William Pfaff hoiatab, meid

Herald Tribune'i Pariisist kirjutav kolumnist William Pfaff annab oma tänases loos "Venemaa, mis meil on" edasi hoiaku, mida läänepoolses Euroopas kohtab senini päris laialt. Ja see peaks meid tõsiselt murelikuks tegema.

Rääkides väga adekvaatselt, millised murettekitavad trendid on märgatavad Putini Venemaal, lõpetab ta kohati päris kõheda näpuviibutusega Balti riikide, Poola, Gruusia ning nende/meie ameerikasõbralikkuse suhtes. Siin need kaks lõiku:

"/.../ The newest EU members, which are neighbors of Russia, the Baltic states and Poland, and such candidates for EU membership as Georgia, insist that Russia is reverting to the same oppression and hostility to the liberal West that characterized much of its history, and of which they were the 20th century victims.

In their anger against Russia and aggressive support for Bush administration hard-liners, they are inclined to forget that Putin's Russia is the only Russia they - and the rest of us - have. It's the one that has to be dealt with, whatever it is, or becomes. And the countries that are its neighbors suffer the curse of geography. They can't move someplace else. Their American friends live a continent away. Moreover, American administrations change, and the next one in Washington may well abandon the Bush line on Russia. That's what national interest can do."

Pfaffi loogika järgi on Venemaaga asjaajamise takistajaks ikkagi Balti riigid, Poola ja Gruusia ning Ameerika Ühendriigid. Kõlab kui Chiraci kunagine märkus - jätsime kasutamata võimaluse vait olla.

Kui Pfaff ja tema mõttekäigu jagajad saavad hästi aru, mis sünnib Venemaal, siis paraku ei kipu nendele kohale jõudma Putini välispoliitika üks peaeesmärke: läänemaailma, sealhulgas Euroopa sisemine lõhestamine ning mõjuväljade kasvatamine eeskätt oma lähinaabruses.

Pariisist näed maailma kindlasti pisut teisiti, kui Tallinnast. Kohati võib Ida-Euroopa kiiremast arengutempost tulenev poliitiline turbulents tõepoolest harjumuslikku heaolumugandumist häirida (a la Poola torumehe probleem), kuid see ei tohiks siiski varjutada strateegilisemat mõtlemist. Paraku näitab Pfaffi mõttekäik aega kinni jäänud arvamist, mis taastoodab Jalta lepete vaimu.

Pfaffi meelest saaks tänase Venemaaga rahulikult asju ajada, kui poleks idapoolseid muretekitajaid ning nende sõprust Washingtoniga. Tean, et Pfaff pole sugugi ainus, kes niimoodi mõtleb. See on aga paraku veelkordne kinnitus sellest, et Venemaa järjekindel propagandategevus võib leida väga vastuvõtlikke kuulajaid.

Kommentaarid

BBH ütles …
Enam ei möödu päevagi, kui Venemaa millegi jaburaga hakkama ei saa/lagedale ei tule.

On viimane aeg, et EL ja USA üheskoos Venemaa korrale kutsuksid. Nüüd juba avastavad (''omastavad'') Põhjamerd, nagu Columbus omal ajal Ameerikat. Mis järgmiseks?
KT ütles …
tänan Vesti Dnja tituleeris sind suurimaks "hapukurgiks" ehk siis kodanikuks, kes kasutab nn hapukurgihooaega oma isiku esileupitamiseks:)

põhjus - sinu vene-teemalised kirjutised blogis, mida ka ajakirjandus paralleelselt avaldab.

et näidata, millest sa kirjutad, toodi ära ka mõned pealkirjad. eriti sümpaatne oli "Halononen peaks Puinile korvi andma", mis miskipärast oli VD versioonis muutunud "Halonen peaks Putinile vastu hambaid andma" :)))

nii et ära kirjuta Venemaast, muidu järgneb karistus ;))
Anonüümne ütles …
Huvitav, kui kaugele minnakse Venemaa suhtes läbi sõrmede vaatamises? Hetkel on Venemaa näiteks ajakirjandusvabaduses 194 riigi hulgas 158 kohal (freedomhouse.org). Venemaast paremad on lood näiteks sellistes riikides, kui Iraq, Oman, Afganistan, Gabon, Angola, Bhutan, Cote d'Ivoire, Armenia, Kyrgyzstan, Zambia... Millal hakkavad lääneriigid TÕSISELT nõudma olukorra parandamist? Siis, kui Venemaa on Põhja-Korea asemel 194 kohal? :) Siis, kui opositsioon on Siberisse vangi pistetud või maha lastud? Mongoolia põliseks vene alaks kuulutatud ja VF-ga liidetud? :)

Kust see piir jookseb? Et Venemaale on palju rohkem lubatud, kui teistele, seda me juba teame... Varsti tuleb tõesti Pariisist/Madriidist/Berliinist käsk balti riikidel vait olla ja Venemaaga rahus elada, kuna Venemaa on ju Venemaa - mida te ikka siin Venemaad torgite?

