Eesti on Venemaa suurim vaenlane

Pronkssõduri saaga on teinud Eestist kaks korda vihatuma riigi Venemaa avalikkusele kui seda on Ameerika Ühendriigid. Levada Keskuse avaldatud traditsiooniline Venemaa vaenlaste ja sõprade nimekiri pole üllatav, kuigi peaks panema meidki järele mõtlema.

Koguni 60 protsenti venemaalastest peab oma riigi suurimaks vaenlaseks Eestit. Kui möödunud aastal jagas Eesti koos Ukrainaga vaenlaste nimekirjas 5.-6. kohta, siis tänaseks on meie kuvand venelaste seas absoluutselt negatiivseim. See ületab peaaegu kahekordselt USA vaenlaskuvandi.

Et oleks kohe selgem:

Venemaa vaenalste TOP-10 on järgmine: Eesti, Gruusia, Läti, USA, Leedu, Ukraina, Poola, Afganistan, Iraak ja Iraan.

Venemaa sõprade TOP-10 on: Kasahstan, Valgevene, Saksamaa, Hiina, Armeenia, India, Ukraina, Prantsusmaa, Bulgaaria ja Turkmeenia.

Eesti esiletõus pole mingi üllatus. Arvestades, et küsitlus viidi läbi 11.-14. mail, siis võib 60 protsenti isegi keskpäraseks pidada. Küll aga näitab see number, et pronksiöö sündmused on puudutanud väga tõsiselt enamikke Venemaa elanikke. Muidugi, kui teha sarnane küsitlus Eestis, siis vaenlasekuju pole ilmselt keeruline ette arvata. Seejuures protsent võiks olla suuremgi.

Meie kuvandi langus Venemaal pole mingi ime, sest tänaseni jätkuv massipropaganda on suuteline masse jõuliselt mõjutama. Muide, praegu Peterburis kogunenud SRÜ riikide parlamentaarne assamblee on vastu võtmas avaldust, kus mõnuga sõidetakse taaskord Eesti seljas.

Sellised paberid aina süvendavad vastastikust umbusku. Muide, viimase dokumendi osas ma ei välistaks, et Riigikogu peaks kuidagi reageerima. Tegemist on siiski provokatiivse paberiga.

Läti presidendivalimistel võitis Ilves

Läti parlamendi poolt täna riigi uueks presidendiks valitud Riia ortopeediakeskuse juht Valdis Zatlers võib olla küll hea arst, kuid rahvusvahelises poliitikas jääb ta selgelt oma Eesti kolleegi varju.

Nüüdsest võib kindlalt väita, et president Freiberga lahkumisega on Balti riikide ja laiemalt Kesk- ja Ida-Euroopa (ja miks mitte otsati ka Põhjala) nimekamaks esindajaks ja kõneisikuks kujunemas Toomas Hendrik Ilves. See on suur välispoliitiline võimekus, mida ühel väikeriigil oleks patt mitte ära kasutada kõige paremal viisil. Loomulikult teab Kadrioru peremees seda kõike ise suurepäraselt.

Läti parlamendi kiituseks tuleb siiski öelda, et president suudeti valida ilma suurema kära ja lehmakauplemiseta. Koalitsioon näitas oma püsivust ja ka otsustavust saada kiiresti lahti president Freiberga survest. Iseasi on, kas selle sammuga ikka suudetakse peatada erakondade suurrahastajate skandaalide ja poliitiliste segaduste süvenemist.

Permi kuumus ei sulatanud EL ja Vene suhteid

Eile Permi lähedal Dedkovo sanatooriumis alanud ja täna lõppenud Euroopa Liidu 20 liikmesmaa ja Venemaa parlamendiesindajate ümarlaud peegeldas ilmekalt valdavat ning isegi kasvavat jahedust Brüsseli ja Moskva suhetes.

Juba mõne kuu eest kokkukutsutud kohtumise peateemaks pidi olema uue partnerlus- ja koostööleppe arutelu. Ometi lükkus Samaara tippkohtumisega kõneluste algus edasi ning seepärast oli ka Permi ümarlaual käsitlusel EL ja Venemaa suhete üldine seis.

Ümarlaua ühe peakõnedest pidas Riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšjov. Ta ei varjanud, et ELi ja Venemaa suhted on sisuliselt kriisis, kuigi mitte lootusetus kriisis. Kossatšjov, nagu ka mitmed teised tema kolleegid, hurjutasid eurooplasi ülinegatiivse hoiaku pärast Venemaasse. See olevat hullem kui Nõukogude Liidu aegadel.

Enam kui 60 protsenti venemaalastest ei tunneta ennast eurooplastena ja 45 protsenti näevad selles koguni ohtu Venemaale. Miks, küsis Kossatšjov ja andis sellele siis vastuse. Aga sellepärast, et EL kasutab topeltstandardeid. Näited: Eruoopa Parlament võtab vastu soome-ugri rahvaste surutist tauniva resolutsiooni (Kossatšjovi väitel pole probleemi olemas), samas kui endal hädad rahvusvähemustega Prantsusmaal, Türgis, Balti riikides jne.Teise näitena tõi ta ELi surve Venemaale ratifitseerida Energiaharta leppe ja ühineda transiidiprotokolliga. See olevat ilmne ja ülekohtune surve Venemaale.

Kossatšjovil oli hingel see, et kui Euroopa Liit leiab solidaarsust Eesti ja Poole toetamiseks Venemaaga suhetes, siis samas polevat ühtsust ei Kosovo staatuse ega raketikilbi teemadel. Kosovo puhul tuli tuntud jutt pretsedendist, mis loovat eeldused sarnasteks arenguteks Abhaasias ja Lõuna-Osseetias.Raketikilbi osas aga väljendus selge USA-vastasus.

