesti krooni maksma läinud G8 tippkohtumisel räägiti küll maailmale olulistest teemadest, kuid kaugeleulatuvaid ning konkreetseid tulemusi see siiski ei andnud. Pigem näitas see kohtumine, et G8 on jõudmas oma murdepunkti. Kõige enam tähelepanu pälvis kliimatemaatika, kus G8 riigid oma deklaratsioonis osutasid püüdlusele vähendada kasvuhoonegaaside emissiooni sajandi keskpaigaks poole võrra. Samas ei mainita ühtegi konkreetset meedet, kuidas seda ambitsioonikat visiooni ellu viia. Õigupoolest on kõigile selge, et G8 soovid suurtes globaalsetes küsimustes saavad täituda alles siis, kui nendega nõustuvad ka sellised uued majanduskeskused nagu Hiina ja India. Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy juba kuulutas enne Jaapani kohtumist, et ilma Hiina ja Indiata pole G8 suurt mõtet. Jaapani kohtumine oli kõigi aegade suurim. Külalistena olid kohal paljude riikide esindajad, sealhulgas Hiina ja India liidrid. Iseenesest juba see ...

Eilne päev oli kahtlemata ajalooline. Prahas kirjutasid USA ja Tšehhi välisministrid alla kauavaieldud radarijaama ehitamise lepingule. Selle tegelikuks jõustamiseks on veel vaja Tšehhi parlamendi otsust, kuid nii või teisiti on astutud väga oluline samm strateegilise raketikilbi laiendamiseks Ida-Euroopasse. Seejuures on oluline lisada, et pärast NATO Bukaresti kevadist tippkohtumist on raketikilbi näol tegemist alliansi laiema huviga. Seepärast on kahtlemata ka Eestile oluline, millised arengud järgnevad tänastele allkirjadele. Mõned tunnid pärast Praha tseremooniat väljastas Venemaa välisministeerium ehtsas Külma sõja stiilis avalduse . Selles öeldakse, et kui lepe saab juriidilise jõu, peab Venemaa reageerima mitte diplomaatiliste, vaid sõjalis-tehniliste vahenditega. Mida see tähendab? Esiteks on viimased kuud näidanud, et vaatamata lääneriikide kõikvõimalikele katsetele veenda Moskvat raketikilbi vajalikkuses ning selle mitte-Vene-vastases iseloomus, pakkudes informatsiooni ja k...

Sellel nädalal peaks ajalehes Den za Dnjom ilmuma intervjuu Venemaa kaasmaalaste liikumise aktivisti Andrei Zarenkoviga, kus ta kirjeldab Moskva kavatsust korraldada Eesti riigieelarvet mitmekordselt ületava rahvusvahelise kampaania „ajaloo võltsijate ja ümberkirjutajate“ vastu. Üheks osaks sellest propagandakampaaniast olevat 2010. aastal Eesti Venemaaga ühendamise 300. aastapäeva tähistamine. Seda on raske hinnata kuidagi teisiti, kui selget provokatiivset käitumist. Sarnaste tähtpäevade esiletoomine pole kindlasti suunatud riikidevaheliste suhete usaldusfooni laiendamiseks, pigem kahandamiseks. Venemaa ei jäta oma välispoliitilises tegevuses kahjuks vähimatki kahtlust: ajalugu, eriti Teise maailmasõja kontekst on tõusnud jõuliselt esiplaanile. Ajaloo kõverpeegli jõuline propageerimine Moskva poolt võib olla eriti Balti riikide tulevikku silmas pidades tõsise ohu märgiks, mis võib oluliselt taaselustada nõndanimetatud „Jalta sündroomi“ või „Müncheni mõtlemist“. Kui püüda mõelda siin ...

Põhjus, miks oma ajaveebi pole viimastel päevadel jõudnud kirjutada, on väga lihtne. Üle pika aja sain mitu järjestikust täispäeva veeta koos oma tütre Rosemaryga ning see asendab ükskõik kui põneva poliitsündmuse. Kahjuks olen täna õhtul juba Pariisis tagasi, et minna kohtumisele oma kolleegidega Euroopa Liidu liikmesmaadest. Töökohtumised jätkuvad veel ka homme ennelõunal ja siis jälle tagasi Eestisse.

Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy eile õhtul Elysee palees peetud kõne Euroopa konservatiivsete erakondade esindajatele oli muljetavaldav. Väga vahetus õhkkonnas ning väikeses ringis peetud kohtumisel esines Sarkozy pooletunnise kõnega, kus ta kirjeldas tema ja Prantsusmaa ees seisvaid ülesandeid seoses äsja alanud eesistumisega Euroopa Liidus. Sarkozyle omasel energilisel ja sütitaval moel peetud kõnes puudutas ta eeskätt pärast Iiri referendumit ning Poola presidendi kõhklemisi tekkinud sisekriisi. "Omada ambitsioone, see tähendab võimalusi midagi muuta," võiks kokku võtta tema mõttekäigud iseenda valmisolekust kujunenud olukorrale lahendust leida. Eks Sarkozy teab väga hästi, et eelolevad kuus kuud saavad tema ja Prantsusmaa tõsiseks liidrikatsetuseks. Kuidas suudetakse lahendada Lissaboni leppe ratifitseerimisprobleemid ning mis jääb kõlama Prantsusmaa enda prioriteetidest - need on parajad mõõdupuud varjamatult ambitsioonikale Sarkozyle. Igatahes jäi eile teda kuula...

Tänane päev on minu jaoks tunnikese jagu juba kestnud. Kell on just pool kuus ning Tallinna lennujaama kohal on päike kõrges kaares juba käimas. Loodetavasti on kõik lennud lubatud graafikus ning poole kümne ajal olen juba Pariisis. Prantslased korraldavad täna oma Euroopa Liidu eesistumise avamise puhuks liikmesmaade konservatiivsete erakondade esindajate kokkusaamise, mis tipneb õhtul kohtumisega Elysee palees president Nicolas Sarkozyga. Eks siis näe, millised on Prantsusmaa peamised prioriteedid ajal, kui Iiri referendum ning Poola ja Saksa presidentide tujukus on surunud ühenduse päris tõsise sisekriisi olukorda. Veel kuu aega tagasi lootsid minu Prantsuse kolleegid siiralt, et saavad oma eesistumisel keskenduda poliitikate elluviimisele ning Prantsusmaa mõjujõu taastamisele Euroopa Liidus. Aga Sloveenia sai oma esimese eesistumisega minu arvates päris hästi hakkama. Huvitav, kas meie oleks olnud sama tublid, kui oleks mõne aasta eest otsustanud kiirema eesistumise kasuks?

Mõneti üllatavalt otsustas president Toomas Hendrik Ilves oma tänases intervjuus "Aktuaalsele Kaamerale" muuta riigi kolm aastat püsinud ametlikku hoiakut, mille kohaselt Eesti on piirilepingud Venemaaga ratifitseerinud ning et nende lõplik jõustamine sõltub Riigiduumast ja Vene presidendist. Ootamatult kuulsime, et Eesti-Vene suhete parandamine sõltub nüüd hoopiski Eesti parlamendist. Ma usun, et president hea välispoliitikuna esitas siin siiski vaid retoorilise küsimuse. Ka olen veendunud, et vaatamata tema isiklikule kriitilisele hoiakule ratifitseerimisseaduse sisu suhtes ei eita president vähimalgi määral Eesti õiguslikku järjepidevuse põhimõtet ning selle selget rõhutamist. Laupäevasel kohtumisel Venemaa presidendi Dmitri Medvedeviga oli Ilvese sõnul pidevalt üles tõusnud piirilepingute teema. Sellest sõltuvat kogu kahepoolsete suhete tulevik, andis Medvedev mõista. Loomulikult ei peetud probleemiks mitte seda, et Venemaa on pretsedenditu sammuna võtnud ühepoolselt all...