Gazpromi palgaline ei sobi Euroopa juhiks


Mida lähemale Lissaboni leppe jõustumisele, seda enam on hakatud spekuleerima Euroopa Liidu kahe kõrge ametikoha täitmise üle. Nii Euroopa Liidu presidendi kui ühenduse "välisministri" kohale on pakutud juba terve rida nimesid.

Loomulikult on täna veel veidi vara teha ennatlikke järeldusi ühe või teise persooni võimalustest. Silmas tuleb pidada muidugi seda, et Euroopa tippjuhtide kohad määratakse mitte otseste valimiste, vaid poliitilise kombinatoorika põhjal.

Kuigi Euroopa Parlamendi valimised andsid üldise jõudude vahekorra, jätab see siiski poliitilise vastutuse küsimuse hägusaks. Viimane on ka kindlasti üks põhjus, miks Euroopa kodanike usaldus Brüsseli vastu nii madal on.

Kui võtta neli pluss üks kohta (Euroopa Komisjoni president, Euroopa Parlamendi eesistuja, Euroopa Liidu president, välisminister ja lisaks NATO peasekretär), siis kolm nendest on täidetud.

Kolmest kaks esindavad konservatiive (kes teatavasti võitsid Euroopa valimised) ning kaks väiksemaid riike. Olemas on nii Põhjala, Lõuna kui Ida-Euroopa esindatus. Seega võiks arvata, et kahele järele jäänud kohale on head võimalused kindlasti sotsidel ning vähemalt ühel suurriigil.

Kui rahvusparlamentidel oleks siin mingi sõnaõigus, siis pakuksin omalt poolt välja, et presidendi kohale võiks kandideerida Tony Blair ning välisministriks Carl Bildt. Nii oleks üldine tasakaal paigas ning Euroopa tippkohad täidetud ka tõepoolest rahvusvaheliselt läbilöönud poliitikutega.

Nendest kahest (Blair ja Bildt) on ilmselgelt keerulisema võimaluse ees Rootsi välisminister, sest tema sirgeseljalisus ning välispoliitiline autoriteet võivad nii mõnelegi mitte meeldida. Eriti lõunapoolsetes riikides. Ka pole välistatud, et näiteks Prantsusmaa võiks ihaldada välisministri kohta endale. Kuid elame-näeme.

Ajakirjanduses tehtud vihjed ühe Nord Streami palgalise lootustest saada Euroopa Liidu presidendiks pean küll mõneti kummaliseks. Kõigile on teada, et Gazpromi enamusosalusega firma on sisuliselt Euroopa Liidu naaberriigi välispoliitiliseks tööriistaks, mistõttu ka selle teenistuses olevad inimesed pole sobilikud sedavõrd vastutusrikkale liidrikohale Euroopas. Ükskõik siis, milline nende varasem CV välja näeb.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Miks toetad Tony Blairi presidendiks? Ta loi koik oma voimalused labi Iraagi soda alustades ja inimoigusi mitte austades hiljem. Samuti on olnud nii tugevalt vastu eurole, EL yhisele kaitsepoliitikale jne. Mis kasu saaks olla, kui selline on president?
23 juuli, 2009 17:09
Marko Mihkelson ütles …
Kui võtta arvesse, et president on ilmselt sots ja suuremast riigist, siis peale Blairi ei näe ma kedagi teist. Kuid see pole ju veel kaugeltki otsustet.
23 juuli, 2009 17:17
Anonüümne ütles …
no aga miks ta sinu arust hea oleks? felipe gonzales oleks siis ju palju moistlikum, on vahemalt oma tooga ka midagi ara teinud
23 juuli, 2009 18:02
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Verine Beslani tragöödia ikka lahenduseta

Kujutis
Paari päeva eest ilmusid meediasse teated selle kohta, et Beslani koolis 2004. aasta 1. septembril pantvange võtnud terroristide hulgas oli üks Moskva heal järjel perekonnast pärit noormees. Tegelikult pole siiani teada, kas Beslani terroriste oli 32 (nagu väidavad võimud) või 60-70 (nagu väidavad ellujäänud pantvangid). Võtsin seepeale veidi lähemalt uurida, mis seisus on üldse selle kohutava tragöödia uurimine ning ohvrite õigusnõuete rahuldamine. Midagi üllatavat ma paraku ei leidnud - ametnikud kaitsevad katastroofini viinud rünnakuprovotseerimist jäägitult. Lugege, uurige ja vaadake ise materjale koduleheküljelt Tõde Beslanist . Et mitte laskuda põhjatutesse detailidesse, toon vaid ühe kõneka tsitaadi läinud aasta septembris avaldatud brošüürist "Beslani tõde" : "Kannatanute õiguseid rikutakse järjekindlalt, kohtud hoiavad prokuratuuri poole, aga prokuratuurid kaitsevad kõrgeid ülemusi. Süsteem kaitseb ennast, aga lapsi ei suutnud keegi kaitsta. Vabastades pantvange
Lisateave

Are we ready for World War III?

Kujutis
"Are you ready for war?" This was the question asked from me last August near Bakhmut by the Commander of the legendary 24th Mechanised Brigade and decorated Hero of Ukraine Colonel Ivan Holishevsky.   He knew what he was talking about. His motto as a Brigade Commander is simply “Honour is earned in battle”. In his fight for the freedom of his country he has witnessed the determination of the enemy to destroy everything on its path that it finds alien or resistant. He knows that we must not underestimate Russia because a nuclear country that is waging a great war and has no regard for human lives is a threat to the whole world.   Last week, as we visited New York together with our Nordic and Baltic colleagues, we had the opportunity to meet the real heavyweight of Ukraine’s diplomatic frontline, the UN Ambassador Sergiy Kyslytsya. The diplomat who skilfully deflects Russia’s stone-faced lies on the international political arena and expertly defends his country’s interests rem
Lisateave

EESTI EI LEPI ALLAANDLIKU MÕTTEVIISIGA

Kujutis
Hiljuti oli mul suurepärane võimalus kuulata ühe Lääne suurriigi luureteenistuse juhti, kes arutles maailma hetke suurimate väljakutsete teemadel. Ta rääkis tehisintellekti mõjust, Hiina kasvavast globaalsest haardest, agentluure jätkuvast tähtsusest ja luuretöö kallinemisest. Tema kõige mõjusam sõnum oli aga suunatud Lääne otsustajate pihta – miks meie mõtteviis otsib lahendusi läbi kaotusega leppimise? Milles see väljendub? Aga eks ikka selles, et Lääne pealinnades ei ole siiani suudetud üheselt otsustada, kuidas ja millise tulemusega peab lõppema sõda Ukrainas. Selle asemel, et tegutseda Ukraina võidu kindlustamise nimel, levib Lääne pealinnades üha enam varjamatu allaandmismeeleolu. Tegelikult ehk ongi kusagil juba otsustatud, et Venemaa lüüasaamine Ukrainas võib olla sedavõrd suurte ja ettenägematute tagajärgedega, mis võib omakorda kaasa tuua suurema rahvusvahelise kaose kui sõja suretamine tupikseisu.     Saksa  päevaleht Bild  avaldas oma allikatele viidates analüüsi sellest, k
Lisateave