Küsisin oma sõnavõtuga, miks ikkagi Venemaa kolleegid näevad eeskätt probleeme väljaspool. Mida teevad Vene poliitikud ja meedia sisemiselt selle ohutunde hajutamiseks? Vastus ei üllatanud mõistagi. Esiteks viitas Kossatšjov, et meedia poolelt on Venemaal laialt vaadatav telekanal Euronews. (...ja siis, küsiksin). Teiseks olevat Venemaa läbinud edukalt Euroopa Nõukogu eesistujaaja ning kolmandaks tegi Venemaa teene Euroopale Kyoto lepet ratifitseerides. Häda olevatki ikka selles, et Euroopas olevat Vene-vastasus lihtsalt moes. No võta või jäta.

Üldiselt olid Euroopa parlamendiesindajate väljaütlemised kantud ühismeele vaimust. Ehk pisut kummalisema ettekande pidas Soome sotsiaaldemokraadist kolleeg, kes rõhutas Soome ja Venemaa juba 60 aastat kestvat erisuhet, pidas tähtsaks Venemaa kui superjõu taastulekut ning samas vene vähemusküsimuste lahendamist Euroopa Liidu liikmesmaades. Kuid see oli siiski vaid erand.

Permist, mis põgusal pilgul jättis supervõimuks pürgiva Venemaa jaoks trööstitu pildi (kui raketinäitus välja jättaJ), lahkuti sisulsielt sama targalt kui sinna ka kokku tuldi. Tõsi, selle kohtumise käigus õnnestus mul siiski enam kui poole tunni vältel Kossatšjoviga mõtteid vahetada Eesti-Vene suhete hetkeseisust.

Ta ei varjanud, et Venemaa läks aprilli/mai sündmuste ajal liiga kaugele, pannes ennast sarnaselt piirileppe järsu käsitlemisega raskesse seisu. Samas oli ta veendunud, et emotsionaalne pinge jääb veel pikaks ajaks suhteid segama, kaasa arvatud majandus- ja kaubandussuhteid. Ka ei uskunud ta, et lähematel kuudel võiks asja saada arengutest valitsuste tasandil.

Kuid vaatamata kokkupuutepunktide vähesusele arvasime mõlemad, et eeskätt mõlema parlamendi väliskomisjonid peaksid kontakte jätkama ning suhtluskanalid seeläbi lahti hoidma. Igatahes sai temperatuur kontrollitud. Jäi mulje, et see langeb.

Teel Siberisse, vabatahtlikult

Seda sõna otseses mõttes. Kirjutan neid ridu veel Tallinna lennujaamas, kuid läbi Praha ja Moskva peaks minu tänane reis lõppema Permis. Venemaa parlamendi väliskomisjon on sinna homseks kokku kutsunud ümarlaua, kus Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentide, Euroopa Parlamendi ja Vene Riigiduuma esindajad peaksid arutlema Venemaa ja Euroopa Liidu uue partnerlus- ja koostööleppe üle.

Päris huvitav on näha, mida siis Venemaa esindajad (kohal peaks olema ka presidendi nõunik Euroopa küsimustes Sergei Jastrzhembski) arvavad dokumendist, mille üle pole ju ametlikult veel kõnelusi alustatudki.

Samas on päris hea võimalus kontrollida Eesti ja Venemaa suhete temperatuuri. Nii Permis kui teisipäeval tagasiteel Moskvas peaks mul olema terve rida kohtumisi, et mõista, mida siis ikkagi Venemaal asjade edasisest käekäigust arvatakse. Loodan nendest kohtumistest kiirelt ka siin ülevaate anda.

Toetus Eestile ei pruugi olla püsiv

Viimastel päevadel oleme harjunud mõttega, et meie selja taga on kogu Euroopa ja laiemalt läänemaailm. Otsati on see õige. Ka Austria näitas äsja president Putinit võõrustades, et kunagi Moskva poolt pealesurutud finlandiseerumine on jäänud eelmisesse sajandisse. Euroopa on jõuliselt demonstreerinud oma ühtsust. Kuid kas see pole liiga ilus, et olla tõsi?

Tagasilennul Pariisist (muide Estonian Airi lendu teenendas mingi Rumeenia charterkompanii!? - EA ei tee endiselt au meile, nagu kirjutasin siinsamas varem) võtsin täna (so neljapäev) nagu ikka lugeda International Herald Tribune'i.

Seekordse põhiarvamusloo autoriks oli analüütik Anatol Lieven, kes püüab oma kirjatükis veenda, et Eesti ja Läti on parajad probleemid Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes. Eriti sesosas, kuidas me ikkagi suhtume siinsetesse venelastesse.

Lieven, kes pole tegelikult kunagi hiilanud erilise Balti-armastusega, laseb rahulikult manada pildil, et Eesti valitsuse hiljutised sammud monumendi teisaldamisel olid provokatiivsed. Ta nõuab Prantsusmaalt ja Saksamaalt rõhutamist, et võit natsi-Saksamaa üle oli võimalik üksnes tänu Punaarmeele ning et seesugune mälestus peab olema au sees kõigis Euroopa Liidu liikmesmaades.

Samuti näitab Lieven, et Euroopa Liit on teinud palju Eesti ja Läti venelasi diskrimineeriva poliitika pehmendamiseks. Eriti jäävad Lievenile ette haridussüsteemis toimunud muudatused, mis olevat vastuolus enne iseseisvuse saavutamist antud lubadustega. Mis asi see on, lubaksin küsida healt tuttavalt Lievenilt?

