Iraagi valimised ja Eesti lipp

Tänaseid kohalikke valimisi Iraagis võib pidada tõsimeeli ajalooliseks. Viimaste uudiste kohaselt rahumeelselt ning samas väga aktiivselt möödunud hääletamine võib märkida tõsist murrangut Iraagi sisemise stabiilsuse saavutamisel pärast Saddam Husseini kukutamist 2003. aastal.

Mõned numbrid on ikka väga kõnekad. Kui viimastel valimistel neli aastat tagasi käis peamiselt sunnidega asustatud Anbari provintis hääletamas vaid 2 protsenti, siis täna on see number juba üle 60. Tegelikult olgi sunnide kaasamine üks võtmeküsimusi nendel valimistel.

Palju räägib seegi teadmine, et 400 kohale kandideeris täna 14 400 inimest (foto: reuters.com). Väga paljudele oli see üldse esimene kord nii kandideerida kui valimas käija. Samuti on analüütikud märkinud, et rahva toetus on nihkumas pelgalt religioossetelt ühendustelt sekulaarsemate liikumiste poole.

Loomulikult on veel vara öelda, kui tõsise läbimurdega ikkagi tegemist on. Ometi peaks tänane päev olema siiski piisavaks tõendiks sellest, et Iraagi valitsuse suutlikkus laiendada kontrolli ja juhtimist riigi provintsides on tõusuteel.

Iseenesest on hea, et õnnestunud kohalikud valimised Iraagis sattuvad aega, mil Eesti on lõpetamas selles riigis oma kaitseväelaste missiooni rahvusvaheliste jõudude koosseisus. Täpselt nädala pärast peaks Eesti lipp pidulikult kokku keeratama Bagdadi lähedases baasis.

Eesti missiooni võib pidada kõigiti õnnestunuks, kuigi me pidime selle eest maksma väga kallist hinda. 2006. aasta novembris, kui külastasin koos välisministriga Eesti kaitseväelasi Iraagis, võis kohapeal kuulda kiitvaid sõnu meie sõdurite kõrgest professionaalsusest. Seetõttu võib julgelt öelda, et ka tänu Eesti kaitseväelaste tegevusele on täna olukord Iraagis oluliselt turvalisem.

Davos: millal algab majanduses uus tõus?

Tegelikult on hämmastav, kui kiiresti on viimase aasta jooksul olukord maailmas muutunud. Läinud aastal arutleti Davosi foorumil, kas majandus on liikumas langusesse või kasv lihtsalt veidi aeglustub. Täna on kõigil vaid üks küsimus - millal annab kriis teed majanduse uuele tõusule.

Loomulikult on ka Davosis praegu liidreid, kes võivad rääkida majanduse jätkuvast kasvust. Nagu seda tegi näiteks Hiina peaminister Wen Jiabao. Läinud aastal kasvas Hiina majandus jõudsad 9 protsenti, kuigi aasta lõpus hakkasid ekspordimahud kiirelt vähenema. Ometi tunnistas ka Jiabao, et olukord pole kiita.

Kui Ühendriikide endine president Bill Clinton (foto: weforum.org) küsis endalt retooriliselt, millal hakkab USA majandus taas elavnema ja kasvama, vastas ta naljatlevalt: 7. novembril 2009 kell 15.15. Tegelikult ei tea vastust keegi. Clintoni meelest läheb USAl hästi, kui uus tõusufaas algab 15 kuu pärast. Seega 2010. aasta keskel. Seda muide näitab ka CNNi poolt Davosis läbiviidud küsitlus.

Clintoni meelest võiks elavnemine toimuda tuleval aastal, kui tänased otsused aitavad tegelikult majanduses taastada usalduse ning üldise "tehingulikviidsuse". Clintoni meelest peab kõige selle juures ka parajalt õnne olema.

Eestile tähendab see esiteks seda, et loota majanduskasvu kiirele taastumisele on suur ja ohtlik illusioon. Kui maailmamajanduse jätkuva mootorina toimiv USA suudaks tuleval aastal kriisist väljuda, siis see tähendaks meile majanduse elavnemist tegelikult alles 2011. aastal, mitte varem. Euroopa Komisjoni ennustus (Eestile kasvu 1,2 protsenti 2010. aastal) tundub siin veidi roosilisena.

Küll aga on meilgi vaid üks valik. Julge ja kiire otsustamine on tänases seisus ainus võimalik käitumismudel. Populism on üliohtlik ajaraiskamine, kuna kaotajaks on kõik. Seepärast peaks juba eelolevatel päevadel valitsus kärpeplaani kokku seadma ning peaminister sellega ka välja tulema. Aega on vaid loetud päevad.

Davosi foorum on kui paras termomeeter maailmas toimuvast. See, et olukord on pinev, näitas kasvõi Türgi peaministri ootamatu lahkumine debatilt Iisraeli presidendiga. Venemaa peaminister Vladimir Putin ei jätnud aga mainimata, et majanduskriis võib tõsiselt mõjutada ka julgeolekukeskkonda.

Kellel huvi vahetult (nii otsepildis kui lindistatud klippide kaudu) jälgida Davosis toimuvat, siis lingi leiate siit.

Nabucco muutus oluliselt reaalsemaks

Budapestis toimunud rahvusvaheline kohtumine andis veidigi lootust sellele, et Nabucco gaasijuhtme ellurakendamine võib ühel päeval teoks saada. Türgi, Ungari, Bulgaaria, Rumeenia ja Austria esindajad leppisid kokku juuniks jõuda ühise arusaamani. Sellele lisaks pakkus Euroopa Investeerimispank (EIB) osaleda neljandiku ulatuses gaasijuhtme finantseerimises. Viimase maksumus on umbes 10 miljardit eurot.

Kui need uudised tõepoolest tegudeni jõuavad, siis on see suur samm edasi ammuräägitud Nabucco tegelikust realiseerimisest. Teatavasti on tegemist enam kui kolme tuhande kilomeetri pikkuse torujuhtmega, mis peaks pakkuma Euroopa Liidule ühe alternatiivse võimaluse Gazpromi monopoolsele survele. Tõsi, see kataks vaid 5 protsenti Euroopa Liidu vajadusest, kuid omaks siiski suurt sümboolset tähendust.

Eriti hea meel on Ungari valitsuse hoiakute üle, kes veel mõni aeg tagasi ei tahtnud Nabuccot eriti teemaks võtta. Eks sisepoliitiline seis suru vasakpoolseidki Ungaris arvestama rahva arvamusega. Ja mitte ainult. Kindlasti mängis Vene-Ukraina gaasikriis järjekordselt kätte kaardid nendele, kes on aastaid rõhutanud gaasitarnete allikate mitmekesistamise vajadust Euroopa Liidus.

"Välisminister" Kirillist sai patriarh

Vene õigeusu kirik on saanud uue juhi. Just äsja valis kirikukogu ülekaalukalt Moskva ja kogu Venemaa uueks, kuueteistkümnendaks patriarhiks Smolenski ja Kaliningradi metropoliidi Kirilli. Nii nagu arvata võiski.

