Ilves ja Paet vaikivad, Sarkozy räägib

Juhuslikult või mitte, kuid peaaegu samadele päevadele langesid Prantsusmaa ja Eesti suursaadikute kogunemised vastavalt siis Pariisis ja Tallinnas. Kui Prantsusmaa uuele presidendile Nicolas Sarkozy'le oli see esimeseks suuremaks võimaluseks oma välispoliitilise programmi tutvustamiseks, siis paraku Eesti seekordne (küll traditsiooniline) suursaadikute ja esinduste juhtide kokkusaamine on toimunud saladuskatte all.

Ka president Ilvese pressiteenistus (samuti nagu pea- või välisministri oma) ei ava katet teemadelt, millest koosviibimistel räägitud. Kuid ehk siis polnud midagi olulist, millest avalikkus teada võiks. Muide, parlamendi välis- ja Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmetel oli võimalus saadikutega vaid tunnikese püstijala lõunat süüa.

Seepärast jääb üle analüüsida Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy esmaspäeval peetud kõnet oma riigi suursaadikutele. Muide, kui prantsuse keel pole kodus, saab veebis leiduvatelt tõlkesofti pakkujatelt kiiret abi.

Sarkozy esimene programmiline välispoliitiline kõne määratles Prantsusmaa prioriteedid ning suurimad väljakutsed, millele lähiaegadel keskendutakse. Meile sümpaatselt alustas Sarkozy maailmas kujunenud olukorra analüüsimist osundusega nn Jalta ebaõiglase korra kokkuvarisemisele.

Ta tõi välja kolm peamist väljakutset, mis ühtviisi tähtsad nii Prantsusmaale kui kogu maailmale. Esimeseks ja suurimaks probleemiks pidas ta islami ja lääne võimalikku konfrontatsiooni. Seejuures viitas ta üha kasvavale liikumisele islami kalifaadi taasloomise suunas. Teiseks väljakutseks tõi Sarkozy maailma uute mõjukeskuste nagu Hiina, India, Brasiilia valutut sulandamist globaalsesse suhetevõrgustikku. Kolmandaks suurküsimuseks hindas ta aga kliimamuutuste, energiaküsimuste ning uute epideemiate probleemistiku.

Meile on tähtis mõista, et Prantsusmaa rahvusvahelist positsioneerimist alustas Sarkozy mitte läbi riigi rolli ÜRO julgeolekunõukogu alalise liikmena või tuumarelvade omajana, vaid kui Euroopa Liidu ühe juhtiva liikmesriigina. "Euroopa tugevdamine jääb meie välispoliitika tähtsaimaks prioriteediks," ütles president Sarkozy.

Vastamaks küsimustele Euroopa tulevikust, sealhulgas Euroopa Liidu piiridest (sic! Türgi), kutsus Sarkozy looma nn tarkade komisjoni, kes hiljemalt 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimisteks pakuks välja oma nägemuse kontinendist aastateks 2020-2030.

Minu arvates on see väga hea mõte, sest Eruoopa uue reformileppe võimaliku ratifitseerimisprotsessi kõrval tuleval aastal oleks äärmiselt vajalik mõelda pisut strateegilisemalt Euroopa asendist ja rollist lähema paari kümnendi jooksul.

Kui Sarkozy idee tarkade komisjonist tõepoolest viiakse ellu, siis oleks äärmiselt oluline, et sellesse 10-12-liikmelisse kogusse (nagu seda näeb Prantsusmaa president) kuuluks ka keegi Euroopa väikeriikidest, miks mitte Eestist. Meie endi sellesügisene arutelu valitsuse Euroopa poliitika programmi üle 2007-2011 oleks heaks eelduseks mitmegi idee läbitöötamiseks või ka väljakäimiseks.

Eelnevaga sama tähtsaks ja oluliseks võiks pidada Prantsusmaa soovi oma eesistumise ajaks 2008. aasta teisel poolel uuendada Euroopa julgeolekustrateegiat. Sarkozy soov tugevdada Euroopa Liidu enda strateegilist võimekust samas NATO tegevusi ja võimekusi dubleerimata on samuti vaid tervitatav hoiak.