Lieven arvab, et Euroopa Liit peaks sarnaselt Ladina-Ameerika kogukonnale andma venelastele võimalikult laiad õigused. Ja lisab seejärel küsitavalt, et kas meil (Läänel) jätkuks ikkagi vahendeid ja tahtmist kaitsta Balti riike?

Kuid olgu selle Lieveniga kuidas on. Ei saa mainimata jätta, et kogu selle segasevõitu loo sees peab ta tähtsaks siiski ka Lääne-Euroopa sõjaväeosade saatmist Baltikumi, kui seda olukord nõuaks.

Samas peegeldab tema hoiak kindlasti mitte väheste arvamust. Ühtedeks nendest on kindlasti näiteks Euroopa suured gaasikompaniid (E.ON Ruhrgas, Gaz de France ja Eni), kes viimaste sündmuste valguses on avalikult öelnud, et poliitilised probleemid ei tohi segada äriajamist Venemaaga.

Ma olen vägagi nõus Erkki Bahovski arvamusega Postimehes, et Eesti on viimasel kuul kõvasti välja võtnud Euroopa usalduskrediiti, mille tagasimaksmine saab olema raske töö. Neid, kes sooviksid meie ebaõnnestumist, pole sugugi vähe. Ja neid on nii sõprade kui vaenalste seas.

Seepärast peab olema eriti ettenägev järgmiste sammude astumisel, mida eeskätt idanaaber võiks lähiaegadel kasutada nii meie kui Euroopa vastu. Me peame väga kiirelt õppima aprillisündmuste vigadest ning nende kordumist vältima. Vastasel juhul võib see väärtuslik Euroopa usalduskrediit lihtsalt otsa saada.

Minister Lavrovi Lääne-vastane manifest

Kohe kuidagi ei saa ei üle ega ümber Venemaast. Kuigi võiks ju arvata näiteks sellest, kas Liibanon on uue kodusõja lävel või mitte ning mida võiks endaga kaasa tuua Iraani presidendi külaskäik Minskisse. Ometi tõmbab vähemalt hetkel minu tähelepanu rohkem Venemaa välisministeeriumi kodulehel täna avaldatud minister Sergei Lavrovi artikkel "Globaalse poliitika tänane ja homne päev: vaade Moskvast".

Tegemist on sisuliselt jätkuga sellele jõulisemale Vene välispoliitilisele liinile, millele pani aluse president Putin oma veebruarikuises Müncheni kõnes. Lavrov viitab viimasele korduvalt, rõhutades koguni, et selle kõnega märgiti ära "vabaduse territoorium (loe: Venemaa) - arvamus- ja sõnavabadus rahvusvahelistes suhetes".

Ehk siis teiste sõnadega, kui Lavrov ütleb, et Venemaa on saavutanud rahvusvahelise iseseisvuse - siis ennekõike mõtleb ta iseseisvumist Lääne, eeskätt Ameerika Ühendriikide diktaadi alt.

Jutu läbivaks mõtteks on, et maailma julgeolekupilt muutub "multipolaarseks" (Primakovi mantra) ning selle üheks võtmeosiseks on mõistagi Venemaa oma rikkalike maavarade ning energiaressurssidega.

Venemaa soov olla aktiivsem ja kaasarääkivam jõud maailmapoliitikas on arusaadav. ÜRO julgeolekunõukogu alaliselt liikmelt midagi muud eeldada oleks naiivne. Kuid Müncheni kõne vaimus ehitatav nägemus ümbritsevast maailmast on minu arvates küll mitte edasiminek 21. sajandi väljakutsetga võitlemisel, vaid selge tagasikäik mõjuväljade maailma juurde, mida me nägime 19. ja 20. sajandil.

Lavrov räägib küll vajadusest rahvusvahelisi suhteid deidologiseerida (mida see küll peaks siiski tähendama?), kuid samas annab ta teiste mõtete kaudu märku, et Venemaa paneb pahaks "demokratiseerimismänge" oma vahetus naabruses. Seega ühest küljest on Venemaa "suveräänne demokraatia", kuid teisalt tahab ta säilitada "sajanditepikkuse Venemaa traditsiooni". Viimasega loob Lavrov koguni võrdusjoone Putini Venemaa ja Peeter I Venemaa ning tema väljakutsete vahele.

Igatahes on selge, et tänane Venemaa positsioneerib ennast jõulisemas vastandumises läänemaailmale ning eeskätt Ameerika Ühendriikidele. Selle põhjal võib teha ühe paljudest järeldustest - Venemaa ja Lääne suhted liiguvad paraku mõõduka jäätumise suunas. Samaara kohtumine oli vaid üheks tähiseks sellel teel.

Etendus Samaara sanatooriumis

Eile õhtul alanud ja täna ametliku osaga jätkunud ning lõppenud Venemaa ja Euroopa Liidu järjekordne tippkohtumine leidis aset Samaara lähedases sanatooriumis. Kui inglastele tähendab viimane sõna rohkem hullumaja, siis meile taastusravi. Venelastele aga ehk isegi rohkem parajat paika puhkuseks.

Euroopa Liidu ja Venemaa suhted on jõudnud sellisesse seisu, et paras sanatoorne kuur kuluks ära küll. Ükskõik, kuidas siis võtta ja tõlgendada. Külma sõja järgsel ajal pole Moskva ja Brüsseli vahel olnud sedavõrd palju pingeid ja lahendamata teemasid kui nüüd.