Kirilli valimine patriarhiks tähendab sisuliselt Sergiuse liini jätkumist Vene õigeusu kirikus. Patriarh Sergius oli teatavasti kirikupeaks Stalini soovil, mis sisuliselt tähendas selget kuuletumist riigile ning vankumatut koostööd ühiste eesmärkide saavutamisel.

Kirilli elulugu on muljetavaldav. Vladimir Gundjajev (Kirill) sündis 20. novembril 1946 Leningradis (Peterburis) vaimuliku perekonnas. Juba 1960ndate aastate lõpust hakkas Kirill tegelema kiriku välissuhetega, mis kahtlemata oli märkimisväärselt varajane iga seesuguseks läbimurdeks. 25aastaselt saab temast Moskva patriarhaadi esindaja Genfis.

1974. aastal saab 28aastasest Kirillist juba Leningradi vaimuliku akadeemia rektor. Samas jätkab ta väga aktiivselt patriarhaadi välissuhtlemises osalemist. 1989. aastal sai temast ametlikult kiriku "välisminister".

Kirilli teeneks peetakse Vene õigeusu kiriku (Moskva ja emigratsioonis oleva) ühendamist, mis leidis aset kaks aastat tagasi. Samas on ta tuntud konservatiivse, kuid riigitruu hoiakuga. Kirilli valimine patriarhiks oli oodatud samm.

Kirill on mitmel korral kohtunud praeguse Rooma paavsti Benedictus XVIga. Kas see võiks olla eelduseks Moskva ja Vatikani mingilegi lähenemisele, näitab aeg. Igatahes on Moskva kiriku eesotsas mees,. kes teab väga hästi, mis laias ilmas toimub.

Savisaar põgeneb Tallinnast?

Tallinna linnapeal hakkab aeg varsti täis saama. Ees ootavad uued valimised. Kuid näib, et Keskerakonna esimees katsub veel enne õiget aega Eestist vehkat teha.

Miks muidu on Savisaar ennast lasknud valida Keskerakonna esikandidaadiks eurovalimistel? Loomulikult on tal valus vaadata, kuidas Tallinn laguneb ning linnajuhtimine alla käib.

Ma pole päris kindel selles, et Savisaar tõsimeeli teab, mis linnas tegelikult toimub või millises seisus on näiteks linna olulised tuiksooned. Proovige sõita mööda Pallasti, Rävala või Merivälja teed (enne Viimsit). Selliseid teid ei leia te täna mitte ka Groznõi kesklinnast. Kui see mingi võrdlus on. Aga Tallinnast küll. Ja ajal, kui meil unistatakse raudteetunnelist Helsingisse!!

Tegelikult mulle tundub, et Savisaar on lihtsalt väsinud linnajuhtimisest ning vajab rahulikumat taandumist poliitiliselt suurareenilt. Kas Euroopa Parlament on see parim viis? Oh jah. Vabandust. Loomulikult ei lähe Savisaar kuhugi. Valijaid on ju nii mõnus lollitada!

Kandideerin Euroopa Parlamenti

Pärast tänast Isamaa ja Res Publica Liidu eestseisuse koosolekut võin avalikult välja öelda - olen otsustanud kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel.

Eestseisuse koosolekul kinnitasime üksmeelselt erakonna valimisnimekirja, mille lõplikult peab heaks kiitma 7. veebruaril Tallinnas kogunev volikogu. Minu arvates tuli nimekiri tugev ning heale tulemusele orienteeritud.

Veidi enam kui nelja kuu pärast - 7. juunil on selge, kes saavad Eesti kuueks esindajaks Euroopa Parlamendis. Nii nagu teised minu kollleegid IRLis, panustan ka mina parima tulemuse nimel, et Euroopa suurima poliitilise erakonna - Euroopa Rahvapartei fraktsiooni ridadesse tuleks Eestist võimalikult palju liikmeid.

Mida rohkem on meie sõna kuulda Euroopa suurimas poliitilises rühmas, seda kindlam on ka Eestile oluliste teemade kaitsmine Euroopa Parlamendis. Seepärast on Eesti häälele kaalu andmiseks oluline just IRLi edu eelseisvatel valimistel.

Eestil seisavad ees kindlasti mitte kerged kuud. Majanduskriis on valusalt puudutamas igaüht meist. Pole kahtlust, et ka Euroopa valimiste üheks teemaks kujunevad laiemalt just majandusküsimused. Mis on Euroopa võimekus kriisist tugevamana välja tulla? Mida on Eesti varasem majandusedu tegelikult väärt? Kas oleme suutelised leidma uue eelduse arenguhüppeks või mandume pikemasse kriisi? Need ja mitmed teised küsimused ootavad poliitikute vastuseid.

IRLi poliitikutel on pikaajaline ja väga mitmekülgne kogemus Eesti esindamisel Euroopa Liidus. Seepärast keskendub meie eelseisev valimiskampaania just nimelt Eestile ja tervikuna Euroopale tähtsatele küsimustele ja ideedele.

Kartaago tuleb hävitada...

... ehk miks Eesti liidrid jätkuvalt eiravad osalemist maailma mainekamal majandusfoorumil Davosis. Ausalt öeldes on päris piinlik juba kolmandat aastat järjest sellest siin blogis kirjutada. Paraku näib, et eeloleval nädalal on Davosis kohal kõik meie naabermaade tipud, puudu üksnes Eesti esindus.

Tegelikult on seekordne foorum üleüldse läbi aegade üks esinduslikumaid. Korraldajate sõnul võtab foorumi tööst osa 2500 inimest 96 riigist, sealhulgas 41 riigipead, 60 ministrit, rohkem kui 1400 äriliidrit. Kohal on näiteks Soome, Läti ja Leedu presidendid, Rootsi, Poola, Venemaa ja Taani peaministrid, Norra kroonprints. Rääkimata siis delegatsioonidest teistest riikidest. Keda aga nimekirjast ei leia, on jälle Eesti esindaja(d). Nii juba vähemalt kolmandat aastat järjest.

Tuleb tunnistada, et ma pole päriselt aru saanud, miks Eesti järjekindlalt Davosi foorumit eirab. Kas probleem on rahas, kutse puudumises või lihtsalt viitsimises? Ei tea. Kuid see, et me seal ka sellel aastal ei osale, on suur viga.

Davosi foorum, mis sellel aastal kogub erilist tähelepanu seoses üleilmse rahandus- ja majanduskriisi tõttu, on suurepärane paik nii väga vajalike kontaktide loomiseks või uuendamiseks ning uute ideede saamiseks. Näiteks on sellel aastal foorumile ette valmistatud analüüs globaalse finantssüsteemi tulevikuväljavaadetest. Samuti annab debattidele alusmaterjali 2009. aasta globaalsete riskide uuring.