Euroopa Liidu kasvavat rolli tähtsaks pidavana ning selle nimel töötavana võttis Sarkozy edasi lahata kolme peamise globaalse väljakutset ning nendele vastamist. Islami ja lääne suhete võimaliku pingestumise välltimise üheks esimeseks eelduseks peab Sarkozy koalitsioonijõudude õnnestumist Afganistanis. Tähtsaks peab ta ka ühiseid jõupingutusi islamiriikide mõõdukate ja moderniseerimisele suunatud jõudude toetamist, andes võimaluse avatud ja salliva islami mõjulepääsule. Ka näiteks tuumaenergia lubamine oma energiabilansi rikastamiseks on täiesti vastuvõetav, kuigi samas rõhutas Sarkozy, et ei tolereeri näiteks Iraani soovi tuumarelvastuda.

Ka rääkis Sarkozy Vahemere Liidu projektist, mis peaks keskenduma keskkonna ja üldarengu teemadele, võimaldamaks Vahemere piirkonnas tagada turvalist majanduse kasvu, kultuuride dialoogi ja sotsiaalset arengut.

Reaalpoliitist maailma analüüsides leidis Sarkozy, et kujunemas on nn "suurriikide uus kontsert". Selle sisuks on maailma muutumine multipolaarsemaks. Jõukeskusteks nimetab ta USAd, Venemaad (osundades samas viimase küünilistele energiamängudele), Hiinat (kes energiaturvamisel laiendab mõju maailmas, eriti Aafrikas), aga ka Euroopa Liitu.

ÜRO julgeolekunõukogu uute alaliste liikmetena näeb Sarkozy Jaapanit, Saksamaad, Indiat, Brasiiliat ja üht riiki Aafrikast. G8 peaks aga aeglaselt kujunema G13ks, liites siis veel Hiina, India, Brasiilia, Mehhiko ja Lõuna-Aafrika Vabariigi.

Kogu selle "suurriikide uue kontserdi" juures pidas Sarkozy siiski oluliseks viidata ka põhiväärtuste - inimõiguste ja demokraatia kaitsele. Tõsi, seda tegi ta küll ilma suurematele probleemidele osundades.

Kokkuvõtvalt on oluline, et Prantsusmaa uuele presidendile näib tähtsaimaks prioriteediks olevat Euroopa Liit ning selle tugevdamine. Olgugi, et väikeriikidele võib kõlada "suurvõimude uus kontsert" pisut kõhedalt, on Sarkozy arusaamine Jalta "valest maailmast" ning ühise Euroopa tähtsustest paljulubav.

Viimasel ajal on Eestis olnud arusaadavalt väga palju keskendumist nii suhetele Venemaaga kui ka ajalooteemadele. Viimaseid mõistetavalt tähtsaks pidades tahaks siiski rõhutada, et meie enda turvalisem tulevik sõltub väga palju sellest, kui osavõtlikud oleme Euroopa teemadel. Seepärast sooviks ka meie välispoliitilises diskursuses ehk diskussioonis näha rohkem vaidlusi Euroopa tuleviku üle ning meie rollist selles.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
"Tähtsaks peab ta ka ühiseid jõupingutusi islamiriikide mõõdukate ja moderniseerimisele suunatud jõudude toetamist, andes võimaluse avatud ja salliva islami mõjulepääsule."

Kas see on üldse reaalne olukorras, kus Koraanis ja hadith'ides on kirjas kuidas tuleb elada? Sealhulgas on selgelt öeldud, et orjus on okei, naised on omand, keda võib vabalt peksta kuigi noh orjadest natuke kõrgemal positsioonil. Moslemid toovad eeskujuks nö prohvet Muhamedi elu, aga kas ta sobib tegelikult eeskujuks? Tema enda teod olid äärmiselt verised -- nt Medina vallutamise järel laskis hukata kõik (juudi)mehed peade mahalõikamise teel ja naised/lapsed võeti orjadeks. Üle 50 aastane "prohvet" abiellus ka 6-7 (!) aastase tüdrukuga, mis õigustavat tänapäevalgi islamimaailmas levivat pedofiiliat. Ja loomulikult tuleb iga juut esimesel võimalusel mättasse lüüa (ta võitles ju oma eluajal nende vastu ehk on ka tänastele fanaatikutele heaks eeskujuks).