Kui mõni aasta tagasi oli Euroopa Liidu ja Venemaa suhete lahendamata asjade kaustas 24 lehekülje jagu teemasid, siis tänaseks on see maht kasvanud juba 36 leheküljele. Vaatamata ilusatele sõnadele, Samaara kohtumine ei vähendanud, vaid pigem kasvatas seda loetelu.

Selleks on otsati päris palju põhjust. Teravust ja vastandumist toidavad teemad nagu Kosovo staatuse küsimus, Iraani tuumaproblemaatika, Venemaa hiljutine otsus külmutada osalemine Euroopa tavarelvastusleppes, Ameerika Ühendriikide kava laiendada oma raketikilpi Ida-Euroopasse ja muidugi last but not least - hiljutised sündmused Eesti-Vene suhetes.

Nii nau arvata võiski, rõhus Venemaa kohtumisel Eesti „soovile” Teise maailmasõja ajalugu ümber kirjutada, aga samuti ka politseivägivallale ning Vene kodaniku hukkumisele „pronkssõduri kaitsmisel”. Euroopa Liit tuletas aga meelde Moskvale Viini konventsiooni rikkumist, küberrünnakuid ning varjatud majandussanktsioone Eesti vastu. Barroso kordas veelkord üle ka ELi solidaarsuse.

Nüüd teame, et Poola poolt poole aasta eest pandud veto ei taandunud ka Samaaras. Kõnelused uue partnerlus- ja koostööleppe üle ei alga. Ja siin pole mitte niivõrd süüdi Poola kindel jonn, vaid Venemaa positsioon. Moskval pole kuhugi kiiret. Soov pääseda Euroopa Liidu otsustajate külje alla läbi uue leppe luhtus ning seepärast on Moskvale üpris ükskõik, kas uus lepe tuleb peatselt või mitte.

Putini nõunikul Sergei Jastržembskil on tõepoolest õigus, kui ta väidab, et uue leppe puudumisel mingit õiguslikku tühimikku ei jää. Vana lepe lihtsalt uueneb aasta võrra senikaua, kuni uus dokument on heaks kiidetud.

Kogu see jant partnerlusleppe kõneluste ümber ning Moskva ilmselge ülereaeering Eesti suunal viitavad veelkord tõsiasjale, et strateegiline partnerlus kahe jõu vahel saab olla siiski jätkuv ja püsiv ainult siis, kui pooltel on ääreti kattuvate globaalhuvide kõrval mingigi väärtusruumide ühisosa.

Täna on see ühisosa aga silmnähtavalt sulamas. Usalduskrediiti on kõvasti välja võetud, kuid selle tagasimaksmisega ei kiirustata. Lähenev valimisperiood Venemaal üksnes vähendab kompromissivõimalusi, mistõttu pealtnäha apoliitilised küsimused nagu Siberi ülelendude probleemistik pole jõudnud lahenduseni.

Kõrvalpõikena on kõnekas, et täna peeti Moskva Šeremetjevo lennujaamas ajutiselt kinni 27 inimest, nende hulas opositsioonijõudude liider Garri Kasparov, Eduard Limonov, The Wall Street Journali ajakirjanik Allan Cullison, The Daily Telegraphi ajakirjanik Adrian Blumfeld ja teised. Ikka selleks, et takistada nende osalemist Samaara kohtumise taustaüritustel.

Võib olla peaks Samaara kohtumise järel Euroopa Liit tõsiselt kaaluma tippkohtumiste arvu vähendamist Venemaaga. Praegu saavad Brüssel ja Moskva ametlikult kaks korda aastas kokku – korra roteeruva eesistumise jooksul. Samal ajal on aga Euroopa tegelikult lähima liitlase, Ameerika Ühendriikidega kõigest üks kohtumine aastas.

Sanatooriumis võib ju ka vabatahtlikult käia...

Huvitavad vihjed Euroopa kuluaarides

Kaks päeva kohtumisi Euroopa kolleegidega Berliinis andsid nii mõnegi huvitava vihje Euroopa Liidu lähitulevikule kui ka sellele, kuidas meie partnerid ikkagi näevad hiljutisi sündmusi Eestis ning tervikuna suhteid Venemaaga.

Üldiselt näib nii, et jagatud arvamusena on absoluutne enamik liikmesmaade parlamendiesindajatest veendunud põhiseadusliku lepingu (PSL) uuendatud versiooni kiire heakskiidu vajadusest. Seega on tõenäoline, et pisut enam kui kuu aja pärast jõuavad liikmesmaade valitsusjuhid ülemkogul kokkuleppele institutsionaalse reformi teekaardis.

Loodetavasti saab juba täna paljugi selgemaks, kui ametisse asuv Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy teeb oma esimese välissõidu Berliini. Kui Prantsusmaa ja Holland näivad olevat valmis edasi liikuma, siis ehk suurimad mured on Suurbritannia ja Poolaga.

Eriti ilmselt poolakate jäigavõitu läbirääkimistaktikale viidates andis Bundestagi spiiker Norbert Lammert oma üleeilses õhtusöögikõnes otsesõnu märku, et kui PSLi osas tekib probleeme, siis võib Euroopa muutuda kahekiiruseliseks.

Pole kahtlust - Euroopas teavad kõik poliitikud sündmuste kohta Tallinnas. Paljud küsisid olukorra kohta ning väljendasid oma toetust. Arusaamine, et Venemaa reageeris üle, on valdav. Samas on siiski mõnede riikide kolleegide hulgas tunda ka skeptilisemat hoiakut stiilis - miks teil ikkagi oli vaja Venemaad selle sammuga ärritada?