Varsti hakkavad lääneriigid ütlema, et demokraatiaga on Venemaal kõik korras - neil on seal lihtsalt demokraatia, mis sobib kohalikku kultuurikeskkonda! :)

Mjnaa, nagu Lind andis mõista - Eesti on Euroopa häbiplekk inimõiguste küsimuses ja Venemaa on õigel teel! :)))
tambet ütles …
Ka endal on viimasel ajal sama küsimus tekkinud: millal ületatakse läänemaailma valulävi? Kas jälle nuumatakse potentsiaalne agressor tugevaks, et siis jällegi tagajärgedega võidelda?
Või kardetakse NSVL-i ajast jäänud arsenali riismeid niivõrd palju, et lubatakse vene karul teha, mis tahab?
Huvitav, kas on olemas mingit ülevaatlikku analüüsi Venemaa tegelikust sõjalisest suutlikkusest antud ajal?
Kui jälgida Vene poliitikute püüdlusi teha efektseid avaldusi (kohati mõjuvad koomiliselt), kogu seda meediakära ja reklaami igale pseudosaavutusele, siis tekib üllatuslikult paralleel III Reichiga, ainult, et Venemaa ilmselt ei ole tänasel päeval niivõrd tugeval positsioonil ei majanduslikus ega sõjalises mõttes.
Küsimus ongi selles, et kui kauaks jätkub neil seal püssirohtu sellise käitumisega?
Avaldusi, millel puudub tegelik kate, tehakse õige tihti: igasugused laevastiku suurendamised, mereväebaaside tekitamised, või kasvõi hea näitena Marsi ekspeditsioon :), samas kui Burani kosmosesüstik hävis 2002 sellisel proosalisel põhjusel, nagu angaari katuse sissekukkumine lohakuse ja hoone hooldamatuse tõttu.
Sellised lood näitavad lihtsalt tegelikku suutmatust hoida töökorras või juurutada uusi kalleid ja suuremahulisi programme.
Anonüümne ütles …
Viimane Buran lendas nii ehk naa alles 1988. aasta aprillis, aga las selle rusud puhkavad rahus:)
tambet ütles …
Las see ònnetu Buran jah olla (eks see ole ka eelmise impeeriumi looming), aga kui tòsiselt, siis ilmselt huvitab lääneriike vägagi Vene armee tegelikkus. Venemaa avalduste toon muutub üha agressiivsemaks, samuti teatavad nad pidevalt oma armee uuendamisest. Huvitav, kas see toimub ainult paberil ja meedia jaoks?
Ehk kas sellise majandusega saab üldse ehitada uut impeeriumi.
Marko Mihkelson ütles …
Koigile: toesti, juba aastaid on kysimus nn punastest liinidest. Ka Stalini ajastul hinnati teinekord rohkem riigi stabiilsust kui selle ohtu nii sisemisel kui valjapoole tegutsemisel. Samas on ehk olulisemaks kysimuseks Euroopale: kuidas nt London City ja teised suured rahateenijad Venemaal suudaksid naha kasumitest kaugemale. Maletate,kuidas Blair sai kiire tagasiloogi, kui hoiatas Venemaaga ari teha. Aga eks oppetunnid tulevad. Iseasi, kas siis pol hilja midagi muuta on?
Unknown ütles …
Hmm. Ma loen selle taadikese heietusest veidike teise mõtte välja. Nimelt sellise, et me peaksime enda tagaotsa eest veidike rohkem hoolitsema. Et kui tõesti Venemaaga mingi madin on, siis Ameerika on kaugel ja tema rahva tujud muutuvad nii nagu neile, mitte meile, kasulikum (mis on ka loomulik). Minu meelest proovib ta edasi anda sõnumit, et me vahest võiksime veidike tooni maha keerata, kuna kes teab, kui suurt vihavaenlast me endale loome.

