Putini peadpööritavad viraažid
Mäng nimega "valime presidenti" jätkub Venemaal täie hooga. Täna tegi president Putin üllatuslikult teatavaks, et kandideerib Venemaa Riigiduumasse Ühtse Venemaa esinumbrina. Selle sammuga on kindel, et Ühtne Venemaa võtab 2. detsembril selgelt üle 300 koha ehk konstitutsioonilise enamuse.Kuigi seadused lubavad presidendil kandideerida, nagu kinnitati ka Venemaa keskvalimiskomisjonist, on see siiski äärmiselt tavatu. Igatahes on mõeldamatu, et demokraatlikus riigis võtaks president samal ajal kandideerida mõnda teise valitavasse ametisse.
Putini tänased sensatsioonilised avaldused (ka see, et temast võiks saada peaminister) kinnitavad veelkordselt, et Kremli tänasel peremehel pole mõtteski võimu juurest lahkuda. Käib vaid skeemitamine ning etendus avalikkusele. Formaalselt võib ta isegi Kremli kabineti vabastada, kuid vaid "väärikale" ehk teisi sõnu kuulekale kandidaadile.
Samal ajal aga hullutatakse avalikkust propagandasaadetega nagu Arkadi Mamontovi dokumentaalsaade sellest, kuidas Lääs kavatseb korraldada Venemaal oranži ehk samet revolutsiooni.
Kommentaarid
Tõmmates paraleele Preisimaaga on VVP samm vägagi ratsionaalne samm, sest võimaldab Venemaa 'kantsleriks muutudes' olla n.ö. supi keetmise juures. Seega nõrga presidendi juuresolekul pole võimatu, ka selline esmalt absurdi stsenaariumina kõlav arengukäik, millest kuulsin eelmise aasta suvel Washington D.C's oma healt sõbralt, kes on siinsete arengutega kursis.
Nimelt enne lahkumist ametist, ja kindlustades endale Venemaa kantsleri kohta VVP kuulutaks presidendi ukaasiga tsaaririigi välja. Selleks ametiks praegu olevat keegi Romaanovite dynastiast praegu Londonis ilusasti ettevalmistumas. Lisaks, see olevat ka patrarhh Aleksius II soov enne manalasse minekut, ja ega´s vanahärra tervis pole kõige parim.
Ennäe, kuigi stsenaarium kõlab extreemne, siiski olemasolevaid arenguid arvestades ka seda ei tuleks välistada.
----
В направленном 28 сентября на имя Эне Эргма письме ван дер Линден пишет, что это естественно, когда у каждого есть право выражать свою точку зрения,
однако когда он попросил Марко Михкельсона подтвердить доказательствами сказанное им, то Михкельсон таких доказательств не привел и принес Линдену извинения.
«Я испытываю глубокое сожаление в связи с тем, что господин Михкельсон, которого я знаю продолжительное время, не связался со мной до того, как выступить с заявлением в прессе.
Я искренне надеюсь, что высказывания других политиков неверно истолкованы прессой»,- пишет Рене ван дер Линден.