Ka viitas üks mõjukas Euroopa Parlamendi konservatiivist liige sapimaiguliselt, et enne, kui otsida solidaarsust, peaks partneritega suhtlema. Aga eks tagantjärele targutamist tule ikka ette. Tähtis on aga mõista, et Euroopa ühtsus pole iseenesest veel antud. Selle nimel tuleb päris palju pingutada.

Üleeilne debatt Venemaa teemadel näitas, et Euroopa kolleegide seas on vaatamata mõnedele illusiooniloojatele siiski rohkem kainemat ning muretsevamat hoiakut. Ka eesistujamaa hinnangud arengutele Venemaal olid minu arvates päris adekvaatsed.

Ja lõppeks. Esmaspäeval avanes mul võimalus lühikeseks kohtumiseks liidukantsler Angela Merkeliga. Tänasin teda Eestile osutatud kindla toetuse eest. Merkel kinnitas, et eesistujana teeb ta liikmesmaa kaitseks kõik, mis tema võimuses.

Eriti oluline oli Merkeli kindlameelsus vahetult esimese Tallinna rahutusöö järel, kui Putin olla otsesõnu soovinud Saksamaa karmi hukkamõistvat otsust Eesti valitsusele. Merkel järgis aga kindlalt Euroopa Liidu solidaarsusmeelt. Retooriliselt võiks ju küsida: mis saanuks siis, kui kantsleriks olnuks Gerhard Schröder?......

Eurovisioon lõhub Euroopat

Kes eile õhtul viitsis vaadata Eurovisiooni häältelugemist, veendus ise, et kunagisest Euroopa laulufestivalist (olgugi et ülimalt keskpärasest) on järel vaid hale geopoliitiline etendus. Eurovisioonist on saanud sisuliselt Sopoti lauluvõistlus. Soomlased tegid, mis suutsid, kuid kehtiva häältelugemissüsteemiga pole füüsiliselt võimalik mingit muud tulemust ka loota.

Jah, võidakse ju vastu vaielda, et eelmisel aastal võidutsesid soomlased ja meiegi või lätlaste mitte väga kauges minevikus saavutatud võit räägiks justkui teist keelt. Kuid need kipuvad olema pigem erandid, kui reeglid.

Kui vaadata kasvõi korraks kaardile ning mõelda ajaloole, siis on paratamatus, et kehtiva hääletussüsteemi jätkumise korral võivad Lääne-Euroopa riigids loobuda unistamast kunagi veel Eurovisiooni võita. Lihtsalt Ida-Euroopas on riike ja seeläbi naabreid rohkem. Punasteks laternateks jäid Prantsusmaa, Suurbritannia ja Iirimaa.

Ka kinnitas eilne õhtu, et hääletajate hulgas kipuvad aktiivsemad olema just immigrandid või võõrtöölised - Saksamaal türklased, Iirimaal leedulased, Eestis venelased ja nii edasi.

Kõik see tekitab küll hetkelist, kuid ikkagi parajat sappi ega teeni kindlasti mitte Euroopa suurema ühistunde tekitamise eesmärki (muidugi kui see üldse selle ürituse eesmärgiks on). Hakatakse rääkima Balkani kokkumängust, idapaktist ja muudest geopoliitilistest huvidest.

Pole välistatud, et ühel hetkel ütlevad lääneeurooplased lihtsalt üles oma osalemise. Ka Eestil pole ilmselt kasutu mõelda, kas oma aja ära elanud laulukonkursil enam osaleda (vähemalt ajutiselt). Muidugi, osalemine pidavat siiski olema pool võitu. Aga poolikuks kipub see viimastel aastatel jäämagi. Ükskõik kui head ka laulud poleks. Gerli oli ju väga tubli!

Blairi lahkumine jätab britid ajutiselt varju

Tony Blairi kauaoodatud otsus lahkuda peaministri kohalt võib loodetud verevahetuse asemel anda brittidele hoopiski ajutise tagasilöögi. Tõenäoliselt Blairi mantlipärijaks saava Gordon Browni parteiotsusega piiratud mandaat teeb temast rahvusvahelistes suhetes pigem kaasarääkija kui liidri.

Nicolas Sarkozy veenev võit Prantsusmaal ning Angela Merkeli edu Saksamaa majanduse elavdamisel teevad nendest kahest siiski tänase Euroopa liidrid. Samas võib nende kahe kõrvale aga peatselt tõusta briti konservatiivide noor karismaatiline liider David Cameron. Vähemalt viimased kohalikud valimised osundasid konservatiivide eduvõimalustele.

Browni kinnine loomus ning paljudele väheteada võimekus rahvusvahelisel areenil on muidugi ületatavad, kuid siiski jääb Blairi kümme aastat varjutama Browni ükskõik milliseid püüdlusi. Selles kontekstis on Euroopale (sealhulgas meile) ja tegelikult ka britimaale parem, kui võiamlikult kiiresti leiaksid aset uued parlamendivalimised. Neid on siiski oodata ehk paari aasta järel.

Eesti saatkonnapiirajate tegelik pale

Eesti veebiumis on juba mitmed ajad liikunud viide ühele livejournali saidile, kus on sisse skännitud hiljuti Venemaal avaldatud liikumise Nashi propagandabroshüür.

Professionaalselt koostatud goebbelslik üllitis kordab rõhutatult üle president Putini eelmisel aastal välja öeldud mõtte, et 20. sajandi suurimaks katastroofiks oli Nõukogude Liidu lagunemine.