Sõna "islam" tähendab iseenest juba "allumist". Samuti usureeglites MITTEKAHTLEMIST ehk see on fundamentaalselt demokraatlike põhimõtetega vastuolus. Usutekstides kirjeldatu on ülimuslik(Sharia seadus). Nö. "usust taganejad" (vaieldav, sest moslemibeebile pole valikut antudki) maetakse islamimaades kaelani maa sisse ja loobitakse kividega surnuks. Muhamedi sõnades ei tohi kahelda ja "solvajad" tuleb karmilt karistada. Aumõrvad ja pealesunnitud abielud. Taani karikatuuriskandaal ja Theo van Gogh'i mõrvamine on vaid mõned hoiatavad näited.

Kokkuvõttes usun, et on vale suhtuda Islamisse kui lihtsalt ühte religiooni -- näen sarnaselt paljude teistega seal pigem ohtlikku poliitilist ideoloogiat (eesmärgiks üleilmne islamiriik), mis saab olla ainult totalitaarne ja sarnaneb tegelikult paljuski igavikku vajunud kommunismiga.

Läänelikud väärtused (demokraatia, sekulaarsus, liberaalsus, kahtlemine ideedes, tarbimiskultuur) ei kattu islamistlike väärtustega. Meie poolt on muidugi suur viga eeldada, et läänelikud väärtused on universaalsed ning lahenduseks on emma-kumma assimileerimine. Islamistlikud maad tunnevad erinevalt eurooplastest toda assimileerimise ohtu -- nt Iraanis on keelatud "läänelik muusika" ja isegi "läänelikud soengud". Aga Soome riik annab näiteks raha mosheede ehitamiseks ja mujal Euroopas peidetakse noorte moslemimeeste probleemid poliitilise korrektsuse abil (nt on levinud nende arust litsakalt riietuvate naiste vägistamine, mittetolerantsus kohaliku Euroopa kultuuri suhtes, viimasel ajal ka radikaliseerumine).

Sarkozy puhul on olemas lootus, et ka tema mõistab olukorda enamvähem niimoodi. Euroopa riigid saavad omalt poolt soodustada immigratsiooni Ladina-Ameerikast (kristlik/hispaania/portugali taust), toetada radikaalseid kuid rahumeelseid islamivastaseid liikumisi (eelkõige moslemi/islami feministid) ja assimileerida ehk mitte minna liiga innukalt kaasa immigrantide pühakodade ehitamise ja omakeelse hariduse andmisega. Ja vajadusel tuleb ohtlike riikide vastu jõudu ka kasutada...

Veits neoconilik jutt tuli vist, aga noh mis teha... :)
tambet ütles …
Janekiga üsna samal arvamusel. Kuritahtliku ideoloogiaga ei saagi rahulikult koos eksisteerida ja vastasseis ongi ju tekkinud. Keegi ei räägi tänapäeval näiteks rahulikust kooseksisteerimisest neonatsidega ja nende murede mõistmisest :)
Islami ideoloogia on oma tasemelt jäänud kuhugi keskaja kanti, olles igasugusele arengule takistuseks ja kinni oma dogmades.
Loodan ka, et Sarkozy avab ülejäänud Euroopa silmad.
Marko Mihkelson ütles …
Janekile ja Tambetile: väga head osundused, milles olen teiega paljuski ühel meelel. Ka mulle tundub läänemaailma, sh meie, suurimaks väljakutseks islami "renessanss" ehk kalifaadi tagasiihkamine. See on pikaajaline strateegia, millel pole tõesti pistmist lihtsakoelise "kultuuride dialoogiga". Seepärast on ka Sarkozy selle teema koos Euroopa sõjalise tugevdamise vajadusega esile tõstnud.
Anonüümne ütles …
Katseid islamimaailma lääne soovide järgi ümber kujundada on ikka olnud. Tavaliselt on need soovitule vastupidise tulemuse andnud. Mingi aja möödudes näeme Iraagis võimule tulemas üsna lääne-vastaseid jõude. Võimalik, et viga tehti juba Saddam Husseini võimule aitamisega ja tema kõrvaldamisega muudeti halb olukord veel hullemaks.
Varem või hiljem saavad ka palestiinlased oma riigi ja meil pole mingit alust arvata, et nad unustavad lääneriikide tingimusteta toetuse Israeli riigile (Eestile on siin ilmselt eeskujuks meie sõprade poliitika, miks muidu toetame okupante) Näiteid võiks veelgi tuua aga kommentaarid pole selleks õige koht. Igale rahvale peaks võimaldama määrata oma saatus ise. Katsed seda üle nende peade otsustada võivad küll ajutiselt soovitud tagajärgi tuua, pikemas perspektiivis on see siiski läbikukkumisele määratud ja toob pigem kahju.
See pole mingi idealism, mida siin jutlustan, see ongi tõeline reaalpoliitika.
Mis puutub Euroopa islamisse - siin võiks küll isegi karmim olla. Ka seadused võimaldaksid selgelt vaenu õhutavaid tegelasi ohjeldada. Segab mingi mõttetult ebasümmeetriline tolerantsus. Võideldakse küll pearättidega aga olulised ja rasked küsimused vaikitakse enamasti maha.