Lisandus Vene-Gruusia sõja mõistmiseks

Eelmisel nädalal vaagis Riigikogu väliskomisjon järeldusi Vene-Gruusia sõja mõjudest. Arutelu aluseks oli Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse koostatud analüüs. Komisjon otsustas jätkata arutelu pärast eelseisvat visiiti Gruusiasse, mis peaks teoks saama veebruari alguses.

Lisanduseks väliskomisjoni tellitud analüüsile, mis on varsti kättesaadav ka laiemalt, tahaksin osutada Andrei Illarionovi põhjalikule ettekandele, mille ta pidas 9. detsembril Hudsoni instituudis.

Olulisimad järeldused, mida Illarionov oma ettekandes tegi, puudutavad sõja ettevalmistusperioodi ning selle peamisi eesmärke. Tema meelest algas invasiooni pikaajaline planeerimine Moskvas juba 2001. aastal, mida tähistas Vene passide massilise jagamise algus Lõuna-Osseetias ning millal regiooni juhiks toodi usaldusisikuna Eduard Kokoitõ.

Invasiooni eesmärgiks oli Illarionovi meelest aga Gruusia poliitilise ja majandusliku režiimi muutmine ning riigi tükeldamine 7ks kuni 9ks pisiregiooniks.

Samuti rõhutab Illarionov, et nimetada juhtunut vaid "Augustisõjaks" piiraks oluliselt "suurest pildist" arusaamist. Tema hinnangul algas sõjaline venitusrünnak kohe pärast NATO tippkohtumist eelmise aasta aprillis. Täpsemini 20. aprillil, mil Vene õhujõudude hävitaja lasi alla Gruusia mehitamata luurelennuki.

Illarionovi vaadetega võib nõustuda või nende üle vaielda, kuid tema analüüs on igal juhul väga huvitav lisandus selle väga suuri mõjujuuri ajava konflikti mõistmiseks.

Kolga kooli innustav rahvadiplomaatia

Meedias on juba korra läbi käinud lugu Kolga keskkooli noorte hea tahte reisist augustisõjast räsitud Gori linna ning positiivsetest muljetest, mida saadi suheldes Gruusia eakaaslastega.

Liina, Paula ja Priidu rääkisid täna Kolga koolis toimunud kogunemisel koolikaaslastele oma sõidust, näitasid pilte ning filmi. See oli vapustavalt positiivne kogemus, mis on suurepäraseks näiteks sellest, kui vähe on vaja edukaks rahvadiplomaatiaks.

Kooli direktori Tõnu Valdma ning õpetajatega pärast kogunemist vesteldes leidsime, et just seda laadi ettevõtmised on väga olulised, aitamaks kaasa ka meie laiemale välispoliitilisele edukusele näiteks suhete edendamisel Gruusiaga.

Eesti on viimastel aastatel päris hästi laiendanud arengukoostöö võimekust. Sealhulgas siis ka Gruusia suunas. Samas on rahvadiplomaatia üks selline valdkond, mida riik pole kõige laiemas kontekstis veel piisavalt tähtsustanud.

Ma usun, et Kolga noorte initsiatiivikus on hea näide sellest, kuidas ise saab koguda toetusi väikeste ettevõtmiste elluviimiseks. Kuid samas võiksid taolised ideed või nende edasiarendamine leida toetust ka riigi poolt. Sõprus on kapital, millesse tasub investeerida. Igatahes on Kolga koolis sellest väga hästi aru saadud.

Eesti võiks olla ELis innovatsiooniliider

Euroopa Komisjon avaldas täna oma iga-aastase innovatsioonianalüüsi, mille kohaselt on Eesti teadus- ja arendustegevuse poolest absoluutne keskmik (moderate innovator). Tegelikult pole seis sugugi laita, sest Ida- ja Kesk-Euroopa riikide seas oleme kindlalt esimesed. Minu arvates võiksime võtta eesmärgiks hiljemalt 2015. aastaks jõuda ühenduse innovatsiooniliidrite sekka.

See pole sugugi ülejõu käiv ülesanne. Täna on Euroopa Liidus teadus- ja arendusliidrid Suurbritannia, Soome, Rootsi, Saksamaa ja Taani. Seega igati meile väga lähedased riigid, kelle eeskujul on põhinenud ka Eesti senine edulugu.

Loomulikult lööb majanduskriis olukorra rohkem kõikuma, kuid samas on päris ilmne, et Eesti edasise majanduskasvu üheks võimalikuks mootoriks saab ikkagi järjekestev panustamine teadmistemahukasse tootmisse.

Komisjoni analüüs kiidab Eestit eriti ettevõtete teadus- ja arendustegevuse paranemise, aga ka mitte-R&D innovatsiooni rahastamise poolest. Seejuures esimese kasvunäitaja poolest on Eesti Euroopa Liidus esimene.

Euroopa Liit tervikuna on siiski oma arendustegevuse poolest veel päris kaugel võrdluses USA või Jaapani vastavate näitajatega. Probleeme on patendiõigusega, avaliku ja erasektori suhestumisega ning erasektori panustamisega innovatsiooni. Kui Lissaboni strateegias võeti eesmärgiks aastaks 2010 jõuda R&D kulutustes 3 protsendini SKPst, siis täna on see tase veel 1,84 protsendi peal.

Eesti majandus ei vaja võitlevat populismi

Vähim, mida Eesti majandus täna vajab, on poliitikute võitlev populism. Kui lastakse veel mõned nädalad liugu tühipaljaste poliitiliste loosungite pajatamisega (nagu kahjuks kuulsime jälle ka tänasest ETV uudistesaatest), siis võib meid sügisel oodata palju tõsisem kriis.

Võib-olla enam kui kunagi varem vajame Toompeal täna debatirikast, kuid siiski konsensusele pürgivat nägemust Eesti riigi ja rahva tulevikust. Ja seda eeskätt majanduse toimeefektiivsust silmas pidades. Seejuures võiksid lahendused, kaasa arvatud idee eurole kiirest üleminekust, leida toetust koalitsiooni piiridest kaugemalt.

Tänaõhtune Foorum oli kindlasti vajalik osa käimasolevast laiemast arutelust. Ideede ja võimalike rakendusotsuste leidmiseks ei tohiks seada mingeid piire. Hea, et majandusminister Parts on juba jutust kaugemale jõudnud. Ettevõtete ekspordi- ning laenutoetused on kindlasti hädavajalik samm majandust tasalülitavate nõiaringide tekkimise vältimiseks.

Valitsuse suutlikkuse tegelikuks mõõdupuuks olukorda mõjutada saab olema riigieelarve võimalikult kiire ning otsustav kärpimine. Kui me peaksime siin ajaga viivitama, võib Eesti sattuda juba kevadel oma potentsiaalselt suure eelarvedefitsiidiga Euroopa Komisjoni menetluse alla. See aga tõmbaks kindlasti kriipsu peale meie lootustele saada euroala liikmeks 2011. aastal.