Vihkamist köetakse nii sisemaiselt (Kasjanov- reetur, Limonov - fašist) kui ka väljapoole (Georgia, USA). Kogu esitatu mõtteks on ikka see, et "vaenlane ehk Ameerika Ühendriigid ei maga" ja on valmis Venemaad anastama ning tükeldame.

Broshüüris kantud mõtet on edastatud ka paljudes teistes Nashi propagandamaterjalides. Üks neist, kaheksaminutiline reklaamfilm Vene armees teenimise tähtusest on samuti ringelnud Youtube'is juba mõnda aega.

Nagu võite aru saada, pole tegemist sugugi mingi väikese meelsusgrupi ettevõtmisega. See on Kremli selgel soosingul ja finantstoel (toetajad alates Gazpromist) noortele pakutav maailmanägemus. Pole siis ime, et pimestatud hulki on võimalik sedavõrd üles ja vihkama ässitada, nagu nägime hiljuti meie saatkonna juures Moskvas.

Minu arvates on tegemist siiski väga ohtliku tendentsiga, kus noorte hulgas demokraatlikku ja avatud meelsust allasuruva organisatsiooni tegevus võib mingil hetkel muutuda kontrollimatuks ka nende poolt, kes on selle ellu kutsunud.

Eesti Raudtee hävitamiskatse

Olgugi, et Venemaa pole ametlikult Eesti vastu kehtestanud majandussanktsioone, räägivad viimaste päevade sammud kavakindlast tegevusest survestada eeskätt Eesti Raudtee ja laiemalt transiidisektori tegevust.

Kas eesmärgiks on lihtsalt ajutiste raskuste tekitamine või näiteks Eesti Raudtee põlvili surumine, jääb esialgu arusaamatuks. Küll võivad ajutised meetmed (nagu näeme Druzhba naftajuhtme puhul Leedus) venida pikaajalisteks.

Mai algusest saadik on Venemaalt saabunud kaubavaguneid olnud kaks korda tavalisest vähem. Täna teatas Vene pool lisaks varasemale raudteeremondijutule ka Tallinn-Peterburi rongi liikluse peatamisest alates 26. maist. Ettekäändeks tuuakse madal rentaablus. Selgelt otsitud põhjus!

Kui olukord ei peaks lähematel päevadel muutuma, aga see näib välistatud olevat, peaks Eesti kaaluma tõsiselt varjatud majandussanktsioonide teema tõstatamise kolleegide seas Euroopa Liidus. Kõige jõulisem variant oleks Venemaa WTOga liitumise kaalukeeleks tõstmine, kuid see oleks tõepoolest viimane võimalikest meiepoolsetest sammudest.

Miks Venemaa on võtnud just Eesti Raudtee ja kaudselt Tallinna Sadama peamiseks rünnakuobjektiks? Pole välistatud, et ettevõtete väärtuse allalöömisega püütakse mõjutada Eesti valitsust võimalikele järeleandmistele. Venemaa strateegiline huvi on kas kaubavoogude eemalesuunamises (nagu on kuulutanud Sergei Ivanov) või siis transiidiahela üle kontolli saavutamises.

Seega suhtelahingud jätkuvad...

Läti Seimi poolik toetus Eestile

Veidi vähem kui tunni aja pärast on selge, kui suure eduga võitis Sarkozy Prantsusmaa presidendivalimised. Sestap veel enne seda kiirelt ühest teisest teemast. Täna Riiast tagasisõites jäi silma lõunanaabrite suurima päevalehe Diena esikülg. Seal on ära toodud reedese Seimi hääletuse tulemused, kus Eestit toetavat avaldust pooldas kõigest 41 saadikut 100st. Ajaleht on punase ringi ümber teinud nendele nimedele, kes hääletasid kas Eesti toetamise vastu või jäid ükskõikseks.

Rääkisin seepeale hea kolleegiga opositsioonierakonnast Jaunas Laiks ehk Uus Aeg, kes tunnistas, et tegu oli tõesti häbiväärse looga. Opositsiooni algatatud avaldus võeti valitsusliidu saadikute poolt vastu selge jahedusega. Mis iganes motiividel, kuid suur osa nendest ei leidnud võimalust avaldust toetada. Ka Seimi spiiker Emsis tegi kummalise avalduse, kus otsapidi taunis Eesti valitsust pronkssõduri teisaldamises.

Läti viimase aja tegevus nii Brüsselis kui kodus on kummastav ajal, kui solidaarsus Euroopas, veelgi enam Baltikumis on äärmiselt oluline. Kas loodab Kalvitise juhitud valitsus mingile erisuhtele Moskvaga (gaas ennekõike!) või on mõnel Läti poliitikul meelest läinud Eesti hiljutised toetusavaldused Läti aadressil, jääb veel selgusetuks. Samas ei saa seda kaugeltki üldistada kõigile Läti poliitikutele. Ka kunagine hea kolleeg, nüüdne välisminister Artis Pabriks on selgelt välja astunud Eesti toetuseks. Nagu ka president Freiberga.

Suurimad tänud Sulle, Marina!

Ma ei tea, kuid mul on selline tunne, et kui poleks olnud meie Moskva suursaadiku Marina Kaljuranna vaprust, Eesti eest kindlat ja tarka seismist, oleks kogu situatsioon ehk teisiti kulgenud. Ponksmehe saaga ei arenenud mitte Tallinna tänavatel, vaid tegelikult Moskvas, meie saatkonna ümber. Just seal toimunu pööras maailma avalikkuse tähelepanu Venemaa silmakirjalikkusele ning teema ülepolitiseerimisele. Suur osa selles teadvustamises oli just Marinal!