Eesti ja Euroopa - kas on meil siin üldse oma seisukoht(seisukohad), või noogutame kaasa, mis iganes arutluse all ka poleks? Näiteks:Eesti seisukoht Türgi liitumisel olevat "ettevaatlikult toetav". Miks? Selgitused palun! Mitte üldist poliitilist jama ei taha, vaid selget juttu. Miks arvame, et Türgi kuulub Euroopasse? Kas on kindel, et me jagame samu väärtusi?
Või näiteks: Kas Eesti on kunagi kritiseerinud EL-is toimuvat? On meil ettepanekuid, kas gaasijuhtme jama ei peaks meid ettevaatlikuks tegema otsustuskorra muutmise suhtes?
Võibolla Ilves ja Paet vaikisid, sest midagi polnud öelda, Sarkozy oli kõik ära öelnud:-)

Laiskusest anonüümne Tõnu
Anonüümne ütles …
Как уважительнои и точно сказано -
НЕ СМЕНИЛ ЖУРНАЛИСТИКУ НА ПОЛИТТЕХНОЛОГИИ ...

Могут ли ТАК хактеризовать свою работу эстонские журналисты??

-------
Он был одним из очень немногих, кому в наши времена удавалось устоять перед соблазном сменить журналистику на политтехнологии.

Как еще при жизни Станислава написал Александр Бовин, он "оставался самим собой, несмотря на смену главных редакторов, президентов и режимов.

Полвека - в "Известиях", Станислав Кондрашов представлял газету в разных странах мира, дольше всего в США. Его газетные публикации и книги ("Свидание с Калифорнией", "Блики Нью-Йорка", "Жизнь и смерть Мартина Лютера Кинга" и многие другие), расходившиеся огромными тиражами, максимально свободные от идеологической заданности, раскрепощали сознание современников, готовили их к восприятию эпохи гласности и перемен.
Anonüümne ütles …
Tahaksin väga teada, mis Marko ise oma staatusest Venemaal arvab:

http://vasak.blogspot.com/2007/08/marko-on-luuraja-vi-mitte.html
Anonüümne ütles …
Selle blogija mõttearendusi ei tasuks eriti tõsiselt võtta.
Anonüümne ütles …
И всё же, господин хороший, Вы уходите от ответа читателей Ваших.
Почему Вас так "заклинило" на России?
И ведь всё только в чёрном цвете.
Розовые очки, конечно, тоже ни к чему, но какую СВЕРХЗАДАЧУ Вы решаете, без устали обличая Россию?
Anonüümne ütles …
http://www.izvestia.ru/world/article3107802/index.html
Урсула Плассник напомнила американцам, что у Австрии есть свои национальные интересы