Obama ajastu algab suure lootusega

Lootus on isegi suurem märksõna kui muutus, mis iseloomustab täna ametisse vannutatud USA presidendi Barack Obama alanud ajastut. Vähemalt selle esimest otsa. Kapitooliumil kõnet pidades püüdis Obama ennast lahti raputada eelkäija vigadest. Kuidas see tal tegelikult õnnestub ning millised on värske presidendi esimesed sammud, näitavad lähipäevad ja nädalad.

Igatahes on nii ameeriklased kui tegelikult kogu maailm erutatult lootusrikas, et sedavõrd keerukal ajal toimunud võimuvahetus võib anda uue tõuke nii globaalse majanduse kui julgeolekukeskkonna paranemisele.

See on väga inimlik. Sama inimlik on ka lootusi liiga kõrgeks ajada. Obama on kindlasti valmis seda rasket koormat kandma. Iseasi on küsimus, millised lootused täituvad ning millised mitte. Erinevalt pidutsevast Pennist polnud eilne Wall Street kuigi entusiastlik. Põhjuseks kahtlus, kas Obama suudab valida õiged meetmed majanduslanguse peatamiseks ning usalduse taastamiseks finantsturgudel.

Just majandus muutub Obama esimese poolaasta, võimalik et isegi esimese aasta kõige prioriteetsemaks küsimuseks. Kui ta soovib kujundada oma ajastut edukaks ning murranguliseks, peaks ta saavutama võimalikult kiireid muutusi halveneva majanduskeskkonna reanimeerimisel.

Maailm ei lase Obamal muidugi üksnes kodumaale keskenduda. Ühendriikide presidendil tuleb suhteliselt kiirelt tõestada paljudes erinevates rahvusvahelistes küsimustes uut, kuid ikkagi USA huvidest lähtuvat poliitikat.

Iga Obama samm ja tegu on alates tänasest mitmekordse võimenduse ja tähelepanu all. Tema õnnestumisest ei sõltu üksnes ameeriklaste edu, vaid kogu läänemaailma tulevik.

Nord Stream kahandab ELi julgeolekut

Äsjase Venemaa ja Ukraina gaasitüli kontekstis on taas kõlanud mõtted, et Läänemere põhja kavandatav torujuhe Nord Stream võiks tulevikus suurendada Euroopa Liidu energiajulgeolekut ning välistaks probleemid "tülikate" transiitmaadega. Sama siis kehtiks ka Musta mere põhja plaanitud South Streamiga.

Nord Streami ehitamiseks on nendel päevadel oma toetust värskendanud nii Saksamaa liidukantsler Angela Merkel kui ka sakslasest eurovolinik Günther Verheugen. Rääkimata siis ekskantsler Gerhard Schröderist. Paraku on nende rõhuasetus energiajulgeoleku ning varustuskindluse tugevdamisele siiski ennatlik ning ebatäpne.

Juba varem on korduvalt viidatud, et Nord Stream ei ole lahendus Euroopa Liidu energiajulgeoleku tugevdamisel ning gaasitarnete mitmekesistamisel. Kindlasti oleks ta üks võimalikest lisavarustuskanalitest (eriti Saksamaale), kuid selle täiemahuline töölerakendamine ei vähenda oluliselt Ukraina ega Valgevene transiitkoridori.

Samas suurendab see hoopiski Saksamaa sõltuvust Venemaa toorainetarnetest. Ja nagu viimase aasta sündmused on näidanud, siis selline sõltuvus võib otsapidi segada ka Berliini välispoliitilist tegevusvabadust. Õnneks on sellest hakanud aru saama ka Saksamaa ajakirjandus, kuigi poliitilist pealiini see veel ei mõjuta.

Konsultatsioonifirma East European Gas Analysis analüütik Mihhail Kortšemkin on äsja avaldatud artiklis hoopiski rõhutanud, et nii Nord Streami kui South Streami ehitamise üheks põhjuseks on luua võimalused Gazpromile katkestada tarned ühte või mitmesse riiki ilma suuremat hulka kliente häirimata. Seejuures on löögi all ennekõike Ida- ja Kesk-Euroopa riigid.

Muide, sellele andis oma lapsesuuga kinnituse ka Vladimir Žirinovski, kes läinud nädalavahetusel esines Ukraina Moskva saatkonna juures toimunud piketil. Muuseas olla ta öelnud, et "vaadake mis toimub Balti riikides. Rahvas tahab seal Venemaaga elada, sama toimub Ukrainas ja Kaukaasias. Päris vähe on jäänud aega ning nende valelike moodustiste rahvad ise hävitavad need ja taasühinevad Venemaaga".

Kortšemkin toob oma analüüsis juurde sellegi, et Venemaad kummitav gaasidefitsiit, investeeringuteks nappiv raha ning Euroopa Liidu enda energiapoliitika muutumine teevad Nord Streamist ülimalt riskantse ja avantüürile läheneva projekti.

Kui vaadata Gazpromi praegust turuväärtust, siis pärast tänast 3,7-protsendilist kukkumist Frankfurdi börsil on see 56,7 miljardit eurot. Ehk teisisõnu on Venemaa ühe suurima välispoliitilise hoova väärtus kõigest viis Nord Streami. Läinud aasta suve hakul rääkis Gazpromi juht Miller, et nende unistus on teha kompaniist peagi 1 triljoni dollari ettevõte. Viimaste kuudega on aga firma väärtus hoopiski kahanenud üle kuue korra.

Vene-Ukraina järjekordne gaasitüli peaks olema Brüsselile ja pealinnadele piisavalt kainestav, et mõista, piltlikult öeldes - "süstalde vahetus narkomaani ei ravi". Meie lähtekohalt tuleks teha kõik, et lisaks elektrienergia ühendustele oleks meil vajaduse korral võimalik saada gaasi kas toruti Lääne-Euroopast või laevadega vedeldatud gaasi turult. Selleks tuleks kõigiti toetada LNG terminali ehitust ühte Balti sadamasse ning gaasiühenduste loomist Poola-Leedu vahele.

Bushi ajastu - Eestile hea aeg

Veel mõned tunnid ning George W. Bushi ajastu USA presidendina on minevik. See oli kindlasti üks vastuolulisemaid perioode Ühendriikide lähiajaloos. Bushile on ette heidetud riigi maine allaviimist, mille peamiste põhjustena on nimetatud unilateraalsust ning Iraagi ründamist.

Kindlasti polnud Bushi valitsemine vigadeta, kuid eks ajalugu annab möödunud kaheksale aastale parema hinnangu. Bushi tegevust analüüsides ei tohiks kindlasti unustada samaaegselt toimunud protsesse Venemaal, Hiinas, Euroopa Liidus ning Lähis-Idas. Loomulikult Bushi enda isiklik kuvand on osa tema presidendipärandist.

Kui nüüd korraks mõelda väga kitsalt - vaid Eesti huvidest lähtuvalt, siis võib Bushi ajastut nii kahepoolsetes suhetes kui ka rahvusvahelises kontekstis pidada väga tulemuslikuks.