Marinast on vaevalt nädalaga saanud Eesti üks kõige tuntum diplomaat, kelle ees on meil kõigil suur tänuvõlg. Ma loodan, et kõik see saab vääriliselt hinnatud.

Eesti ei finlandiseeru

Paar päeva tagasi keelas Kaliningradi üks kaubamajadest müügilt suitsuvorsti nimega „Tallinn”. Alles pärast käsu täitmist selgus, et meie pealinna nime kandvat toiduainet ei valmistata mitte Eestis, vaid kohalikus, Tšernjahhovski lihakombinaadis. Venemaa poolt viimastel nädalatel ja mõistagi eriti päevadel ülesköetud Eesti-vastased emotsioonid on tõesti kõrgel ning selle pinnalt pole imestada, et ratsionaalsus hajub tunnete laviini alla.

Praeguseks on ilmne, et Venemaa ametlik käitumine järgib aprilli algul president Putini juures kokkulepitut ning 26. aprilli hommikul välknõupidamisel ülekorratut. Pronkssõduri teisaldamisest ajendatuna rakendatakse Eesti vastu jõulist retoorikat nii kodus kui rahvusvahelistes organisatsioonides. Hoidmaks ära vahetut konflikti Euroopa Liiduga ei räägi keegi ametlikest majandussanktsioonidest. Samas käib varjatud surve päris suure hooga.

Venemaa sarnane käitumine pole ju mingi uudis. Tülikate naabrite vastu on korduvalt rakendatud erinevaid sanktsioone. Teinekord on ka lihtsalt administratiivne lohakus oma tööd teinud.

Ka Eesti on korduvalt tunda saanud Venemaa majandussurvet. Meenutagem kasvõi 1995-2004 kehtinud topelttolle või hiljutigi uudistesse mahtunud veokite järjekordi piiripunktides. Samas pole kunagi varem see emotsionaalne haare olnud sedavõrd lai kui nüüd.

Suure tõenäosusega võib eeldada, et Eesti vastu suunatud varjatud majandussanktsioonid veel alles koguvad hoogu ning nende tegelik ulatus ja mõju saavad selgemaks lähematel nädalatel. Kuna paljudelgi juhtumitel põhinevad sammud emotsioonidel, siis võib arvata, et osaliselt jääb see ajutiseks lainetuseks.

Teisalt on siiski vaja tähele panna, et tegemist on kõige kõrgemal tasemel vastu võetud tegevusjuhisega, mis strateegilisemates küsimustes (nagu näiteks Eesti surumine transiiditupikuks) võib leida ka püsivamat ellurakendamist.

Loomulikult tõstatub küsimus: mida Venemaa loodab saavutada sarnase survepoliitikaga? Kas on see lihtsalt karistusoperatsioon või on sellesse segatud ka lootused näiteks Eesti valitsuse välispoliitilise kursi muutmiseks?

Viimase kohta võib kindlalt väita, et taoliste sammudega ei ole Venemaal Eestit võimalik finlandiseerida ehk oma mõjuvälja haardesse saada. See võib olla küll mõnede Moskva strateegide unistus, kuid see on määratud läbikukkumisele.

Teisalt on ilmne, et igasuguste majandussanktsioonide rakendamine on vastastikuse toimega ega ole jätkusuutlik. Toeplttollid surusid omal ajal näiteks Eesti majanduse palju kiiremini integreeruma Euroopa ühisturuga.

Venemaa püüab suhete pingestamisel Eestiga kõige muu hulgas ka tunnetada, kui kaugele võib Moskva oma survega nii Euroopa Liidu kui ka NATO liikmesriigi vastu minna. Samuti pole vähetähtis märkida, et Venemaal käivituvas valimisprotsessis on sarnane vastasseis väga oodatud ja kergesti rakendatav nähtus.

PS: see artikkel on täismahus lugeda tänases Äripäevas.

Tomatid ja kivid Viini konventsioonile

Viimaste päevade sündmused Eesti Moskva saatkonna ümber ning meie diplomaatide jõhker tagakiusamine ei räägi millestki muust kui Venemaa ametlike võimude kehtestatud moratooriumist Viini diplomaatilisele konventsioonile.

Ka eile öösel jätkus provokatiivne käitumine, kui konsulaarhoonet pilluti kividega. Rääkisin just suursaadikuga ning tema kinnitusel on kolm akent kahju saanud. Saatkonna ümber on jätkuvalt mitmekümnepealine lärmav ja agressiivne noortejõuk, olgugi, et öö möödus rahulikumalt kui varem.

Venemaa võimude tegevusetust konventsiooni täitmisel kritiseerisid eile nii Euroopa Liit kui Ameerika Ühendriigid. Selle peale teatas Vene välisministeerium, et kõiges olevat süüdi Eesti ise. Kas ei tule siin vägisi meelde kaamlijutt:)

Eks Venemaa katsub sellega neid piire, kuhu ta võib suhetes Euroopa Liidu ja NATOga minna. Äkki ongi sigatsemine lubatud ja nii võiks alati soovimatuid riike karistada? Briti suursaadik Moskvas juba sai NASHI tagakiusamist tunda. Rootsi suursaadik aga sai vahetu kogemuse eile.

Kui praegu Euroopa Liit ja USA rahulduksid vadi Moskva täitmata lubadustega, siis võib kindel olla, et sündmused hakkavad kroonilise sagedusega korduma. Ja mitte ainult meie saatkonna juures. Eesti peab siin hoidma koos partneritega kindlat joont, osutades täit tuge kõigile meie Moskvas töötavatele diplomaatidele ja mitte alluma välisele survele!

