Poliitilised superstaarid ei ole demokraadid


USA president Barack Obama on nautinud viimastel kuudel tõelise superstaari staatust. Veel poolteist aastat tagasi ei teadnud temast maailmas tõsiselt keegi. Täna on mõned emotsionaalsed kommentaatorid teda võrrelnud rokitähe staatusega, kellel on miljoneid fänne üle maailma.

Kuid Obama pole rokitäht. Demokraatliku riigi presidendina ei saa ta olla jäägitult positiivne figuur. Normaalselt toimiva vaba ühiskonna aluseks on arvamuste paljusus. Üks asi on vähese vastutusega deklaratiivses kampaaniamelus ning kirutud presidendi järel särada, teine aga reaalselt kokku puutuda konkreetsete probleemide lahendamisega.

Nii ongi reaalne maailm seisu korrigeerimas. Viimased küsitlused näitavad, et Obama jäägitu populaarsus hakkab tasapisi hõrenema. Esimest korda oma presidendiks oleku ajal on rahva toetus langenud alla 60 protsendi (mis on siiski endiselt kõrge). Eriti on USAs praegu teemaks tervishoiureform, mis on leidnud Kongressis tugevat vastuseisu.

Ainuüksi sellised rasked teemad kui majanduskriis kodus rekordilise eelarvedefitsiidiga ning lõputuna paistev sõda Afganistanis ei ole kuigi kerged väljakutsed. Eriti siis, kui eesmärk on olla populaarne.

Poliitilised superstaarid pole demokraadid. Need saavad olla vaid despoodid, kes valitsevad kinnist ning hirmuga koos hoitud riiki. Poliitilised superstaarid olid Hitler ja Stalin. Täna võib pisemaid kandidaate nende kõrvale passitada, kuid õnneks pole keegi sellist mõõtu võtta suutnud. Siit võiks ju järeldada, et poliitilised superstaarid on maailmale pigem ohuks.

President Obama tegelik suurus ning tugevus ilmneb alles paari aasta pärast. Just selleks ajaks peaks olema selge, mis on saanud tema "avatud uste välispoliitikast" ning koduse majanduse toimekõvera mõjutamisest.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Loogikat on su jutus kyll raske leida. Obamal oli suur toetus, sest eelmine valitsus oli asjad niiiiiiiiiii ambrisse ajanud, kui veel voimalikki. Nyyd ta toetus vaheneb, sest eelmise administratsiooni korraldatud jamadest valjatulemiseks on vaja ranki otsuseid. (sulle arusaadavamalt: miks Mart Laar alati kaotab peale yhte edukat valitsemisperioodi? sest ta peab tegema raskeid otsuseid)
Poliitilised superstaarid on olnud nt Felipe Gonzales, Gandhi, Nelson Mandela. Ei saa kyll oelda, et nad on maailmale ohuks.
Mis on sinud artikli mote, jaab selgusetuks. voi teed otsetolget fixnewsist?
Marko Mihkelson ütles …
Anonüümsele: küsimus pole selles, kui raskeid otsuseid Obamal tuleb teha (need on tõesti rasked), vaid kuidas ning milliste vahenditega ta neid teha üritab. Ehk siis küsimus, kas kampaaniaaegne käitumine on paslik ka siis, kui tuleb teha keerulisi otsuseid. Nii sise- kui välispoliitikas. Eks muidugi ole siin ka (uuel) meedial oma roll mängida.

Gandhi, Mandela ja teised on kahtlemata maailmatähendusega figuurid. Nende erakordsus muidugi oli seotud ka erakordsete sündmustega.

Veidi laiendades - ka meil siit kodust on näiteid, kuidas äkiline poliitiline populaarsus on mõjutanud poliitiliste otsuste kvaliteeti.
Vahur Koorits ütles …
Ma küsiks siis nüüd ära küsimuse, mis mul juba mõnda aega on meeles mõlkunud, nimelt, kas Bush oli teie arvates Eestile parem USA president kui Obama praegu on? Ma tean, et Eesti välispoliitika tegijad enamasti eelistasid McCaini, ka teie eelistust nende kahe vahel polegi vist mõtet küsida.
Marko Mihkelson ütles …
Obama populaarsus on väiksem kui Bushil pärast esimest kuut kuud:
http://www.telegraph.co.uk/news/worldnews/northamerica/usa/barackobama/5880717/Barack-Obama-ratings-fall-as-polls-show-honeymoon-may-be-over.html

Populaarsed postitused sellest blogist

IGAPÄEVANE FAŠISM MEIE SEAS

UUE VALITSUSE VÄLISPOLIITIKA JA VÄLJAKUTSED

Are we ready for World War III?