Министр иностранных дел Австрии Урсула Плассник:
"Мы не 51-й штат США"
************
Вот это НЕЗАВИСИМОСТЬ!!
Не то, что у нас - когда по любому америкосовскому капризу
наши политики берут под козырёк
****************************
Вена обрушилась с критикой на Вашингтон относительно планов размещения баз американской системы ПРО в Европе. Министр обороны этой страны Норберт Дарабош назвал их "провокацией", а заявления США об угрозе ракетного удара со стороны Ирана - "шаткой попыткой подвести базу для развертывания "ракетного щита" в Чехии и Польше". Госдепартамент США, в свою очередь, назвал это заявление "позицией времен холодной войны".
Anonüümne ütles …
see poliitkorrektsus on 1) osa valge inimese süümest, millega püütakse heaks teha "imperialismi vigasid" (justnagu tänapäeval oldaks vastutavad orjakaubanduse eest, mida omas ajas loomulikuks peeti jne)
2) puhas argus: kartes sildistamist "sa oled halb!" püütakse olla kõigile meele järele
3) probleemide ära peitmine-keep smiling-(ka isiklikus elus), et kui asjadest ei räägi, siis nagu pole olemas või nii...
Eks seda rida saaks ka jätkata, aga tundub siiski, et uued tuuled on puhumas: rootsis mingi kõrge ametimees juba ütles, et aeg on lolli mängimine ära lõpetada ja immigrantidele tuleb selgeks teha, et rootsis elatakse rootsi tavade kohaselt ja asi tahe. Veel 3 aastat tagasi oleks sellele järgnenud poliitkorrektsete hüsteeriline kisa, aga nüüd tuli vastuseks juba nõusolev pomin.
Anonüümne ütles …
http://www.rg.ru/2007/09/03/otredaktirovano.html
Брайан Де Пальма считает: чем больше правды дойдет до публики, тем больше шансов остановить войну.

Венеция показала правду о войне в Ираке
фестиваль


После прошлогодней венецианской премьеры триллера "Черная орхидея" режиссер Брайан Де Пальма опять на фестивале с новой картиной "Отредактировано".

Фильм снят ручной HD-камерой и производит впечатление документального.

Смысл названия становится ясным с первого титра, сообщающего о том, что лента основана на реальных событиях, документах и свидетельствах о войне в Ираке. Прочитать титр не успеваешь: его стремительно испещряют жирные вымарки. И возникает штамп военной цензуры: "Отредактировано".

Мы погружаемся в казарменный быт блюстителей демократии. Солдаты кемарят на посту, клюют носом от жары и бессмыслицы. Вдумчиво изучают порнографические журналы. Орут на туземцев, отгоняют их стволами, как муравьев.

Лица разные - тупые, умные, пролетарские, студенческие. Выражение лиц у всех сходное: на них отчетливо читается "Вот подзалетели!". Смысл службы этим американским парням не понятен, на своем блокпосту в пыльном иранском городе они отбывают срок, как в тюрьме.

Блокпост призван отделять мирных граждан от бомбистов. А как их распознаешь! Нервное напряжение запредельно, солдаты готовы палить в первую же машину, которая не сразу притормозит. А тут местный везет в роддом беременную сестру, летит сломя голову - и получает полный заряд и в машину, и в роженицу.

Сорвались, бывает. Де Пальма уже рассказывал о подобных "случайностях войны" в фильме с таким названием, снятым в разгар вьетнамской кампании. Случайности повторяются с тупой, но трагической закономерностью.

Толчком к созданию новой картины стала датированная мартом 2006 года информация о том, как солдаты изнасиловали, убили выстрелом в лицо и сожгли 14-летнюю иракскую девочку, а потом уничтожили ее семью. Пытаясь понять, как нормальные парни могли дойти до такого, режиссер углубился в интернетные блоги, стал изучать солдатские съемки.

Солдаты снимают на память видео. "Если тебя убьют - пошлю твоим родным, если меня - пошлешь моим". Эти видеоролики потом появлялись на интернет-сайтах типа Youtube и становились едва ли не единственным источником информации о затянувшейся войне.

Фильм Де Пальмы стилизован под такие ролики. Он плотно, без зазора с ними сросся.

Но это игровой фильм. Актеры изучали материал, входили в образы. Писался сценарий, придумывались роли. А ощущение - кинодокумента.

Тема картины: как выполнение солдатского долга становится преступлением. В Вашингтоне паранойя - в Ираке гибнут мирные люди. Сосуществование в чужой стране переходит в ненависть, выхода из тупика не видно.

Есть в фильме один откровенно символический образ. Он тоже возник как бы ненароком: солдат с видеокамерой увидел, как муравьи облепили полудохлого тарантула.

Они маленькие и безвредные - тарантул большой и опасный. Но он обречен, потому что оказался на чужом поле.

Картина вызвала в фестивальном зале пятиминутную овацию и теперь занимает первую строчку критического рейтинга. В рейтинге публики по-прежнему лидирует "Игра навылет".

Populaarsed postitused sellest blogist

IGAPÄEVANE FAŠISM MEIE SEAS

UUE VALITSUSE VÄLISPOLIITIKA JA VÄLJAKUTSED

Are we ready for World War III?