Eks ta mõnes mõttes õige ole kah. Venemaa on meie naaber, ta ei kao kuskile ja ega need venelased oma mõttemalle ei muuda - meie kraaksumine ajab nad veelgi rohkem nõmedat trotsi täis. Venemaa demoniseerimise asemel võiksime temaga käituda vahel rahulikumalt ja emotsioonitumalt. Me kõik teame, mis Venemaal toimub, pole mõtet koguaeg ajakirjanduses sarvedega mehikeste pilte jälle maalida.

Minu kaks senti.
Marko Mihkelson ütles …
Andresele: nagu ühes varasemas blogiloos kirjutasin, siis tõepoolest on üpris tulutu langeda hüsteeriasse. Samas on päris ilmne, et ka nn finlandiseerumine pole meile ei võimalik ega ka tegelikes rahvuslikes huvides. Seega võiks suhetes Venemaaga valitseda konstruktiivne tasakaal, kus selgelt tunnetatud omad (ka partnerite) põhimõtted ja väärtused, aga samas tajutud ka globaalsete arengute võimalikud mõjud. Mis puutub aga ühe liitlassuhte absolutiseerimisse, siis siin nõus arvamisega, et me ei peaks kujundama oma partnerite hulgas Euroopa Liidus või NATOs mingit pingerida. Erinevates küsimustest eksisteerivad erinevad huvid, kuid mis puudutab välispoliitikat, siis siin on meie ja tegelikult tänase läänemaailma üheks imperatiiviks võimalikult ühtsem tegutsemine. Seda väikest nüanssi just heitsingi papa Pfaffile ette.
Unknown ütles …
Hmm, täielikku finlandiseerumist ei toeta ka mina. Aga kui nüüd rahulikult hakata järele mõtlema, vahest kohtleme me Venemaad ikka veidi erilisena küll.

Näiteks viimane lugu Soomest, kus eesti noormehi teab mis õudustes süüdistati ja maha tehti jne. Kõik eestlased hakkasid kohe rahvuskaaslasi materdama. Samuti ei võtnud teemal sõna ükski arvamusliider vms. Kui sarnane lugu oleks juhtunud Venemaal, oleks reaktsioon kindlasti palju tulisem olnud.. ja seekord arvatavasti mitte eesti poiste vastu. Samuti oleks näiteks Postimees Onlainis vms mõni arvamuslugu ikka Venemaa aadressil ilmunud a'la "Venemaa kiusab meie poisse meelega" jms.

Uhh, selline jutt tuli kokku, et ärge mind nüüd Eesti-vastaseks pidage vms :D Mulle ei meeldi Venemaal toimuv samuti, kuid mina näen ideaalis, et me kohtleme Venemaad nagu teisigi naabreid. Kohtleme teda nii, nagu kohtleks Soomet siis kui nemad meile kärna keeraks. Kohtleme, nagu kohtleks Lätit, kes meid fašismis süüdistab. Vahest tundub mulle, et Venemaad puudutavate asjade puhul lähevad inimesed ikka eriti kiiresti põlema ja kärbsest kasvab elevant jne.

Üks emotsioonidest pulbitsev Venemaa-vastane artikkel pole ju tegelikult palju parem kui Vene meedias mõni emotsionaalne mõtteavaldus Eesti vastu. Mõlemad on mõttetud ja ainult süvendavad vastastikuseid eelarvamusi jne. Me peaks Venemaad käsitleme ka kui välismaad, mitte ei peaks koguaeg kohtlema teda nii, nagu suur ja raske slaavi kirves koguaeg meie pea kohal kõiguks. Ei kõigu ta enam midagi. Peale 2004. aastat lähitulevikuski mitte. See ei tähenda, et me ei peaks näiteks Kaitseväge VÄGA PALJU parendama (tegelikult käib veel ju ikkagi ülesehitus - pole tanke, pole rünnaklaevu, pole hävituslennukeid). If you want peace, prepare for war. Kuid me ei peaks tegema Venemaad selleks deemoniks. Eesti-meelsus ei peaks tähendama Vene-vastasust vaid Eesti-vaenulike mõtete vastasust jne..

Uhh, pikk jutt, si*t jutt :p
Anonüümne ütles …
oeh, väga õige jutt andreselt, see viimane.

aga ma ei kujuta küll ette, kuidas seda täpselt saavutada.

kahju teeb ka meie kodumaine meedia pea sama palju kui venemaa propaganda.

Populaarsed postitused sellest blogist

Verine Beslani tragöödia ikka lahenduseta

Are we ready for World War III?

EESTI EI LEPI ALLAANDLIKU MÕTTEVIISIGA