Torujuhtmest ja Vladimir Socorist

Usutavasti paljud siinse blogi lugejad teavad, kes on Vladimir Socor. Jamestown Foundationi analüütik on minu hinnangul üks parimaid endise Nõukogude impeeriumi ruumi tundjaid, kelle kirjutised paistavad silma suurepärase asjatundlikkuse ning adekvaatsusega. Soovitan kõigil lugeda.

Socori eriline tähelepanu on viimasel ajal keskendunud mõistetavalt energiateemadele. Ka selle blogiloo ajendas kirjutama tema analüüs viimastest arengutest seoses Nord Streami projektiga.

Nagu mitmed analüütikud on varasemalt hinnanud, saab Nord Streami tegelik realiseerimine olema väga aeganõudev ning kulukas. Kui omanikud ise on praegu tõstnud projekti eeldatavat maskumust juba 50 protsendi võrra (4 miljardilt eurolt 6 miljardile), siis pole välistatud, et tegelik lõppsumma võib ületada 10 miljardi euro piiri.

Miks ikkagi see hullumeelselt kallis projekt osanikele nii tähtis on? Kas ainult "parasiitlikest transiitmaadest" (nagu nimetas Putin Ida-Euroopa riike) möödaminekuks või mäng on palju suurematele panustele?

Kui jälgida Gazpromi ja Venemaa poliitilise eliidi elik Putini tegevust viimase paari aasta jooksul, siis on päris ilmne, et Euroopa suunas on ette võetud väga jõuline ning kõikehaarav "gaasirünnak".

Torujuhtmetest kuni osava vahetuskauplemiseni välja - kõik see kipub teenima Venemaa üht peamist eesmärki - Euroopa lõhestamist ning uute eraldusjoonte tekitamist. Moskvas kardetakse kui tuld jutte Euroopa ühtsest energiapoliitikast, sest siis kaoks võimalus efektiivse divide et impera taktika kasutamiseks.

Kahjuks näib siiski Euroopa Liidu ühtne energiapoliitika veel väga kauge tulevik, kuigi liikumine selles suunas on alanud. Isegi tühise Ignalina tuumajaama ehituse kokkuleppimine ajab paljuski ühte jalga astuvad naaberriigid kringlisse. Mis siis veel rääkida Nabucco torujuhtme kurvast saatusest või Euroopa suurkompaniide mõjuvõimust.

Kuid sellele vaatamata on Euroopa riikide ühtne tegevus ainus võimalus Gazpromi pealesurutud tempole vastuseismisel. See peaks olema ka meie lähtekohaks, kui septembri lõpul peame esitama oma seisukoha seoses Nord Streami sooviga uurida meie majandusvetes asuvat merepõhja.

Paljas ja unilateraalne vetostamine (mis ei annaks meile midagi peale suure müra) pole ilmselt kõige targem taktika. Me vajame siin liitlasi. Elementaarne oleks kõigi Balti mere riikide ühtsem tegevus kõigi võimalike riskide maandamisel. Parimaks riskimaandamiseks oleks aga projekti osaliste eneste arusaamine, et Nord Stream pole alternatiivideta projekt.