Pikema mõtlemiseta on võimalik välja tuua vähemalt neli olulist sündmust, mis kõik on väga tähenduslikud Eesti julgeolekule ning rahvusvahelisele positsioonile. Esiteks sai Eestist Bushi presidendiks oleku ajal NATO liikmesriik, mille tähendust meie julgeolekule on väga raske üle hinnata.

Teiseks saavutas Eesti Bushi administratsiooni ajal viisavabaduse USAga, mis on tänaseks edukalt toiminud juba kaks kuud. Kolmandaks on Bush esimene USA president, kes oma ametisoleku ajal on külastanud Eestit.

Ja neljandaks tahaks meenutada Bushi ajaloolist kõnet Riias, mille ta pidas 2005. aasta mais. Selles puudutas ta mitmeid teemasid USA -Balti koostööst, rääkides nii Jalta tragöödiast ja Roosevelti vigadest kui ka vajadusest võita tulevik enda poole.

Seda kõike silmas pidades tuleks Bushi ajastut analüüsides olla vähem emotsionaalne ning rohkem tegelikele protsessidele keskenduv. Loodetavasti tuleb Barack Obama ajastu Eesti-USA suhetes sama edukas.

Rahutegemise päev - Gazas ja Moskvas

Selle aasta alguses on maailma avalikkust pinges hoidnud nii Iisraeli vaenutegevus Hamasi vastu Gaza sektoris kui ka Venemaa gaasirünnak Ukraina ja Euroopa vastu. Mõlemal juhul toimus eile otsustav läbimurre paremuse poole.

Loomulikult saab juhtunu üle hinnata alles aja möödudes, kuid vähemalt on suurem kriis nähtavasti möödumas. Iisraeli lahkuv peaminister Olmert teatas laupeäval ühepoolsest vaherahust, teatades, et rünnaku eesmärgid on saavutatud.

Iisraeli valitsuse otsuse taga on ilmselt lisaks otsestele sõjalistele tulemustele siiski rahvusvaheline surve. Üks peamine nendest oli soov ennetada võimalikke vaherahukõnelusi Hamasiga. Teisalt pole välistatud, et ka ülehomne presidendivahetus USAs mõjutas Olmerti avaldust.

Hamas on nurkasurutuna juba teatanud, et ei loobu Iisraeli vastasest tegevusest ning mõned raketid on ka välja tulistatud peale ühepoolse vaherahu väljakuulutamist. Kui palju on Hamasi võimekust tegelikult piiratud, näitavad lähipäevad. Igatahes tundub, et vähemalt mõneks ajaks on Lähis-Idas olukord rahunemas.

Mis puudutab Ukraina ja Venemaa peaministrite eileöist kokkulepet gaasihindade reguleerimise üle, siis siingi näib selgus saabuvat. Kuigi lõplikult peaksid lepped sõlmitama homseks, tundub gaasikriis taanduvat.

Venemaa surus Ukrainale peale nn "Euroopa hinna" - 450 dollarit tuhandelt kuupmeetrilt, kuigi sellel aastal on see hind Kiievile viiendiku võrra soodsam. Venemaa sai selle eest soodsamad transiiditasud.

Seega tõusis gaasi hind Ukrainale üle kahe korra ning tõstis Kiievi korrapealt Balti riikidega samale tasemele. Poliitiliselt sõbralik Valgevene maksab teatavasti Gazpromile jätkuvalt 160 dollarit tuhandelt kuupmeetrilt.

Hetkel on lahtine, mis sai hämara vahendusfirma RosUkrEnergo positsioonist. Kui see struktuur säilitas oma rolli, siis pole välistatud ka uute probleemide esilekerkimine lähemas või kaugemas tulevikus.

Samuti on veel vara öelda, millised on selle enneolematu gaasisõja tegelikud tagajärjed nii Venemaale kui Ukrainale. Nii majanduslikud kui poliitilised. Pole välistatud, et algatatud kohtuvaidlused võivad pinget hoida veel pika aja jooksul.

Väga palju sõltub Ukraina sisemisest poliitilisest sitkusest ja majanduslikust seisust "Euroopa hind" alla neelata. Kui Kiiev suudab selle väljakutse vastu võtta, siis saavutas Moskva risti vastupidise tulemuse.

Kriisi lõppfaasis tegi suhteliselt hea käigu ka Euroopa Liit. Tšehhid suutsid veenda enamikke oma partnereid, et laupäevastele kõnelustele Moskvasse võiks minna üksnes eesistuja riik. Kuigi slovakid saatsid oma delegatsiooni, näitas Euroopa Liit ennast ühtsena.

Kas Balti riigid kõrbevad?

Paar päeva tagasi kirjutasin Läti rahutuste ajel, et ärevad poliitilised sõnumid ühest Balti riigist mõjutavad tegelikult kõikide kuvandit rahvusvaheliselt. Tänased Leedu rahutused on kahjuks veelgi tugevamalt selle seose esile kutsunud, mida on ühemõtteliselt levitanud ka majandusuudiste kanal Bloomberg.

Kunagised Euroopa majandusimed Eesti, Läti ja Leedu on nüüd Bloombergi arvates läbi elamas kontinendi rängimat kollapsit. Igatahes pakub võimalikele investoritele selline uudis kõike muud kui kindlustunnet.

Asjade selline käik sunnib valitsusi olukorra võimaliku halvenemise ennetamiseks kiireid ja kahtlemata ebapopulaarseid samme astuma. Üldise usalduse, stabiilse majanduskeskkonna ja hädavajalike krediidiliinide tagamiseks tuleb teha väga karme otsuseid. Vastasel korral võib olukord muutuda aasta teisel poolel palju kriitilisemaks.

Kahjuks kõrvetab Balti riike seegi, et siinne poliitiline kultuur on järgu võrra madalam näiteks heade Põhjala naabrite omast. Selle asemel, et kriisisituatsioonis pisutki konsolideeritumalt käituda, püüab näiteks Keskerakond oma kalli reklaamikampaaniaga arulagedat viha külvata. Kas Savisaar tahab tõepoolest korrata 1990. aasta maisündmusi, mil ülesköetud rahvamass püüdis teda Toompealt minema pühkida? Või unistab Keskerakond Tallinna kombel ühe-partei-valitsusest üle riigi?

See on väga ohtlik käitumine. Nii Eestis, aga ka Lätis ja Leedus on küllaga neid, kelle huvides oleks mitte kehtiva võimu vahetus, vaid sisemise stabiilsuse ja seeläbi kolme riigi julgeoleku õõnestamine.

Seepärast on täna eriti oluline, et demokraatlik debatt oleks suunatud mitte lõhkumisele ja laamendamisele, vaid kõigi meie edasise hea käekäigu huvides olevate ideede ning poliitikate läbivaidlemisele.

Euroopa kriisireguleerimine on kriisis

Reedel peaks Venemaa peaminister Vladimir Putin tegema oma esimese visiidi mittepresidendina Berliini. Rääkimaks lahti gaasikriisi mured ning ootused. Oleks kena, kui Saksamaa oleks Euroopa Liidu eesistuja. Kuid seda ta pole. Euroopa Liidu pealinn asub täna hoopis Prahas.