Kunagi eelmisel aastal kirjutasin siin blogis sellest, kuidas meie Moskva saatkonna juures toimuvad aktsioonid on mahitatud Kremli loodud ja kontrollitud Ühtse Venemaa poolt. Viitasin ka siis, et lipupõletamised ja muud vaenulikud aktid asetavad väga kummatisse olukorda meil tegutseva Keskerakonna, kellel koostöölepe Ühtse Venemaaga. Arvasin, et Keskerakond võiks nende Eesti vaenulike sigaduste peale kuidagi reageerida. Sellele järgnes vaid avalik sõim.

Tänaseks hakkab ilmnema, et Keskerakonna koostöölepe Ühtse Venemaaga täidab vaid üht eesmärki: selleks on Venemaa huvide esindamine Eestis. Sest kui lepe oleks kahesuunaline, oleks Keskerakonnal kasvõi näiliseltki võimalus seista ka Eesti huvide eest Venemaal. Seda pole toimunud. Ka katsetki pole tehtud.

Võib olla on siiski lootustandev Ain Seppiku äsjane arvamine, et koostöölepe ei täida oma eesmärke ning pole välistatud sellest loobumine. Tehke seda!

Viimane õhtusöök Moskva emissaridega

Just praegu jõudsin tagasi koju viimaselt kohtumiselt/õhtusöögilt Eestis kaks päeva parajat segadust keerutanud Riigiduuma delegatsiooniga. Eile arvasin, et tegemist on omamoodi uute ždanovitega. Jään oma seisukoha juurde ka nüüd, sest ka tänase õhtusöögi lõpul jäid nad oma arvamusele kindlaks - Eesti valitsus on süüdi massirahutustes ja peaks seetõttu tagasi astuma.

Restoranis Egoist asetleidnud õhtusöök (meie poolt siis veel kolleegid Igor Gräzin ja Mati Raidma ning välisministeeriumist Simmu Tiik) algas pisut enam kui tund aega kavandatust hiljem. Vene pool (lisaks duumaliikmetele suursaadik Nikolai Uspenski ja nõunik Overtšenko) küll vabandas hilinemise pärast, kuid suhtumise määras see siiski. Algus oli pingeline, nii nagu ilmselt paljud kohtumised viimase kahe päeva jooksul.

Delegatsiooni juht Nikolai Kovaljov teatas alustuseks, et oli just olnud telefoniühenduses Riigiduuma spiikri Boriss Grõzloviga, kes teavitas, et Tbilisis on kohalikud natsionalistid üritanud Eesti lippudega lehvitades katkestada Jossif Kobzoni kontserti. Kohe nagu ei teagi, mis sellise sõnumi peale öelda:)

Aga asjast. Üldiselt olid duumaliikmed eilse tulisuse minetanud ning jutuajamise üldine meelestatus oli siiski leebem (vähemalt näiliselt) ning rohkem kokkupuuteid otsiv. Ehk mõjus pisut ka hommikul kalmistul nähtud pronksõdur ning asjalik kohtumine kaitseministeeriumi kantsleri Lauri Almanniga.

Viidati küll politsei väidetavatele repressioonidele, kuid siingi oli varasem kohtumine õiguskantsler Allar Jõksiga neid pisut kainestanud. Ka mul jäi öelda, et kui on konkreetseid juhtumeid, siis andku sellest teada.

Kuna õhtusöök algas pärast välisminister Paeti avaldust Venemaa rünnaku kohta Eestile ja seeläbi Euroopa Liidule, siis tõstsime nii meie Moskva saatkonna kaitstuse teema kui küberrünnakute probleemi.

Esimese kohta arvati, et täna saatkonnalt lipu kiskunud noormees peab kandma karistuse. Samas arvati, et kui OMON kasutaks Moskvas saatkonna juures jõudu, kasvaks rahulolematus massimeeleavaldusteks üle Venemaa. See on muidugi mull, sest saatkonna ees toimuv on Ühtse Venemaa noorteorganisatsioonide tegevus, mis poleks võimalik Kremli heakskiiduta. Ka üks delegatsiooni liige, Leonid Slutski poetas ühel kohtumisel, et OMONil võtaks saatkonnaesise puhastamine aega 3 minutit.

Küberrünnakute kohta arvasid nad aga, et kui on näha Venemaa presidendi administratsiooni IP aadresse, siis see ei saa olla muud, kui avalik provokatsioon kütmaks üles Eesti ja Venemaa vahelist konflikti. Pakuti, et kurjategijate leidmiseks võiks Eesti ja Venemaa vastavad ametkonnad oma jõud ühendada.

Räägiti ka Eesti ja Venemaa vahelise sõjahaudade kaitse lepingu saatusest ning selle vajalikkusest tänaste sündmuste kontekstis.

Õhtusöök lõppes arvamises, et ükskõik kui keerulised poleks ka suhted, peaks dialoogi jätkama. Iseasi muidugi, milline on delegatsiooni sõnum homme Moskvas ning mis sellele järgneb. Minul illusioonid puuduvad. Liiati kui osa Venemaa delegatsioonist ei eitanud salakohtumist Eestis selgesse poliitilisse isolatsiooni sattunud Edgar Savisaarega.

Mis aga puutub Eesti valitsuse tegevusse, siis viimaste päevade sündmuste põhjal on võimalik vaid üks käitumine: Euroopa Liit peab andma selge ja ühese hinnangu toimuvale koos viidetega võimalikele tagajärgedele Brüsseli ja Moskva edasistele suhetele. Euroopa Liit ei ole usutav, kui üks tema liikmesriik on sarnase agressiivse välissurve all, nagu seda praegu Eesti.