Loomulikult teab Moskva seda suurepäraselt. Samas usutakse naaberriigis, et Euroopaga on mõtet asju ajada ainult läbi "suurte" pealinnade. Seda püüab Putin juba aastaid Brüsselile peale suruda. Seekord on sihtmärgiks Saksamaa.

Tšehhid püüavad jätta muljet, et kontrollivad olukorda. Tegelikult on olukord keerulisem. Peaminister Topolaneki visiit Moskvasse ja Kiievisse pole lahendust toonud. Nüüd püüab Moskva Euroopale peale suruda oma lahendusi, kutsudes laupäevaks kokku tippkohtumise.

Euroopa Komisjon on otsustanud sellel kohtumisel osaleda. Kuid tähtsam sellest on siiski Euroopa Liidu ühtsuse näitamine ning Tšehhi peaministri pildilolek. Vastasel korral võib tõesti küsida, kas Euroopa Liit on ikka võimeline ühiste reeglite alusel kriise lahendama või mitte.

Huvitavad võrdlusandmed gaasihindadest

Andrei Illarionovi ajaveebi lugedes leidsin huvitava viite Ukraina presidendi eilsele pressikonverentsile, milles viimane vihjab muuseas gaasi- ja transiidihinna erinevustele riigiti. Teatavasti puudub maagaasil erinevalt naftast maailmaturu hind, mistõttu on tehingud riigiti erinevad ning lõpphind üldiselt avalikkuse eest varjul.

Seepärast on hea kõrvutada erinevate tarbijate ning transiidipakkujate hinnataset. Kui lähtuda pelgalt majanduslikest kaalutlustest, siis on ikka päris küsitav, et eeldatavalt ühtse valemi (torujuhtme kilomeetrid pluss transiiditasud) alusel arvutatavad hinnad on samakaugustele riikidele sedavõrd erinevad. Illarionovi tabelid ja kommentaarid on väärt lugemine.

Näiteks peaks Valgevene sellel aastal maksma 1000 kuupmeetri gaasi eest Gazpromile 160 dollarit. Samuti Venemaaga hästi läbisaav Armeenia maksab 154 dollarit. Distantsilt mitte sugugi kaugemal asuvalt Ukrainalt küsib Gazprom aga selle aasta I kvartalis 450 dollarit tuhandelt kuubilt. Gruusia peaks maksma mitte vähem kui 280 dollarit. Kui Euroopas kõigub transiiditasu 4-13 dollari vahel 1000 kuupmeetrilt 100 kilomeetri kohta, siis Gazprom pakub Ukrainale hinda keskmiselt 1,7 dollarit.

Kui see pole poliitiline hinnakujundamine, siis mis see on?

Kas USA sihik pöördub Euroopalt Hiinale?

Veel mõned aastad tagasi rääkis Zbigniew Brzezinski Ameerika Ühendriikide vääramatust liidrirollist maailmas. Tänases Financial Timesis toob ta oma gepoliitilisele malelauale uue jõulise figuuri. Suure Zbigi arvates peaks Washington tegema koostööd Hiinaga, et vääramatut esiletõusjat kaasata maailma vedamisse.

Teisiti öeldes näeb ka Brzezinski, et Hiina tõusu ei suuda USA ei peatada ega ka temaga eriti Vaikse ookeani Aasia osas või näiteks Aafrikas rinda pista. Pigem eelistab Brzezinski lõimimist. Pole välistatud, et vähemalt retoorikas majandusedule ning "harmoonilisele maailmale" orienteeritud Hiina juhtkond võib taolise hoiakuga isegi päri olla.

Mis võiksid olla sellise arengu võimalikud järelmid? Kui Zbigi mõte mitteformaalsest G2-st (Hiina ja USA) peaks Barack Obama ajal teoks saama, siis tähendab see kindlasti USA tähelepanu järkjärgulist ülekandumist koosmeele otsingutele Hiinaga.

Euroopa Liit ja Jaapan jääksid paralleelseteks partneriteks, kuid Washingtoni aktiivsus maailmaküsimuste arutamisel ja lahenduste otsimisel kandub tänasest palju rohkem Hiinasse. Muuseas, huvitav on küsimus, kuhu teeb Obama peale kohustuslikku Kanadat ja Mehhikot oma esimese (kaug)välisvisiidi? Kas see pole mitte Hiina või siiski veel Euroopa?

Õigupoolest pole midagi imestada, miks USA tähelepanu kese võib piltlikult öeldes nihkuda Atlandilt Vaiksele ookeanile. Hiina esiletõus, India kasv ning Jaapani kestev tugevus on muutnud regiooni maailma üheks dünaamilisemalt arenevaks piirkonnaks. Seevastu Euroopa on kinni oma sisereformides, kehva väljavaatega demograafias ning väheambistoonikas konkurentsivõimekuses.

USA ja Hiina võimalik tihedam koostöö muudab maailmapoliitika senisest rohkem reaalpoliitilisemaks ning jätab väärtuspõhisuse tahaplaanile. See muidugi pole kaugeltki kõige innukam uudis demokraatlikele väikeriikidele, mis sunnib meid tõsisemalt analüüsima oma välis- ja julgeolekupoliitilist päevakava. Eestile on muidugi esmaoluline Euroopa Liidu ja ka NATO võimekuste suurendamine, mis tagavad eeldused meile turvalise väliskeskkonna pikemaajalisemaks kindlustamiseks.

Läti mure on meie mure

Eilsed sündmused Läti pealinnas polnud kahjuks ootamatuseks. Juba pikemat aega on lõunanaabri sisepoliitiline kliima parajalt habras, mistõttu järsu majanduslanguse esimesed mõjud on andnud põhjust aktiivsemale "tänavapoliitikale".

Peamiseks järelduseks meile Läti sündmustest on lihtne tõdemus: mida keerulisem ja halvaendelisem on olukord Lätis, seda keerulisem on ka meie olukord. Seda eriti majanduses, aga ka julgeolekus.

Balti riigid on mitte ainult geopoliitiliselt, vaid eriti viimase tosina aasta jooksul ka majanduslikult tihedalt läbi põimunud. Teatavasti on Eesti ettevõtjad olnud ühed aktiivsemad inevstorid lõunanaabrite juures. Samas on kolme riigi pangandus läbi Skandinaavia, eriti Rootsi finantsasutuste väga tihedalt seotud.

Pole mingi avastus, et majanduse käekäik ei sõltu ainult tarkadest investeerimisotsustest või selleks soodsast ettevõtluskliimast, vaid ka üldisest uudisfoonist ehk esmasest emotsioonist. Kui pelgalt külmavõitu numbritele lisandub paras kogus pidevaid negatiivseid uudiseid (nii poliitikast kui majandusest), siis muudab see paratamatult ka üldist väljavaadet olukorra kiiremaks muutmiseks. Ja see ei puuduta üksi Läti muresid, vaid ka meid.

Eesti võib küll veidi kergemalt hingata, sest meie sisepoliitiline seis on lõunanaabritest tuntavalt erinev ning kindlam, kuid eriti majanduse kehvad väljavaated peavad meidki tõsiselt muretsema panema.

Seega veelkord rõhutades: Läti ja Eesti on omavahel rohkem seotud, kui see meile võib esiotsa tunduda. Mistõttu jääb lõunanaabrite otsustajatele soovida kainet meelt ning Balti koostöö tegelikku tugevdamist.

Ühe ohtliku äärmuslase ähvardused

Üks Eesti telekanal näitas eile intervjuud ühe ohtliku kohaliku provokaatorist äärmuslasega. Mehe jutt oli ammutuntud. Ähvardused ka. Jäi vaid arusaamatuks, miks seda mehikest ikka nii väga promotakse.

Kujutan ette, kuidas mõned võiksid sellise arvamuse peale lajatada - aga kus on sõnavabadus. Tõesti, Eesti on õigusriik ja sõnavabadus tagatud. Erinevalt näiteks selle sama äärmuslase ideaalriigist.

Kuid kõige olulisem on siiski mõista, et selliste mehikeste maailm seisabki koos tähelepanust ning provokatiivse ehk väljakutsuva käitumise võimalustest. Sellel aastal on meil ees kahed valimised ning loomulikult püüavad äärmuslased ennast oksale upitada. Et siis oma maailma kõverpilti häälekamalt müüa.

Äärmuslane räägib, et ta esindab üht kogukonda. Kõva sõna. Ilmselt peab ta selle kogukonna all silmas kaupluserüüstajaid ning tänavale ilgajaid. Kogukond, keda ta kipub esindama, pole temaga sugugi samameelne. Ja seda teab ta ise ilmselt väga hästi. Peaasi oleks infomüra ja vihkamaist külvata.

Eesti tuleviku huvides on loomulikult arvamuste paljususest ja erinevate ideede konkurentsist sündiv poliitika. Kuid meie rahvuslik julgeolek peaks olema väga mures nende üleskutsetest, kes räägivad riigi või vara (ümber)jagamisest.

Gaasikriisi kolm õppetundi Euroopale

Venemaa "gaasirünnakust" Ukraina vastu on juba mitmendat päeva saanud tõsine gaasikriis Venemaa ja Euroopa Liidu suhetes. See on ühtlasi ka värskelt Euroopat juhtima asunud Tšehhi valitsuse proovikivi.

Kuigi kriis pole veel kaugeltki möödas, tahaksin rõhutada KOLME olulisemat järeldust.

1. Esimene ja minu arvates peamine järeldus kujunenud olukorrast räägib Euroopa Liidu ühtse energiaturu kiirema loomise hädavajalikkusest. Puudutagu see siis siseturu mehhanisme, riikidevahelisi ühendusi, energiaefektiivsuse kasvatamist ning suhtlust kolmandate osapoolte - energiatarnijatega.

Detsembri ülemkogul vastuvõetud järeldused on hea alus sellel teel, kuid erinevalt keskendumisest kliimaküsimustele tuleks suuremat rõhku panna just efektiivselt toimiva ühisturu rajamisele. Sellest sõltub Euroopa Liidu rahvusvaheline konkurentsivõime kui ka julgeolek.

2. Suhetes kolmandate riikidega peab Euroopa Liit arvestama, et energiatarned muutuvad lähiaegadel veelgi poliitilisemaks (kahjuks on Gazpromi tegevus selle kinnituseks). Seetõttu on väga oluline välis- ja julgeolekupoliitilitika jõupingutuste suunamine võimalike ohtude hajutamisele ning kindlamate energiapartnerite leidmisele.

Seejuures peaks Euroopa Liit hoidma esiplaanil Energiahartas sätestatud põhimõtteid ning tegema kõik selleks, et hartaga liitunud riigid (nagu Venemaa) võtaks ka tegelikult täita oma kohustusi.

3. Energiaallikate ja energiatarnete mitmekesisuse loomisel tuleks kasutada kõiki võimalusi, et vähendada Euroopa Liidu energiasõltuvust. Puudutagu see siis tuumaenergeetika laialdasemat kasutamist, vedeldatud gaasi terminalide ning uute torujuhtmete (Nabucco) rajamist. Seejuures on ilmne, et Nord Stream pole antud kontekstis lahendus, vaid viib just ühepoolse energiasõltuvuse suurenemisele.

Hemingway, ameeriklased ja Eesti tuntus

Ameeriklastele meeldib küsida, kust sa pärit oled. Juba 50 koduosariiki annavad võimaluse erinevateks vastusteks, liiati siis ligi 200 riiki kogu maailmast. Seekordse USA reisi üheks kasuaalseks tähelepanekuks on see, kui hästi on väike Eesti siiski siinkandis tuntud.

Loomulikult ei saa üksikutest kohtumistest (New Yorgist Florida tipuni) teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Ometi tundub mulle päris kindlasti, et väike Eesti on täna Ühendriikides kaugelt paremini tuntud kui näiteks 1995. aastal, mil ma esimest korda siia sattusin.

Eile Key Westis Ernest Hemingway majamuuseumis käies tuli meelde, et kuulus kirjanik on eesltaste kohta kirjutanud oma romaanis "Kellel on ja kellel pole" meile väga tuntud read: igast maailma sadamast võib leida ühe eestlase.

Küsisin muuseumi giidilt, kas tal on midagi taolist Hemingway loomingust meeles. Mees kehitas ettearvatult õlgu, kuid teadis Eestit ise suurepäraselt. Tema ema oli leedulanna.

Justnagu Hemingway sõnade kinnituseks leidsime Key Westi tuntumast lokaalist Sloppy Joe's uhkelt lehvimas Eesti lipu. Mitte väga paljud riigid polnud seal esindatud. Eesti trikoloor oli aga kenasti olemas.

Mis sellest kõigest siis järeldada? Kindlasti seda, et vaatamata Eesti väiksusele on sõna või teadmine meist levinud rohkem kui oskaksime arvata. Seejuures on valdav osa teadmisest seotud positiivse kogemusega kas enda vahetu reisi või siis tuttavate juttude kaudu.

Ükskõik kui vähene või kaudne see teadmine meist ka poleks, on see siiski oluliseks taustsüsteemiks Eesti enda toimimisel (ärist poliitikani) rahvsuvahelises maailmas. Seepärast olen ma alati olnud seda meelt, et oma riigi tuntuse kasvatamiseks pole kunagi miskit liiga palju. Tagasi toob see aga teinekord sealt, kust seda ei ootakski.

Asi pole Gazpromis, vaid Kremlis

Järjekordne Vene-Ukraina gaasisõda ei ole kaugeltki üksnes terav konflikt majandusliku probleemi üle. Asi pole Gazpromis või Ukraina võlgades, asi on Venemaa valitsuse soovis survestada Ukraina valitsust ning sõna otseses mõttes kätte maksta Kiievi toetuse eest Tbilisile.

Minu arvates on kogu käimasoleva jandi peamine võti Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi avalduses, mille ta tegi mõni päev enne aastavahetust antud intervjuus Venemaa kolmele suurimale telekanalile. Selles ütles Kremli liider, et Venemaa ei unusta kunagi Ukraina sõjalist abi Gruusiale. Kiievi tarnitud relvadest tulistati Vene sõdureid ning seda ei unusta me kunagi, ütles Medvedev oma intervjuus.

Mis on sellel pistmist gaasiküsimusega, võiks ju küsida. Võiks ju arvata, et Ukraina valitsus on oma pidevas sisemises kriisis jätnud mõned arved maksmata ning nüüd on tarnijal õigus kraane kinni keerata.

See, mis toimub, pole mulle mingi üllatus. Kaks aastat tagasi kandsin Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee istungjärgul ette oma raporti Vene-Ukraina 2006. aasta gaasitülist, mille pearõhk oli energiatarnete kasutamisel poliitiliste eesmärkide saavutamisel. Kahjuks on kordumas see, mille eest siis hoiatasin. Venemaa on kasutamas energiatarneid poliitilise survestajana.

Tõsi, Ukraina sisemised probleemid on vesi Venemaa välispoliitiliste ambitsioonide veskile. Ukraina presidendi ja peaministri võimukonkurents, demokraatia sünnivalud, Krimmi püssirohutünn ning Moskva pidev surve ei anna kuigi palju hingetõmmet "oranži revolutsiooni" kangelastele.

Samas teeb ukrainlaste elu keeruliseks seegi, et nad on Moskva survel nõustunud gaasivahendajana tunnustama pehmelt öeldes looritatud taustaga RosUkrEnergot. Viimase üks juhtfiguure on täna president Medvedevi nõunik.

Euroopa Liit on keskendunud mõistagi gaasiküsimusele. Kuid see pole antud juhul oluline. Tegelik probleem on ikkagi selles, et Venemaa valitsus püüab kõigiti oma välispoliitilisi hoobasid kasutades (aga Gazprom on üks osa sellest) vastu seista Lääne laienemisele või siis täpsemalt Ukraina liitumisele Euroatlantilise julgeolekuruumiga.

Mida saaks Euroopa Liit teha? Selgelt defineerida oma huvid nii Ukraina kui Venemaa suunal. Ja üle saama kartusest, et mõni karmim sõna või tegu võiks lõppeesmärgile halvasti mõjuda. Või seegi, kui pakkuda näiteks Ukrainale liitumisperspektiivi. Miks me käsitleme Ukrainat teisiti kui Türgit?

Bideni ennustus on täitumas

Peagi ametisse astuv USA asepresident Joe Biden poetas valimiskampaania ajal ühes raadiointervjuus, et esimese kuue kuu jooksul tekib maailmas situatsioon, mis paneb proovile Barack Obama rahvusvahelise võimekuse. Näib, et kogenud poliitikul oli õigus. Tema ainuke eksimus seisneb selles, et proovilepanek algas kohe pärast Obama valimisvõitu.

Kõigepealt võttis Obama sihikule Venemaa, kes on tõstnud jõuliselt üles raketikilbi teema ning viimastel päevadel ka suhted oma suurima läänenaabri – Ukrainaga. Veelgi tõsisem on Obama väljakutse aga Lähis-Idas, kus Iisraeli maavägede operatsioon Gaza maakitsusel ähvardab laieneda tõsisemaks regionaalseks kriisiks.

USA blokeeris laupäeva õhtul ÜRO julgeolekunõukogu otsuse, andes sellega võimaluse Iisraeli valitsusele võimaluse Hamasi vastase operatsiooni jätkamiseks. Lahkuv president Bush hoiab väga madalat liini, rääkides vaid kestva vaherahu vajalikkusest. Samas rõhutab Obama, et USAl on üks president korraga.

Kas tahtlikult või juhuslikult, kuid sündmused nii Lähis-Idas kui Vene-Ukraina suhetes sattusid kokku teatava interregnumi perioodiga Ühendriikides. ÜRO näitas, et pole suuteline kiirelt reageerima ega lahendusi pakkuma. Ka Euroopa Liit jääb objektiivsetel põhjustel pigem deklaratiivseks tegutsejaks.

See aga kinnitab veelkord, kui mõjukas on siiski Valge maja rahvusvaheliste kriiside ohjamisel, mõjutamisel või lahendamisel. Arvestades seda, et Obama asub ametisse alles 20. jaanuaril ning uue administratsiooni tegelik käivitumine võtab aega veel mitu kuud, siis pole välistatud mõni teinegi rahvusvaheline „üllatus“.

New York - pidu, mure ja lootus

Midagi pole öelda – uusaasta vastuvõtmine New Yorgis on üks eriline sündmus. Eriti veel, kui satub olema hea seltskond ning lõbus olemine. Täpselt sellisena kukkus välja minu seekordne aastavahetus Manhattani ühes jazziklubis.

Samal ajal kui ümmarguselt miljon inimest kogunes kärekülmas pakases Times Squarile koos Hillary Clintoni ja Elton Johniga „palli langetama“, ei käinud mitte vähem aktiivne elu Big Apple’i lugematutes klubides ning restoranides.

Ma pole küll kuigi sügavate teadmistega kirevast jazzimaailmast, kuid klubiseltskonda Zincis uude aastasse mängitanud pianist Eric Lewise kvartett ELEW oli midagi erakordset. Nii nagu sellele ööle kohane. Varase hommikuni jätkus neil energiat panna sind tundma seda, mida pole kunagi varem ei näinud ega kuulnud. Aga sõnadega on seda raske kirjeldada.

Ometi polnud seekordne aastavahetus kõige elavam, mida Manhattanil nähtud. Lahkunud aasta majanduslangus, millist vähemalt New Yorgi aktsiaturgudel pole nähtud 1930ndatest aastatest alates sundis paljusid seekordset aastavahetust vaiksemalt võtma ning piletikulutusi vältima. Pole midagi öelda, pühadeaegne tarbimisralli on siinpool ookeani olnud sellel aastavahetusel oluliselt madalam ning lähema kuue kuuga ennustatakse enam kui 70 000 kaupluse sulgemist.

Paljud seltskonnajutud keerlevad täna siingi töö ja raha ümber. Kas ja kui kaua on tööd ning mis saab laenudest. Raha loetakse rohkem kui aasta tagasi. Seepärast pole New Yorgi mured kuigivõrd erinevad Tallinna või Tartu või Valga muredest.

Kuid lootust jagub vaatamata murejuttudele. Enam kui pooled küsitletud investoritest on veendunud, et sellel aastal kasvab Wall Street enam kui 10 protsendi võrra. Juba üksi 20. novembri madalseisust on turud tõusnud siin viiendiku võrra.

Ka usutakse, et 20. jaanuaril Kapitooliumi künkal ametivande andev Barack Obama toob majanduse elavdamisse ligemale triljoni dollari jagu paremini investeeritud raha. Igatahes pole kahtlust - alanud aasta tuleb kirjum kui me oskame seda ette arvata.